Integreeritud lahenduste võti

Intervjuu Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika direktoraadi ametniku Corinne Hermant-de Callataÿga

Corinne Hermant-de Callataÿ meenutab oma olekult natuke USA multimeedia- ja performance’i-kunstnikku Laurie Andersoni, rääkides kerivad ta jalad aeg-ajalt toolile. Tegelikult on ta Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika¹ direktoraadi DG Regio ametnik, kes juhatab ühtlasi linnaauditi Urban Audit² ja linnaarengu³ töögruppi. Enne komisjoni tööleasumist uuris Corinne Hermant sotsiaalteadlasena uute tehnoloogiate sotsiaalset ja organisatoorset mõju linnastumisele. Ta on avaldanud raamatu ja mitmeid artikleid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate võimalustest hariduses, olnud aastaid seotud avatud õppe ning kaugkoolituse üleeuroopalise koordineerimisega. ⁴ Praegu on tema töövaldkonnaks linnaline mõõde europoliitikas. Intervjuu leidis aset 19. aprillil direktoraadi majas Brüsselis.

Arhitektuuripoliitika praktika on liikmesriikides sageli arhitektide enda initsiatiiv. Kas näete arhitektuuripoliitikat olulise nähtusena ka Euroopa Liidu tasandil? On teil sellest oma töös kasu?

Me ei määratle oma tegevusvälja sõnaga „arhitektuur”, vaid keskendume integreeritud lähenemisele. Arhitektuur on linnade arendamisel loomulikult element, millega linnu elavdada, linnakeskusi ja endisi tööstusalasid taaselustada. Arhitektuur on valdkonnana tähtis ka energiatõhususe vaatenurgast, kuid siin peab olema ettevaatlik. Hollandi arhitekt Winy Maas näitlikustas hiljuti ühel konverentsil, kui naeruväärseks muutuksid Antoni Gaudí hooned Barcelonas, kui need katta energiatõhususe nõuetele vastava isolatsiooni ja päiksepaneelidega. See oli hea näide, kui kohutavaks võib muutuda arhitektuur, kui see allutada vaid energiasäästule. Juba kakskümmend aastat on meie fookuses nn arengus maha jäänud piirkonnad,⁵ kus teatud sotsiaalsed meetmed ja elanikkonna kaasamine ei ole ainult hoonete rekonstrueerimise teenistuses, vaid aitavad leida ka nn pehmemaid võimalusi piirkonna arendamiseks. Näiteks kohalike ümberõppe organiseerimine, inkubaatorite asutamine, naiste ja laste aitamine, eri rahvuste kultuuri toetamine jne. Meie linnaarengu üksus näeb tihti üksnes negatiivseks peetavas ka positiivset joont: suur sisserännanute protsent võib olla pigem piirkonnale kasulik kui koormav riskielement. Tegeleme näiteks seitsmeaastaste projektidega, millega toetame orienteeruvalt 10 miljoni euroga asulaid, kus elab ca 20 000 elanikku. Investeeringud on keskmiselt 750–1000 eurot elaniku kohta, selle abil saavutatakse kindla perioodi vältel projektis püstitatud eesmärgid. Projektides rakendame integreeritud lähenemist, keskendume iga projekti puhul konkreetsele ajale ja ruumile. Ainult hoonete rekonstrueerimine oleks meie vaatepunktist poolik lahendus. Meid huvitavad ka sellega kaasnevad komponendid nagu ettevõtluse edendamine, aga ka piirkonna atraktiivsuse tõstmine tervikuna. Ühe Saksa linna puhul mäletan, et sooviti oma reostunud kanaleid puhastada. Projekt oli edukas seetõttu, et selle tulemusena tekkisid kanalite kallastele ka uued kohvikud ja restoranid, kohtumis- ja puhkepaigad, kus inimesed said elust rõõmu tunda. Nii et tegu polnud vaid ehituslikus ja insener-tehnilises mõttes funktsionaalse projektiga, vaid pigem urbanistliku lähenemisega. Oleme rõhku pannud sellele, et igas ELi programmis oleksid esindatud linnalised prioriteedid. Suurbritannias on näiteks loodud linnaliste piirkondade kompleksne „mahajäämusindeks”, et välja selgitada need piirkonnad, kus investeering annab suurema efekti. Euroopa arhitektuuripoliitikas on rõhk pigem urbanismil, arhitektuuri mõiste on ametnike tasandil jäänud sõnakasutusest välja, küllap kompetentsi puudumise tõttu. Olen nüüdseks juba vähemalt kolmel korral Euroopa arhitektuuripoliitika foorumitel (EFAP-FEPA⁶) osalenud, arhitektuuri vaatenurgast pole just palju olukorda analüüsitud.

Meil Eestis on paralleelselt töös kaks dokumenti: arhitektuuripoliitika reform ja üleriigiline planeering „Eesti 2030+”. Viimases peaks ilmselt olema rõhk integreerival lähenemisel, nagu seda kirjeldate. Siin on küsimus ka regionaalse arenguga kaasaskäimises, näiteks Rail Balticu kontekstis.

