Homsed linnad iidses Veeneitsi linnas, meil hakkab seal arvatavasti kitsas

Mark Soosaar

Kuhu paigutada elama miljarditesse paisunud inimkond? On see paratamatu, et tsivilisatsiooni areng muudab inimese sipelgaks? Kui suureks võivad linnad veel kasvada, enne kui nad lakkavad toimimast kui logistikakeskused?

Tuhat valusat küsimust kihutab läbi pea, kui sukeldud Arsenale jahedate võlvide alla seatud megapoliste makettide ja videopiltide futuristlikku maailma.

Kui sadakond aastat tagasi elas vaid iga kümnes inimene linnas, siis täna on juba iga teine maakera elanik linlane. Kui sama tempoga tsivilisatsiooni edasi ehitame, kas siis paari sajandi pärast on kogu elamiskõlblik maa üks silmapiirini ulatuv metropolis, üksainus kiirteevõrkudesse mässitud betoonist ja klaasist tornide tihnik? Kas inimene jääb üldse inimeseks selles termiittornide ja ülespoole kasvavate stalaktiitide padrikus?

Neile põletavatele küsimustele otsib vastust Itaalias õppinud ja praegu Londonit planeeriva Richard Burdetti kureeritud X rahvusvaheline Veneetsia biennaal «Linnad, arhitektuur ja ühiskond».

Avamisele eelnenud nelja päeva pikkune vernissaaž oli täis ajurünnakuid, konverentse, ekspositsioonide pidulikke sisseõnnistamisi, prožektorivihkudesse püütud staaride etteasteid.

Moodsa ehituskunsti tähed Norman Foster, Rem Koolhaas, Renzo Piano, Richard Rogers avasid oma loometee saladusi neile, kel õnnestus fännide massist läbi murda ja Arsenale Piccolo teatrisse sisse pugeda.

Biennaali tipphetk saabus, kui Firenzes sündinud lord Richard Rogers võttis itaalia kultuuriministrilt vastu elutööpreemia – Kuldlõvi. Tema ja Renzo Piano projekteeritud Pompidou keskus Pariisis on ju kardinaalne pööre 20. sajandi ehituskunstis.

Rogers ja Piano tõestasid selle palju vaidlusi põhjustanud hoonega hiilgavalt Le Corbusier’i idee paikapidavust majast kui «elamise ja töötamise masinast», lisades omalt poolt «elamise masinale» avatud mehhanismide esteetika.

Samas valmistasid just prominentide Norman Fosteri ja Renzo Piano planeeringud Milano ja Sesto äärelinnadesse allakirjutanule biennaali suurima pettumuse – neis polnud midagi uut võrreldes suurte magalatega 1960ndate Rootsist või meie Õismäelt.

Kui Richard Burdetti visioon Arsenale enam kui 300-meetrises võlvistikus loob kosmilise ja üldfilosoofilise vaate maakerale, kus kontinente katab elektritulede kullavõrk, kus traditsioonilist maastikku õgivad viaduktide kaheksajalad, kus Londoni ja Barcelona ajaloolised siluetid kaovad uute kõrghoonete kobaratesse, siis Veneetsia biennaali 100-aastases hällis – La Gardini pargis – tegeldakse rohkem indiviidi kui ühiskonna algrakukesega.

Itaalia paviljoni kujundanud staararhitekt Franco Purini näitab sürrealistlike fotode abil imaginaarset tulevikulinna kui košmaarset ühiselamut. Prantsuse paviljonis on võimalik reaalselt proovida, kuidas oleks elada tellingutele laotud paariruutmeetristes riiuliboksides. Igas boksis on madrats, gloobus ja muud nipet-näpet.

Tulevikulinn kui ühikas

Vene paviljonis esinev arhitektist kunstnik Aleksander Brodski läheb teemaga edasi – tema metafoorsed installatsioonid viivad inimese puurikestesse, kus elektrilambi alla mahub ära hiir või rott ning toidukarp.

Kõik puurid on sarnased, vaid loomakest tähistava junni kuju varieerub. Kas tõesti on lahendus väiksemõõtmelise inimloomakese aretamises? Äkki ristata midagi veel väiksemat, midagi putukataolist?

