(Hea?) „uus” ilm ehk Physicum

Üheksa korda mõõda … Augusti keskel avati pidulikult Tartu ülikooli füüsikainstituut ehk Physicum. Riia tänaval paikneva füüsikainstituudi hoone juurdeehitise 2009. aasta arhitektuurivõistluse võitis edukas arhitektuuribüroo Kosmos (Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Villem Tomiste) võidutööga „Admiral”. Seejärel toimus projekti „totaalne muutumine”: muudeti selle ilmet, mahtu ja asukohta. Uue maja valmimisega said ühe katuse alla nii instituudi teadus- kui ka õppeasutused, mis olid paiknenud teineteisest kolme kilomeetri kaugusel. See on tore ja vajalik arenguhüpe. Ent kuidas iseloomustada hoonet ennast?

Kuna žürii protokoll on napisõnaline, tsiteerin täismahus: „Funktsionaalset lahendust defineerib hästi siseõu. Välja pakutud parkimine ja juurdepääs sellele vajavad edasiarendust. Hoone on kompaktne ja tagasihoidlik. Plaanilahendus on lihtne, hästi läbi lahendatud ja sümpaatne. Koridoride elavdamiseks ja valgustamiseks on kasutatud vertikaalseid valgusšahte: lihtsa võttega on tõstetud ruumi kvaliteeti.”

Valminud hoone seisab Riia tänava asemel hoopis Maarjamõisa väljal, mitmete mahukate õppe- ja teadusasutuste seas, mida ääristavad Veeriku ja Tammelinna kirjud eramajad. Asukohta tuli kiiresti muuta vastasseisu tõttu naabritega, sest vaidlema hakates oleks eurorahast ilma jäädud. Kiirustades valiti krunt, millele polnud vaja detailplaneeringut koostada ning Paul Madaliku projekteeritud „doonormaja” asendati uue mahuga. Valminud hoones on aimatavalt alles võidutöö mahtude jaotus koos siseõuega, kuid eelmainitu ja ohtrate ruumikärbete tõttu on kaduma läinud arhitektuur.

Physicum on kõle ja range. Sellise ilme annavad hoonele monotoonsed betoonpaneelid ja pikad kitsad koridorid. Domineeriv vertikaalne fassaadireljeef teeb kohmaka kummarduse nõtkele tervishoiu kõrgkoolile. Valgusšahte ei ehitatud, mistõttu pole hoone sees vähimatki avarust. Algselt parklaks planeeritud siseõues on pingid ja natuke haljastust, kuid ilmastiku ja ringmüüri tõttu on raske ette kujutada, kuidas seal keegi lõõgastuma hakkab. Autosid pargitakse Physicumi ja Chemicumi vahele jääval üüratul parkimisplatsil ja söömas käiakse naaberhoonetes, sest toitlustus ei mahtunud ruumiplaani.

Maarjamõisa välja servalt instituudihoonet vaadeldes kerkivad silme ette Muru ja Pere Lasnamäele projekteeritud sotsiaalmajad Alvari ja Loometsa tänaval ning KTA 2012. aasta Veneetsia biennaali Eesti paviljoni konkursitöö. See on suur ja kõle äng, huxleylik uus ilm. Physicum sisendab mõtet, et füüsika on igav ja sünge.
Objektiivselt. On ju selge, et kõik tahtsid parimat. Maja on vähemalt äratuntav. Kadri Tamme on toonud kärbetesse elegantsi. Füüsikutel on paremad tingimused kui kunagi varem. Maja on energiasäästlik ja „tark”, ringlev õhk annab energiat ning asunikud kiidavad igas ruumis reguleeritavat temperatuuri. Lõpuks on olemas ISO 5 ja ISO 6 klassi puhasruumid, laborites on mitu uut tipptasemel aparaati. Maja katusel peab antenn sidet ESTCube’iga. Maja ees on rattaparkla!

(Kas tippteadus on) rafineeritult range või mänguline? Viimase dekaadi jooksul Eestis rajatud mahukad õppehooned on loonud kujutelma, et hariduse omandamine ja akadeemiline töö käivad hästi kokku disaini ja sotsiaalse mitmekülgsusega. Head ja tuntud Tartu ülikooli Narva kolledž, IT-kolledž, BFM ja tervishoiu kõrgkool näitavad, kuidas võtta võimalikust palju ja vahel ka kõik. Nutikad fassaadid ja vapustavad interjöörid on justkui norm. Kavakava on nii TÜ Narva kolledži kui ka Physicumi naabri tervishoiu kõrgkooli hoone (valmis 2011) puhul panustanud palju ehituskunsti võimalusterohkusesse ja heasse sisekliimasse. Physicum tekitab selle pinnal tõsist nõutust. Kas füüsika on tõesti emotsioonitu? Kus on mäng ja mängulisus? Kas „uue” Tartu ülikooli (ja seeläbi märkimisväärse osa eesti kõrgharidusmaastiku) nägu on tõesti kalgid kastid linnaserval, parklate vahel?