Heast arhitektuurist jääb väheks

Eesti Päevaleht 22.06.2005

Eesti Päevaleht jätkab koos arhitektuuriekspertidega uute korterelamute, eramute ja elurajoonide hindamist.

Ülle Grišakov, maastikuarhitekt
Triin Ojari, arhitektuuriteadlane
Ülo Peil, arhitekt
Vallo Toomet, Päevalehe ajakirjanik
Aivo Vahemets, Päevalehe ajakirjanik

Meie eesmärk on aidata ostjal märgata ka neid aspekte kinnisvara hindamisel, mis libekeelse müügimehe mesijutu varju jäävad.
Samuti aidata kinnisvaraarendajatel märgata, millele tulevikus rohkem tähelepanu pöörata.

1. Lootsi maja, Lootsi 3a Arhitektid Hanno Grossschmidt, Tomomi Hayashi
Ülle Grišakov: Arhitektuuriliselt huvitav maja. Põnevad ehitusmaterjalid, vineer ja trükimustriga rõdupiirded. Maja asetus krundil ja väliskuju on huvitavad ja dünaamilised.
Kahjuks on õueala jäänud kujundamata. Häirisid tehnoehitised murupindade sees, alates elektrikilbist ja lõpetades ei tea millega. Kolmnurksele muruplatsile, kasegrupi keskele oli otsustatud millegipärast rida pärnasid istutada. Maja juures kasutatud välisvalgustuse kontseptsioon on huvitav.

Siseviimistlus standardlahenduse juures on tavaline. Pilku köitis väga trendikas sanitaartehnika. See kuulus kindlalt plusspoolele. Häiris see, et siseruumidesse on sattunud konstruktiivseid poste väga ebameeldivatesse kohtadesse. Näiteks väikeses magamistoas on kandepost meetri kaugusel seinast, lõigates toa niigi napi pinna kasutamiskõlbmatuteks osadeks.
Ühetoaline standardkorter tundus elamiseks võimatu oma väiksuse tõttu, kohati ei suutnud ette kujutada elementaarse mööbli mahutamise võimalusi. Rõdud, mis tundusid õuest vaadates väga atraktiivsed, on toa poolt liiga väiksed.
Ühiskoridoride kujundus on huvitav, viimistlusmaterjalid harvaesinevad. Trepikoridorid üllatasid meeldivalt oma trendika betoonseina lahendusega, kuigi betooni kvaliteet jätab väheke soovida.
Üllatushüüdeid tekitas seitsmenda korruse eriviimistlusega korter, kus tõesti kõik paigas on. Eritellimusel tehtud sisekujundus rõhutab seda tunnet veelgi. Ja üllatus-üllatus, siit läheb trepp katusele, kus on puitterrass.
Katuseterrassi kujundus on küll väga minimalistlik – ainult puitbarjäärid ja puitpõrand. Soovi korral peaks lillekonteinerid ise katusele vedima ja mullaga täitma.
Terrassidevaheline pind on kaetud tavalise katusekattematerjaliga. Rohelust asendab kaunis vaade nii vanalinnale kui sadamale. Miinuseks on katuseterrassilt tuppa tagasitulek: kui ühes kohas äkki käsipuud pole, on nõrganärvilistele ainult vabalangemine. Siin on küll koht, kus edaspidi mõni õnnetus võib juhtuda.