Arvutimaailm lubab ju mälu ja mõistust suisa nööpnõelaks kokku pressida! Millised vahvad väljavaated avaneksid siis reisimiseks ja lõpukorral olevate energiaallikate säästmiseks! Aga ka üksnes tingrefleksidele rajatud ülimalt sõnakuuleliku inimtüübi kujundamiseks. Venemaal üritati seda ju alles hiljuti ja siit ilmselt ka Brodski vihjed

Unifitseerimise eest hoiatavaid projekte tasakaalustab Veneetsias mitu väljapanekut, mis otsivad inimesele mugavat pesa. Elada oma elu ainulaadses kodus on ju miljonite inimeste unelm.

Jaapanlase Terunobu Fujimori pakub puu otsa, rändrahnu sisse, seedrikoorest munasse loodud vääriselupaiku. Neis pesades ehk meditatsioonipunktides ei saa küll aasta ringi elada, kuid sinna on võimalik teatud ajaks põgeneda. Alateadvus saab paneelmajaski tasakaalu tagasi, kui teda toetab teadmine sellise imaginaarse varjupaiga olemasolust.

Naturaalsest puidust, väga inimkesksete projektidega esineb Alvar Aalto paviljonis rühm soome arhitekte. Kolme Põhjala riigi linnaplaneeringud polaarjoone lähistel Tromsös, Kirunas ja Oulus on tähelepanuväärsed elanike kaasahaaratuse poolest otsustusprotsessi. Näiteks Norras ei alustata linnasüdames ühtki ehitust enne, kui vähemalt ühe täisaasta jooksul on planeering rahvaga risti-põiki läbi arutatud.

Samasse kanti kisub ka meie arhitektide liidu presidendi Ülar Margi kureeritud projekt «Open Space», mis valmis koostöös urbanistide, inimgeograafide, sotsioloogide ja IT-spetsialistidega. Mobiilside operaatorite abil jälgiti välismaalaste liikumist Eestimaal.

Süsteemi saab kasutada ka püsielanike elutegevuse, nende tõmbekeskuste täpseks ja teaduslikuks kaardistamiseks. Liikluse ja uute elurajoonide planeerimisel on see kõrgtehnoloogiline võte heaks abimeheks.

Eestile oma paviljon

Tore, et oma isiku personaalseks lokaliseerimiseks igal ajahetkel andis ka sadakond Eesti vabatahtlikku. Nii ei kao inimene enam linnas või metsas nagu nõel heinakuhja. Noore demokraatia puhul peab aga ettevaatlik olema, et tark meetod kurikavalatesse kätesse ei satuks…

Ka lätlaste näituseprojekt on isikukeskne. Noore arhitekti Ugis Senbergsi ja tema sõprade täringukujuline papist maja on paras kahele inimesele suviseks elamiseks. Eriti noortele armastajatele. Sügisel saab maja kokku panna või lõkkes põletada.

Seda 2,5-meetrise küljemõõduga pappmaja mööda Veneetsia kaldapealset veeretades pälvivad lätlased iga päev kümnete tuhandete turistide tähelepanu. Ja kui tõtt tunnistada – lõunanaabrid on oma lihtsa, kuid vaimuka lahendusega meile seekord päkad silma ajanud!

Eesti esitleb küll ülimalt innovatiivset meetodit, mille tähendust mõistavad erialaspetsialistid, kuid see pole tavavaataja jaoks piisavalt atraktiivne. Eesti ekspositsioon on püsti ühes ajaloolises elumajas otse kena kanali kaldal, kuid taas lahus biennaali pealavast Arsenale’s ja La Gardini’s.

Arvan endiselt, et meie kujutava kunsti, muusika, filmi ja arhitektuuri täisväärtuslikuks eksponeerimiseks tuleks Veeneitsi linna rajada Eesti oma kultuurikeskus. Linna, mida on kujundanud maailmanimega arhitektid ja mis kauni neitsina vette vaadates näeb peeglist vastu vaatamas veel ilusamat neitsit.

Arhitektuur

Veneetsia biennaal

• «Linnad. Arhitektuur ja ühiskond» 10. septembrist 19. novembrini

• «Kivilinnad» 10. septembrist 19. novembrini Veneetsias

• «Sadamalinnad» 15. oktoobrist 14. jaanuarini Palermos