Rongiliini trajektoor ja jaamade asetsemine on ruumiliselt strateegiline otsus, mis aitab kaasa teatud piirkondade elavdamisele, linnavõrgustike arendamisele. Le Havre’is oli näiteks ääretult aktiivne linnapea, kes investeeris raudteejaamadesse. Rongiliikluse kavandamine ja rongijaamade planeerimine ei peaks olema vaid transpordi-inseneride pärusmaa, sest nad ei hooli piisavalt elukeskkonna arendamisest, arhitektuurist, linnaehitusest, avalikest teenustest, avaliku linnaruumi arendamisest jne. Linnasisese ja linnadevahelise transpordi küsimus on meile ülioluline, nii kestlikkuse kui elukvaliteedi vaatenurgast. Eriti kui mõelda, kui määrav on linnade roll Euroopa konkurentsivõime edendamisel, ettevõtluse ja investeeringute ligimeelitajatena või kultuurikeskustena – seetõttu ongi meie panus suunatud just linnade arendamisse.

Arhitekti eriala, haridus ja tööpõld – linnaehitusest maastiku, sisearhitektuuri ja disainini – on tegelikult üsna lähedal niisugusele sidusale linnalisele lähenemisele, millele viitate.

Kuid on ju ka näiteid „jõulistest arhitektuurižestidest”, ⁷ kus mõni staararhitekt teeb kusagile ei tea kuhu keset põldu midagi ekstravagantset, ebafunktsionaalset. Seal on ju ebamugav olla – näeb küll ilus välja, aga pole ümbrusega seotud. Sel juhul on arhitekti ja kohaliku elanikkonna vahel ebakõla – selline kommunikatsiooniviga paistab silma. Arhitektid on tõepoolest seadmas end üha enam vahemehe, mitte ainult looja positsioonile või siis on arhitekt mõlemat korraga, sest ta on ju nii ehk naa looja. Euroopa Liidus ei ole esiplaanil esteetika küsimused, sest neid on raske reguleerida, normeerida või muul moel määratleda. Maitset pole võimalik mõõta. Inimesed vihkasid Beaubourg’i ala Pariisis,⁸ kuid nüüd armastatakse seda rajooni. Maitsemeel muutub ajas, kuid Beaubourg’i planeering on ka funktsionaalselt hästi teostatud.

Arhitektuuriteemad tulevad ELi poliitikas esile kultuuripärandiga seotud programmides ja meetmetes. Samuti on ju olemas Euroopa arhitektide nõukoda,⁹ kes seisab jõuliselt Leipzigi kestlike linnade harta¹⁰ eest. Arhitektuuri teemat puudutatakse ka Toledo deklaratsioonis, mille kinnitasid linnaarengu eest vastutavad ministrid 2010. aastal. Arusaam on põhimõtteliselt olemas, kuid arhitektuur pole sellisena – valdkonna mõttes eraldiseisvana – meie vastutusalas. Me näeme seda osana tervikust, kuid, toon Bulgaaria näite: investeerisime linnastute arendamisse 150 miljonit eurot, kuid pole võimalik välja tuua, palju sellest kulus otseselt arhitektuurile. Oleme näiteks „Homsete linnade” trükise¹¹ koostamisel teinud koostööd arhitektidega, ent Euroopal pole oma ühtset arhitektuuripoliitikat, juhtnööre, visiooni. Ungari ELi eesistumise ajal tehti üks uurimistöö sellest, kuidas linnad suhestuvad kliimamuutusega.1² Kuna ELil pole tegelikult ühtki kõikehõlmavat juhendmaterjali linnade ja kliimamuutuse kohta, siis tegid nad põhjaliku inventuuri linnadest, mis on leidnud kliimamuutuse väljakutsetele mõne hea ja süsteemse lahenduse. Eeskätt tuuakse seal esile regionaalpoliitika investeeringuid, aga seal on ka arhitektuurilahenduste¹³ näited.

Kui osalete arhitektuuripoliitika foorumitel ja kuulate arhitektide diskussioone, kas arhitektide tõstatatud küsimused aitavad teil oma tegevust paremini kavandada, toovad selgust, aitavad eesmärke määratleda?