Triin Ojari: Maja teistmoodi viimistlusmaterjalid ja Y-tähte meenutav väliskuju üksi teevad Lootsi elamust sündmuse nii linnapildis kui ka üldiselt igaval kortermajade maastikul.
Maailmas nii moes olevat fassaadiklaasile trükkimist on Tallinnas seni areldi proovitud Okupatsioonimuuseumis, Lootsi majas on pealetrükitud “roheliste kasvudega” kaetud kõik klaasrõdud. Muster oleks võinud muidugi varieeruda. Hästi mõjub ka soe pruun plaat otsaseintel, rõdud on seest vooderdatud vineeriga. Maja on nagu suuremat sorti linnaskulptuur.
Tegu on täpselt oma asukohta projekteeritud majaga – hoone kuju tuleneb nii kiilukujulisest krundist kui ka vaatelisusest, samuti võib ruumiprogrammi – enamik napid 1–2-toalised – seostada sadama läheduse ja üldise tendentsiga kesklinn poissmeeste, turistide ja ajutist peavarju otsivate läbisõitjate elamualaks kujundada. Sest jah, püsivamat elamist sellise planeeringuga väikekorterites ette eriti ei kujuta. Vähemalt kandepost nurgakorterite elutoas hakkab varem või hiljem häirima.
Üldiselt on ehitamisel oldud hoolikas ja detailid kuni uksenumbrite ja postkastideni ära kujundatud, aknad on eriliselt mürapidavad ning positiivne on ka katuse kasutuselevõtt.
Tõsi, tuuline on siin pea alati ja kõrged plekist ventilatsioonikorstnad lisavad ehedat suurlinlikku (või filmilikku?) katusemaastiku ilmet. Nii rõdudelt kui katuselt avanev vaade paneb taas kord mõtlema sadamaala läbimõtlemata ja tükikaupa planeerimisele – nii ühele kui teisele poole Norde Centrumit kerkinud kortermajad peavad suuremas osas lösaka kaubahalli igavat katust põrnitsema.

Ülo Peil: Minu täielik lemmik – pea ainuke uus elamu, mis oma kohal ei ole liiga suur, ei ole kenitlev. Loomuliku struktuuriga ja väga loogilise, selge vormikeelega maja, organiseerib hästi segast linnaruumi. Sellegipoolest on temas tubli annus moodsat joont, teravust ja materjalide kasutamise uudsust. Kui esimest korda kuulsin elamu rajamisest sellesse kolmnurkristmikku, tundus kogu idee mulle jaburana. Aga arhitekt on selle ülesande imehästi lahendanud.

Vallo Toomet: Mulle on selle maja arhitektuur juba algusest saati meeldinud. Mingi lennukus on sees. Hea on, et arendajad on hakanud rõhku panema siseviimistluse materjalidele – isegi koridorid on muutunud soliidseks, sinna on investeeritud. Standardpaketid on kallinenud. Selles majas üllatas väga positiivselt WC-furnituur, mis andis lausa disainitud furnituuri mõõdu välja.
Häiris näiteks nähtud ühetoaline korter, kus küll suur rõdu, kuid mina ei kujuta ette, kuidas ja kuhu seal mahutada kas või diivan, paar tooli ja voodi. Ühe mehe kontorina saaks seda ehk kasutada. Võiks lasta arhitektil seal paar kuud elada – ehk teinekord sellist möödalasku ei tee.

Pluss ja miinus
Plussid:
•• Huvitav lahendus
•• kõigil korteritel rõdu
•• katusel terrassid
•• moodne viimistlusmaterjalide valik – trükitud klaas, pähklikarva kattega välisseina plaat
•• standardpaketti kuuluvad viimistlusmaterjalid ning sanitaartehnika ilus ja kvaliteetne
Miinused:
•• maja teravanurka jäävatel korteritel on kandepostid ebamugavalt keset elu- ja magamistuba
•• ülinappide ühetoaliste korterite planeering suhteliselt ebafunktsionaalne – probleem voodigi paigutamisega

2. Sakala 20 Arhitektid Kalle Vellevoog, Velle Kadalipp
Ülle Grišakov: Nurgamaja arhitektuur ise ei ole küll midagi erilist, kuid sobib hästi temast kahele poole jäävate korrusmajade vahele. Garaaž on kitsuke ja kindlasti peab osa majaelanikest parkima tänavale. Maja koridorid ja eriti trepid jätsid samuti kitsa mulje. Trepil teineteisest mööda saamine tekitas probleeme.
Haljastust selle maja ümber pole mahtunud, hooviala ei ole ette nähtud. Korterite planeeringutes midagi otseselt ei häirinud. Siin ei tundunud, et mööbli paigutamisel ruumi tekiks probleeme. Üldkoridoride viimistlus on minu jaoks liiga lakooniline.
Viimastele korrusele on rajatud korter läbi kahe korruse, kus ka sisekujundus on lahendatud eriprojektiga. Suur rõdu kulgeb kõikide tubade ees, seda võiks isegi rohkem reelinguks kutsuda. Rõdul olles tuli arvestada, et seal puudub privaatsus. Ka naabermaja rõdu, kuhu on kujundatud õdus istumisnurk, on kõigi pilkude all.

