Inga Raukas: Vajame kvaliteetset ruumi

 

Erinevate Euroopa riikide valitsustes on arhitektuuri, ehitus- ja planeerimisvaldkonnad üsna erinevalt struktureeritud: ministeeriumite haldusalad toimivad üsna imepärastes kombinatsioonides. Linnade ja tehiskeskkonna areng on viinud lõpuks arusaamisele, et mõistlikku ja tasakaalustatud keskkonda, mis vastataks ka inimeste unelmatele kvaliteedist, peab arendama terviklikult. Konverentsi teemad olid jagatud nelja ossa: sotsiaalsed, majanduslikud, keskkondlikud ja kultuurilised küsimused. Ettekanded ja paneelarutelud olid isegi väga huvitavad ning innustavad, mida suurtel konverentsidel just tihti ei juhtu.

 

Kvaliteetne sotsiaalne, keskkondlik ja kultuurne ehitatud ruum on lihtsalt mõistetav, raske teostada. Kvaliteet ja turu loogika on sageli pigem vastandid kui kaaslased. Iga inimese soov parema eluruumi ja tervislikuma keskkonna järele on väga loomulik. Nii Richard Parker, avaliku halduse professor Harvardi Ülikoolist kui ka Euroopa Arhitektuuripoliitikate Foorumi juht Rob Docter, nägid tõsist vajadust ületada lõhe kvaliteetse ruumivajaduse ja ebarahuldava keskkonna vahel, et linnastunud ühiskond oleks sidusam, tasakaalukam, mõistlikum, õiglasem. Ühiselu vormid ei tohiks püüdlusi kvaliteetse ruumi ja tehiskeskkonna järele alla suruda, kuid ometi see nii just on. Pigem on otsustavaks tegijaks ehitushind kui miski muu aspekt. Hea elukeskkonna planeerimine ja ehitamine ei saa toetuda teatud hetkel odavana tunduvale hinnale. Palju korratud sõnum oli: avalikud hanked peavad olema “ausad”, arvestama kvaliteeti, aga mitte näilist odavust, mis ei arvesta pikaajalisi perspektiive ja tulevikku lükatud kulusid. Kui Hiina näiteks peaks rakendama kõik keskkonnakaitse ja muud nõuded, oleks majanduskasv 12% asemel võibolla 2%. Keskkondlike otsuste tegelik hind selgub tulevikus, kui ilmnevad ülalpidamis- ja muud varjatud kulud ning kahjud inimeste heaolule ja tervisele. Samas toimib suur osa ühiskonnast ja majandusest fiktiivse kapitali ja tulevase väärtuse kasvu, mitte kahanemise ootusel. Seda oskavad näha erinevate alade spetsialistid, mitte tavakodanikud, kes ise ei oma piisavalt teadmisi. Seda enam vastutavad õigete otsuste eest rahvaesindajad ja otsusi langetavad ametnikud. Nagu ACE president Juhani Katainen ütles, on meie kõigi ülesanne muuta linnad linlaste vääriliseks, linnad on ja peavad olema ehitatud linnakodanikele. Inimesed soovivad ja väärivad kvaliteetset keskkonda, mille loomisel on nad üha enam valmis osalema.

 

Ikka ei ole veel paljudele poliitikutele kohale jõudnud, et ruumiline keskkond – looduslik või tehis – on ühiskondlike kokkulepete otsene tulemus. Kõik, kes võtavad vastu otsuseid ja osalevad seeläbi linnade arendamises ja planeerimistegevuses, loovad oma otsustega ruumi, milles nad ise ja kõik teised elama peavad. See peaks ammu selge olema, et mitte arhitekt üksi ei kujunda ruumilist keskkonda, vaid see luuakse koos poliitikute, arendajate, ametnike, teadlaste, inseneride ja linnakodanikega. Arhitektuur on suurepärane vahend erinevate valdkondade ja probleemide sünteesimisel ja tasakaalustatud ruumilise keskkonna loomisel. Arhitektuur laiemas tähenduses ju ongi erinevate struktuuride ühildamine, kitsamalt aga kultuuriliste, looduslike, sotsiaalsete ja majanduslike aspektide ühendamine terviklikuks ruumiliseks keskkonnaks. Sellega ei tegele niisugusel viisil ükski teine eriala (Rob Docter).

 

Võiks öelda, et Siim Kallas avas konverentsi ja KOKO arhitektuuribüroo tselluloosi elamu lõpetas selle. Aga nii hästi kui Eesti asi võib välja paista, meil siiski ei ole. Eesti poliitikutelt ei ole küll tarku otsuseid näinud, mis meie ruumilise elukeskkonna kvaliteedi eest seisaksid. Eestis on ehitus- ja planeerimistegevuse juhtimine pihustunud ja killustunud paljud ministeeriumite vahel, planeerimis- ja ehitusseadused ei ole vastavuses, arhitektide ja planeerijate kutsestandardit ei ole rakendatud – registris ja turul tegutsevad nõutud viie aastase hariduse ja kogemuseta tegelased, kes nimetavad ennast arhitektideks. Eestis oleks ammu juba aeg tegeleda tulevikuvisioonide ja ruumipoliitikaga tõsiselt. Planeerimine, arhitektuur ja projekt on muutunud üldmõisteks nii tava- kui bürokraadi keeles, kuid samas on valitsus ehitatud keskkonna ruumilise planeerimise ja arendamise jätnud juhuse ja turu hooleks. Kelle asi veel peaks olema tervikliku keskkonna ruumiline arendamine riigi tasandil – arhitektide liidu asi? Miks meil Eestis ei ole kvaliteetset ja terviklikult ehitatud keskkonda ja selle korraldajat – näiteks ruumilise arengu (või planeerimise) ministeeriumi? Arhitektuur ja ruumiline planeerimine on väärtuslikud tööriistad, mida saab hästi ning oskuslikult kasutada terve ja hästi toimiva ühiskonna loomisel. See ei ole minu, ega meie, vaid see on pea kõigi Euroopa arhitektide sõnum poliitikutele, riigi ja omavalitsuste juhtidele.

 

 

*ACE ühendab läbi professionaalsete ühenduste ja organisatsioonide üle 450 000 Euroopa arhitekti. ACE aastakonverentsil osalesid: EAL esimees Ike Volkov, aseesimees Inga Raukas, eestseisuse liikmed Ülar Mark ja Andres Levald. Eesti Kunstiakadeemia delegatsiooni koosseisus arhitektuuriteaduskonna dekaan Jüri Soolep, emeriitprofessor Veljo Kaasik, arhitektuuriteaduskonna professor Andres Alver ning ajakirja MAJA peatoimetaja arhitektuuriteadlane Triin Ojari; Tallinna Linnavalitsuse poolt Tallinna linna peaarhitekt Endrik Mänd.

 

 

Artikkel on avaldatud ka EE Areenis 24.04.2008