INGRID RUUDI: Tallinna Ülikooli uus nägu?
TLÜ uuest õppehoonest kirjutab ajakirja Ehituskunst peatoimetaja Ingrid Ruudi.
Möödunud nädalal pidulikult avatud Tallinna Ülikooli uus õppehoone peaks olema toeks ülikooli viimasel ajal aktuaalsel enesekehtestamise teel. Institutsiooni, pealegi nii olulise, nagu seda on ülikool, identiteedi loomisel on arhitektuursel keskkonnal ometi vägagi suur roll. Sellegipoolest mõjub uus hoone eelkõige juhuslikkuse jõulise ratsionaliseerimise katsena.
Et ülikoolile värskemat ja tänapäevasemat nägu anda, selleks on uuel õppehoonel esiteks küllaltki tänamatu krunt – nagu arhitektid projekti seletuskirjas on märkinud, on see justkui ülikooli tagahoov. Asendades senised lähenemisteed uutega ning pöörates fassaadi mere poole, on arhitektid Mattias Agabus, Eero Endjärv, Raul Järg, Priit Pent ja Illimar Truverk üritanud keerukat olukorda oma kasuks pöörata, defineerides uut hoonet sisuliselt peahoonena. Uus-Sadama tänava poolt lähenedes, silmates esmalt konsoolse peaauditooriumi jõulist vormi, mõjub see tõepoolest ennast kehtestavana. Sama mulje jätkub hoonesse sisenedes.
UHKELT EENDUVAD MAHUD: Kurioossel kombel seisab Tallinna Ülikooli uue esindusliku õppehoone kõrval poolpõlenud nõukogudeaegne hooneansambel. (Vallo Kruuser)
Selgelt hierarhilise hoone – teadustegevus paigutatud eraldi ning kõrgemale õppeprotsessist ja avalikkusega suhtlemisest – arhitektuurne keskkond on askeetlik ja äärmuseni ratsionalistlik, isegi karm. Välja arvatud kolmanda korruse klaaskatusega aatrium, mis mõeldud tudengite koosolemise kohaks, ning ehk ka klaasfassaadi tagune pandustega ruum, rõhutavad kitsad koridorid, ratsionaalne ruumiloogika ja tihedalt hargnevad kabinetid, et väärtuse annab ruumile vaid sees toimuv tegevus ja selle kvaliteet. Selles mõttes on uus õppehoone oma asukate suhtes vägagi nõudlik.
Visuaalses muljes domineerib paljas betoon, katmata kommunikatsioonid, metall, klaas ja minimaalselt värvi. Värvi ja sisu peavad üleni andma seda asustavad inimesed – teatud mõttes on hoonel endal ülivähe iseloomu, et väljendada eelkõige asukate oma, vastavalt sellele, milliseks see siis kujuneb.
Projekti parimaid ideid oli hoone käsitlemine esimese sammuna campus’e kujundamise suunas.
Kui hoone ise, hoolimata oma jõulisest välisvormist, toimib sisuliselt siiski kui konteiner tegevusele, siis tervikprojekti olulisemaid ideid oli hoonetevahelise ruumi mõtestamine, mida tingimused otsesõnu ei nõudnudki. Praegu realiseerituna on uus õppehoone siiski kõigest üks järjekordse galeriiga ühendatud lüli hoonekompleksis, mis ülikooliks saanud ja aja jooksul hetkevajadustest lähtuvalt kujunenud üsna juhuslikult.
Uue maja tõttu nüüd harjumatust küljest lähenedes tuleb ülikooli lapitud olemus eriti esile, juhtides muuhulgas tähelepanu ka algse Erika Nõva projekteeritud kolledžihoone kaarja trepikojaosa külge julmalt poogitud kunsti- ja tööõpetuse teaduskondade hoonetele. Uue õppehoone projekt nägi teise etapina ette nende lammutamist ja osalt asendamist uuega, mille kaldkatusega pind toimiks ühtlasi tudengitele mõeldud avaliku ruumina. Hoonetevaheline ruum, mida praegu kaootiliselt parklana kasutatakse, saanuks uue tähenduse hoonekompleksi eri osi ühendava, vähenõudliku haljastusega ühisruumina.
Hetkel on nende plaanide tulevik enam kui kahtlane. Rahapuudus on muidugi üsna raskesti vaidlustatav argument, aga küsimus on ka suhtumises ja terviku nägemises. Arhitektuurse terviku osad on ka mööbel ja haljastus, mis valminud hoone puhul samuti ära jäid. Et tegemist on ülikooliga, kust muu hulgas tulevad väärtushinnanguid kujundavad inimesed ehk õpetajad, on selle arhitektuurse keskkonna puhul tähtis ka nn mentaalne funktsioon.