Hoovid inimestele, tänavad elama, majad korda!

Eesti Arhitektide Liidu aastanäitus „Lasn” 18. X – 3. XI Tallinna arhitektuuri- ja disainigaleriis (Pärnu mnt 6). Kuraator Reedik Poopuu, osalejad: Allianss Arhitektid, Alver Arhitektid, b210, Alvin Järving ja Sille Pihlak, Kamp Arhitektid, Kadri Kerge, Kavakava, Salto ning Stuudio Tallinn. Näituse kataloogi autor Reedik Poopuu, toimetanud Mait Väljas, kujundanud Polaar Studio.

Kui arhitektide liidu aastanäituse kuraatoriks valitud Reedik Poopuu esimest korda Lasnamäe visioonide näituse ideed lähemalt tutvustas, kujutasin ma ette, et väljapanekule pakutakse vähemalt paar korralikku n-ö hullust. Midagi sarnast sellise hiidlinnuga, nagu panid Vilen Künnapu, Ain Padrik ja Andres Siim omal ajal lendama Los Angelesse West Coast Gateway kohale, mõni Lasnamäe paneelikaid läbiv lustitoru või Disneylandi laadis teemapark. Midagi sellist kuraatori valitud arhitektid näitusele pole toonud. „Lasn” on väike, ilus ja sisult üsna tõsine maketinäitus.

Eesti arhitektid ei ole kindlasti kaotanud mängulusti, aga 115 654 elanikuga trööstitu imagoga Lasnamäe, mille elamufondi planeeritud iga hakkab kohe-kohe täis saama, ei kutsu rõõmsalt hullama. Kõik näitusetööd kombivad pinda üsna reaalsuse piiril. Tegelikult on ainus asi, mis takistab pakutud mõtteid ellu viimast, omandisuhted. 28% Tallinna inimestest ühes suunas liikuma panna on raske, raskem isegi vist kui leida muutusteks vajalik raha.

Kuraator andis näitusel osalejatele vabad käed – ükski reegel ei piiranud arhitektide mõttelendu, kuid käsitletava ala, millega osalejad pidid tegelema, on määratud suurusega – üks kvartal. Näitust vaadates tundub seegi liigse piiranguna, sest tööd on üsna ühes skaalas. Seetõttu saab muidugi projekte hästi võrrelda, aga näitus ei ole arhitektuurivõistlus, kus peab töid tingimata kõrvutama ja parima välja selgitama. Mõni arhitekt oleks väljapaneku mitmekesisuse huvides võinud vabalt võtta vaatluse alla näiteks ühe elamisruumi ja esitada selle üks ühele mõõtkavas.

Näituse töödest jääb kõlama paar läbivat mõtet: ette tuleb võtta majadevaheline ruum, teha senisest privaatsemad siseõued ja luua tänavad; tänav ei ole jalgrada, mis kulgeb läbi tühjuse, tänava tekkeks on vaja tihedust ja hoonetesse mitmekesist tegevust: ärisid, poode, kontoreid, vaba aja veetmise kohti jne. Lasnamäel puuduvad täna sellised tänavad, majade vahel laiutavad lagedad eesmärgistamata hoovialad, siin-seal seisavad üksikud avalikud hooned.

Kõigis üheksas projektis on üritatud muuta üks Lasnamäe kvartal elamisväärsemaks. Salto arhitektide „Lasnamäe projekti” idee on lammutada kvartalisisesed üksikult seisvad avalikud hooned ning rajada vabanenud aladele rohealad, mis tõstavad ümberkaudsete elamute väärtust – kes ei tahaks elada atraktiivse pargi servas, vaadata koduaknast rohelusse? Avalikud teenused on aga viidud uutesse pargiäärsetesse hoonetesse, mis tihendavad tänavaruumi. Lahenduse nutikus peitub eeskätt selles, et avalike hoonete lammutamine ja uude kohta siirdamine linnaruumi muutmise eesmärgil on hõlpsam kui mõnesaja elanikuga elamu likvideerimine, nii nagu pakub näiteks Kavakava projekt „Rääkivad majad”. Projekti lahendus on iseenesest lihtne: kolmest kõrgest paralleelsest paneelikast lammutatakse keskmine, selle varemetest luuakse allesjäänud majade vahele põnev eksperimentaalne hoov ning kvartal suletakse kahe uue madala mahuga, kuhu planeeritakse peale korterite ka äripinnad. Ideed kirjeldav makett on näituse üks vaatemängulisemaid: rohmakad vanad betoonjurakad ja uued epomassist valmistatud majad vestlevad üksteisega linnaarhitekt Endrik Männi, arhitekt Rein Murula, kohaliku linnaelaniku, reporteri ja arhitekt Ignar Fjuki mõtete ja hääle kaudu.