Triin Ojari: Sakala ja Tatari tänava nurk hakkab juba täiesti kesklinlikku ilmet võtma, uute majade mastaap ja arhitektuurne tase on korralik. L-kujuliselt nurka täitev uus lumivalge elamu pole vähemalt tüütuseni korratud tagasiastuva ülakorrusega – selle kõrgusjoonega peitusemängu mängiva stampvõtte veidrat esindajat näeb näiteks naaberkrundil, Sakala 22, kus tagasi astub koguni kolm ülemist korrust.
Sakala 20 elamul on kaks ülakorrust, vastupidi, hoopis eenduvad ja klaasvitriinina lahendatud. Positiivsena torkavad silma ka tavapärasest standardist kõrgemad korrused – korterid on 2,9 meetrit kõrged –, mis välispildis loob muidugi sama korruste arvuga naabermajast peajagu kõrgema mahu.
Sakala 20 puhul, mis projekteeritud olemasoleva Künnapu & Padriku detailplaneeringu kohaselt, on kaotajaks jäänud mõne aasta eest valminud oranžikas naabermaja (samuti Künnapu & Padrik) – selle ümar hoovitiib sisaldab elutubasid, mis valge nurgamaja kerkides nüüd pehmelt öeldes hämaraks jäid.

Ülo Peil: Tüüpiline uus linnamaja kiirestiarenevas keskkonnas, kus arvatavasti on unustatud niinimetatud Süda tänava kvartali ja hõlmikpuu teema. Üldmahus aitab luua terviklikku keskkonda uute naaberhoonete vahel, ajaloolisi puitnaaberhooneid aga ahistab. Huvitav, kas maja Tatari tänava aadressi numbrikombinatsioon 9/11 on muidu sirgjoonelisi ja rahulikke arhitekte suunanud jõulise dekonstruktivismi suunas?

Vallo Toomet: Väga loogiline ja arusaadav. Planeeringud korterites samuti hästi paigas. Arvestatud ja sisseehitatud panipaigad ning garderoobid on ainult kiiduväärt.
Tundub, et ka siin on arendaja veidi rohkem kulutanud, et mitte koina näida ja kallimalt müüa. Või on see juba kesklinna majade trendiks muutunud. Veidi lõikasid silma ja tunnetusse paari korteri suure toa paralleelaknad: üks nagu veidi madalal, teine veidi kõrgel.

Pluss ja miinus
Plussid:
•• sobiv arhitektuurne lahendus ning mastaap
•• kõrged korrused
•• läbimõeldud planeering
•• suured aknad – väga valgusküllased korterid
Miinused:
•• parkla planeering mõneti ebamugav

3. Weizenbergi 27 Arhitekt Enn Rajasaar
Ülle Grišakov: Kaunis maja ilusas piirkonnas. Maja arhitektuur on kõrvalseisva hoone omaga väga sarnane. Võib olla saavutati nii piirkonnas miljöö terviklikkus, sest naabermaja on ju tõesti kena.
Väga hea on krundi planeering. See on üks väheseid näited, kui välisruumi kujundamisele on nii palju rõhku pandud. Huvitavad katendid näiteks murukivi, betoonist valatud taimestatud terrassid ja väga hästi valitud välisvalgustid. Selle eest peab arendajale kiitust avaldama.
Maja üldkoridorid on samuti tõeliselt kaunid. On mõeldud ka korterinumbrite ja kirjakastide terviklikule kujundusele. Külastasime ühte ülemise korruse bürood, kus ruum on jäetud üheks tervikuks. Kogu korteri ulatuses kulgeb ka rõdu. Rõdud mõjuvad avaralt ja suurelt. Ühest küljest varjasid vaadet rõdule pärnade kroonid. Kuna ümberringi asuvad kõik madalamad majad, on rõdul privaatne ja mõnus. See maja väärib igati residentsi nimetust, mida ta ka kannab.

