Ike Volkov: Kas Tallinnale on vaja peaarhitekti?
Postimees:04.05.2007
Ike Volkov, arhitekt
Linnavalitsus otsustas oma istungil eraldada linnaplaneerimise ameti juhataja ja linna peaarhitekti ametikoha. Et neli aastat sai katsetatud ja asi ei õigustanud end. Kuidas siis asi välja nägema hakkab?
See kõik on juba olnud.
On olnud tagatubade otsused, jutuajamised kinniste uste taga. Erialainimeste valikuline taandamine protsessidest. Seda üritasin muuta. Ka ajad muutuvad.
Linnajuhtimise häda on keeruline struktuur ja ülepolitiseeritus. Linnaosad oma ebamääraste funktsioonidega.
Otsused sõprade huvides
Valitud saadikutest poliitiline Tallinna volikogu, meie au, mõistus ja südametunnistus, sealt üle jäänud tegelastest linnaosade halduskogud, kel vaid nõuandev funktsioon ja ei mingit vastutust, siis veel arengu-, maa- ja muud komisjonid, täis poliitikuid. Abilinnapead, igasugused nõunikud, juba ka ametite juhatajad ja muidu töötajad identifitseeritakse maailmavaate kaudu.
Kutsutakse end poliitikuks. Poliitik on rahva huvide kaitsja. Kui aga selle auväärse nime all esinev inimene üritab oma positsiooni kasutades läbi suruda enda ja oma sõprade huvides otsuseid, seades surve alla asjatundjad – erialaspetsialistid –, pole see kindlasti poliitika. Selles ongi asja olemus.
Muudatuste ettekääne on vabastada peaarhitekt argiaskeldustest, igapäevasest asjaajamisest, et ta saaks pühenduda visioonidele. Arhitektile võib see tunduda ahvatlev. Tekib aega atra seada, mõtteid mõlgutada, ununeb ehk ülemuse käsk mitte mõelda, vaid puusalt tulistada. Ent argipäev?
Asju käivad ju ajamas ja ehitusõigust (linna kingitust) läbi surumas energilisemad volikogu liikmed, ametit kureeriv abilinnapea, ka teised mõnest asjast huvitatud abilinnapead, kes vastuvõetud õigusaktides teinekord meeleldi erandeid näevad. Samuti nõunikud, kes vesise pilguga tundide viisi oma ülemuste või ka rahakate sõprade soove vahendavad ja mingeid erandeid nuruvad.
Lisaks kõigile neile tekib ameti juhataja näol veel üks vahelüli, kes linnaplaneerimiskogemuse puudumisele vaatamata käske vahendab. Ja ametijuhendile ja sellest tulenevale vastutusele toetudes ka otsuseid langetab.
Milline väljund saab olema arhitektist visionääril? On kaks võimalust – kas juhataja osutub kiiresti ebavajalikuks ripatsiks ameti struktuuris, nagu ajaloos on juba olnud, või tekib võimekas diktaator. Ja siis pole ametit vaja, piisab mõnest kirjutajast, kes eelnõusid vorbivad.
Visioonid unustatakse kiiresti. Kohtuasjad ummistavad linnavalitsuse töö.
Aeg on edasi läinud ja osalusdemokraatia järjest kosunud, ent segadust linnaplaneerimisametis on juba praegu kõvasti. Suusõnalised korraldused, valikulised käsu korras menetlused, nõuannete ja soovitustega mittearvestamine on inimesi taas pastapliiatsiteks moondamas. Juba kuuleb sõnu «ah, mis nüüd mina», «eks otsustajad on ju mujal», «ei tea enam, kelle poole pöörduda» jne.
Mõelgem – 107 asjatundjat, nende teadmised, kogemus ja nägemus on suur varandus. Arutelud, vaidlused – kui väsitavad nad ka poleks – on ainuõige tee linna arendamisel. Ja keegi peab loomulikult otsad kokku tõmbama. Soovitavalt vastutav asjatundja. Ja nõuandjat pole õige nõuandmise eest sarjata.
Linnaplaneerimine, millega amet tegeleb, on väga pikaajaline, järjepidev ja osalt ka pöördumatu protsess. Kujundavad ju majad, teed, sillad, pargid meid ümbritsevat keskkonda sajandeiks, illustreerivad meie ettenägelikkust, võimekust, ilumeelt. Mida käime imetlemas välismaal? Ikka linnu, maju, loodud väärtusi.
Poliitik ju ei vastuta
Amet koondab erinevaid arvamusi ja seisukohti, analüüsib signaale ja esitab linnavalitsusele ja volikogule otsustamiseks eelnõusid. Viimastel on õigus ja kohustus otsustada ning valida variantide vahel, mitte jagada korraldusi, mis ei lähe kokku asjatundjate arvamusega. Poliitik ju ei anna allkirja, ei vastuta. Vastutab ametnik.
Linna peaarhitekt peaks olema apoliitiline pikaajalise lepinguga asjatundja, linnavalitsuse liige (nagu seda on ideaalis linnasekretär), tema aparaadiks on ameti spetsialistid ja paremaks käeks ameti administratiivdirektor. Ja tal peab olema allkirjaõigus ja otsene vastutus, mitte vaid ambitsioonikas nimi.
Seni jääme kukalt sügades struktuure ümber tõstma, ajalehtedes kuulutama ja otsingufirmade uksi kulutama. Kuni saame pooliku lahenduse töötu poliitiku isikus.