Kvartali senisest jõulisemat sulgemist ja privaatsema hoovikeskkonna teket näeb ette ka Allianss arhitektide töö „Mustakivi vald, Mahtra alevik”. Hooviala sulgemiseks on lisatud olemasolevatele lahtistele hooneplokkidele nurgasektsioonid, kuhu saab paigutada ümber need esimeste korruste elanikud, kelle korteritest tehakse avalikud ja äriruumid. Kvartal ühendab väiksema Eesti linna jao elanikke ja selle funktsionaalne mitmekesisuski peaks vastama väikelinna omale. Hoovi on kujundatud astmelised terrassid, mille alla jääb parkimine. Üsna samasuguse põhiideega visiooni tõstetud hoovialast, mille all on parkimine on loonud ka Kamp Arhitektid oma projektiga „N 59° 26´ E 24° 51´”. Siingi on esimesele korrusele planeeritud avalik teenindustsoon. Teise korruse korteritele on lisandunud privaatsed terrassid avalike ruumide laienduste katustel.

Mänguliselt on hoovialale lähenenud Alver Arhitektide meeskond, kes pakub igale majakompleksile „hoovikonstruktori”, süsteemi loova staatilise võrgustiku, millesse saab paigutada majaelanikele sobivad ruumid: basseini, mänguväljaku, muruplatsi, orkidel arhitektooni vms. „DIY (Värvi ise!)” maketil on näitusekülastajatel võimalik etteantud ruumis oma mängulisus proovile panna ja ise uusi hoovimudeleid luua.

Stuudio Tallinn rõhutab oma projektiga „G-Block-2”, et Lasnamäe häda on eeskätt majadega integreeritud töökohtade, avalike tänavat tarbivate funktsioonide ja poolavaliku ruumi puudumine. Visioonis paigutuvad töökohad eraldi hoonemahtu kortermajade külge, seeläbi suletakse ka sisehoovid. Töökohad tagavad omakorda tänavakohvikute tekke, nii moodustubki elav tänavaruum. Katustele on loodud agraarmaastik kasvuhoonetega, nende vahel saunad ja jooksurada.

Näituseprojektina üks huvitavamaid on b210 makett „Sõpruskohtumine”. Maketeerimisele eelnes eksperiment, mille käigus ühte Kärberi tänava hoovi toodi hulk pingpongilaudu, kastitäis palle ja reketeid. Elanikele korraldati sõpruskohtumine, mille käigus õpiti üksteist tundma, hoov täideti pallipõrgete ja hüüatustega, rikuti lasnamäelase igapäevane elurütm ja loodi ootamatu kohtumisruum. Näitusesaali loodud black-box, millesse on integreeritud kaadrid tol päeval toimunust ja mida saab „akendest” piiluda, on iseenesestki ilus asi.

Võluvad on näitusemaketid. Need on loodud ekstra selle näituse tarvis ja müts maha arhitektide ees, kes näitusel osalemisse niivõrd tõsiselt on suhtunud. Näha on meie maketeerimise tänane tipptase ja loodud minimaailma tasub vaadata isegi siis, kui Lasnamäe probleemid jätavad täitsa külmaks.

Värskete Viini rakenduskunsti ülikooli kasvandike Sille Pihlaku ja Alvin Järvingu ning Kadri Kerge ideemakette „Subdiv Lasnamäe” ja „Ideeprojekt Aed” võib vaadata kohe pikalt ja hästi lähedalt. Need on sedavõrd miniatuursed ja kaunid, et sobiksid vabalt koduriiulile suveniiriks seada. Kui Kadri Kerge on keskendunud mitme eelkirjeldatud projektiga sarnaselt majadevahelise elamusterohke aia loomisele, siis Pihlak ja Järving on võtnud ette suurelamute tükeldamise: ühistud ei ühenda enam tervet maja, vaid sinna kuulub üks sektsioon trepikoja ümber. Igaühel on vabadus toimetada oma väikse majaühikuga oma äranägemise järgi. Võistlusmoment naaberühistutega annab arhitektidele võimaluse luua sektsioonidele erilaadseid kujundusi ning lõpptulemus on kvartal, mis koosneb justkui eri aegadel loodud hulgast erineva käekirjaga majadest. Sektsiooniühistule kuulub ka siilakas hoovist, mille saab kasutada ühistuliikmete soovi kohaselt. Hoovi keskmine osa on majade ühiskasutuses.

Näitus disainigaleriis saab kohe läbi, kuid õnneks on kõigil huvilistel võimalik soetada väga hea näituse kataloog, kus lisaks objektide tutvustusele leiab ülevaate Lasnamäe tekkimisest, toonastest eesmärkidest ja arusaamadest ning mõtlemapaneva statistika Eesti suurima elamispiirkonna kohta. Näitus hakkab kindlasti ringi reisima, nii Eesti piires kui ka väljapoole. Graafik ei ole esialgu veel paigas ega ka tihe, sestap soovitan linnajuhtidele selle vastu huvi tunda – paneelelamurajoonide saatus ei ole ainult Lasnamäe teema. Välja pakutud üheksa ideemaketti on piisav materjal, mille põhjal alustada või jätkata arutelusid magalarajoonide tuleviku üle laiemalt. Seda tuleb teha nüüd, kohe, ruttu! Võib-olla tuleks selle tarvis luua lausa riigi tasandil ajutine institutsioon, kes vaatab teemale üle-eestiliselt, kel on suurem pilt tänasest olukorrast ja võimalikest stsenaariumidest. Riik ja kohalik omavalitsus peavad käima samm ees, mitte kustutama tulekahju.