Triin Ojari: Maja taotleb selgelt esinduslikkust – müüb juba ülihea asukoht, maja ümbrus (välisvalgustid) kuni trepikoda uksesiltideni välja on spetsiaalselt disainida lastud (sisekujundaja Signe Stokas). Nimigi on suurejooneline – Weizenbergi 27 residents.
Arhitektuurselt tahab maja meeldida kõigile, sobida nii viie aasta eest valminud Alver Trummali projekteeritud naabriga Weizenbergi 29 kui ka linna poole jääva eestiaegse funkvillaga (Eugen Habermann, ehitatud 1932).
Nii on tekkinud kahele poole vaatav telgsümmeetriline lahendus – maitseasi. Nagu ka see, kas katusekorruse lahendus, esi- ja tagafassaadide jagunemine ning puitrestindus kopeerivad “vanemat venda” Alveri maja liigagi või ei. Naljaga pooleks on kujunemas omamoodi Kadrioru uus-vernakulaar, rõdu ja puitribidega maja kuju.
Ebaloomulikuna mõjus betoonist astmeline kunstmaastik soklikorruse ees, sest arendaja tahtis ka selle ruumi garaaži tegemise asemel kasumlikumalt maha müüa ja tegi sinna kontoripinnad. Nii täidavadki autod betoonplaaditud õue (ümber rohelust ju küll!) ja pääs kõnniteelt peaukseni viib üle sillakese, mis ripub betoonist peenarde ja kaldteede kohal.

Ülo Peil: Tüüpiline niinimetatud uus Kadrioru maja. Väljakujunenud ajaloolises keskkonnas on maja nagu ikka mahult veidi ülemäära suur. Seda tasakaalustab mahtude jagamine, puidu kasutus. Arhitektuurne käekiri on sümpaatne, funktsionalism on segatud Kadrioru miljööga. Detailid on head, leidlikud ideed – sild, soklikorruse avamine.

Vallo Toomet: Sellist disainitud ja erikujundusega koridori ei ole uutes majades näinud. Ainult renoveeritud 30-ndate suurtes ja uutes kortermajades ja villades on sellist tunnetust tunda olnud. Ukselingid, uksed ise, disainitud numbrid roostevabal teraslehel – maitselt ja stiililt Kadriorule omased, täielik positiivne üllatus.
See oli ainuke maja, kus puudus majaalune garaaž – arendaja oli sinna planeerinud büroo. Ja see oli ka kohe miinus, sest maja ümber paigutatud autokohad olid tillukesed ja nõuavad mõnes kohas vähemalt Markko Märtini juhioskust, kui sellestki piisab.
Kiita tuleks ka välisarhitektuuri ja välisvalgustusse investeerimist. Maja ise sobib Kadriorgu, ehkki osaliselt puidu kasutamine laudseinana on, nagu ta on. Katmata kruvidega seina kruvituna jättis veidi robustse mulje.
Selles ja ka teistes majades hakkab silma suur hulk radiaatoreid, mis tubadesse laiali paigutatud. Neid on lausa nii palju ja nii suuri, et korraks tundus, et elame Antarktikas. Arendajat ja arhitekti siin süüdistada ilmselt ei saa, kui arvestuslikult on kõik pandud paika ilmselt 30-kraadise külma ja 30-meetrise tuule puhul vähemalt kuu aja jooksul.

Pluss ja miinus
Plussid:
•• hea asukoht
•• avarad rõdud
•• terviklikult lahendatud trepikoja sisekujundus ja detailid
välisvalgustus
•• naabermajadega püüdlikult haakuv arhitektuur
Miinused:
•• ehituskvaliteet jätab viimistlustaseme osas sellise klassiga maja puhul soovida
•• õueala on muudetud parklaks
•• osade korterite planeeringus läbikäidavad elutoad
•• ebaloomulikuna mõjuv betoonterrasside ja -sillaga sissepääs