Euroopa Liidus puudub kõrgemal tasandil kompetents arhitektuuripoliitikaga tegelemiseks. Selle kompetentsi kaasamiseks puudub seadusandlik alus. Samuti on see linnaehituse puhul: ka linnapoliitika jaoks pole linnaehituse spetsialistide kaasamiseks seadusandlikku alust. Linnaarengu eest vastutavate ministrite kohtumised on harilikult mitteametlikud. Seega ei tähenda kompetentsi puudumine, et puuduks vastav tegevus. Siin tuleks teha kõvasti selgitustööd (eriti regionaalpoliitika üksustes), kui vajalik on pädeva kompetentsi kaasamine. Praegu lasub vastutus planeerijatel, kes teevad koostööd regioonide tasandil. Meie töö on poliitika koostamine, kuid tihti puudub meil otsene kontakt reaalsusega. Vaid need, kes tegelevad konkreetsete regioonidega, puutuvad regulaarselt kokku kohalike otsustajatega. Kohtumised on siiski põgusad ja vestlus käib pigem üldisematest arengusuundadest. Küsimus on selles, kas niisugune võrgustik nagu Euroopa arhitektuuripoliitika foorum on piisavalt laiapõhjaline, et tuua suuremates küsimustes kaasarääkimisel esile häid näiteid integreerivatest linnalahendustest, mis võiksid olla teistelegi eeskujuks. See oleks suur asi, ELi ametnikkonnas pole kellelgi mandaati seda tööd teha. Sellestki oleks palju abi, kui keegi oskaks analüüsida, kas uus regulatsioon, mille kohaselt iga liikmesriik investeerib 4% oma eelarvest energiatõhususe edendamisse, ka toimib – kuidas seda raha on kasutatud? Parlamendis küll oli korra selleteemaline kohtumine, kuid seal käsitleti vaid Prantsusmaad, tegu oli investeeringuga sotsiaalmajade rekonstrueerimisse. Kas teistes riikides paigutati ressurss uusehitistesse? Kuidas selline poliitika mõjus arhitektuurile? Barroso egiidi all olevad poliitilised prioriteedid (20-20-20¹⁴ jt) saavad rohkem kõlapinda ja toetust, seega on võib-olla strateegiliselt mõistlik alustada nende rakenduskavade mõjuhinnangu koostamisest. Meil pole võimalusi niisugusteks põhjalikeks uuringuteks, kuidas mõjutab näiteks regionaalpoliitika elukeskkonna arengut. Seega lasuvad need mõjuanalüüsid liikmesriikide õlul. Arhitekti kompetents puudutab suurt hulka sotsiaalseid ja kultuurilisi strateegiaid. Arhitektuuriteemadele aitaks tähelepanu tõmmata see, kui tuletada inimestele meelde, kuivõrd määrava tähtsusega on omaaegsed planeeringud ja projektid, meie praeguse elukeskkonna ja -kvaliteedi kujundajad.

Kas teil on 2014. – 2020. aasta eelarveperioodiks konkreetseid soovitusi, millega arhitektuuripoliitika reformimisel kindlasti tuleks arvestada?

Kui mõne linnalise piirkonna või endise tööstusala taaselustamise projekti tahetakse ellu viia ELi toetuste abil, siis peab regiooni, riigi või kohalikul tasandil olema selleks otstarbeks eelarvest eraldatud vähemalt 5%. Linnaarengu seisukohalt peitub strateegiline väljakutse selles, et kui vähemalt 5% eelarvest suunatakse integreeritud linnalahendustesse, siis on arhitektuurimõõtmel siin suur osakaal ja otsene mõju tulemustele – homsele elukeskkonnale.

Milliste kavade koostamisse peaks veel arhitekte kaasama?

Riikliku tasandi otsustajad peaksid tähelepanu pöörama sellele, et keskenduda tuleb, näiteks Rail Balticu puhul, transpordivõrgu sõlmpunktidele. Tuleb koostada ühtne metodoloogia, kuidas ühendatud sõlmpunkte integreeritult arendada ja vaadata, kuidas need koos toimivad. Need on linnatranspordi „lävepakud”, mis peaksid tegema elukeskkonna kõigile kättesaadavaks. Linnatranspordi puhul saab järjest olulisemaks nn „pargi ja sõida” kontseptsioon (ma tean, et Eestis on valglinnastumine suur probleem ja suurel osal elanikkonnast kulub palju aega liikluses.) Kui mõelda neist ühistranspordiga seotud „pargi ja sõida” võrgupunktidest, siis ei peaks need olema mitte muust elust isoleeritud, vaid kohalikku elu elavdavad kohad, kuhu inimesed soovivad tulla. Siin võiksid ühtlasi olla ka spordi- ja puhkevõimalused ning ettevõtlust arendavad tugipunktid. Kui inimesed siin peatuvad, soovivad nad ehk ka juua kohvi, süüa õhtust … Nendel „parklatel” on potentsiaali olla teatud mõttes kohaliku elu sõlmpunktid. Kuid seda tuleb pikemas perspektiivis ette planeerida, neid sõlmpunkte tuleb kavandada kohtadesse, kus see on mõistlik. Barcelona püüdis linnatranspordi ümberkorraldamise abil veelgi tihendada linnapiirkondi, kus juba oli olemas teatud linnaline tihedus. Integreeritud lahendustes peitub võti, kuid nendeni jõudmiseks tuleb kaasata vastav ekspertiis.
 
Vestluse ettevalmistamisel oli toeks endine kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik Laila Põdra.

1 Regioonide poliitikat Euroopa mastaabis ei tohi segi ajada regionaalpoliitikaga Eesti kontekstis, kus rõhk on sageli pigem maapiirkondade arendamisel.
2 Euroopa linnade võrdleva statistika kogumise ja analüüsi katseprojekt, www.urbanaudit.org.
3 Urban Development Interservice Group on loodud Euroopa Komisjoni poolt 2005. aasta detsembris ja seda juhatab DG REGIO direktoraat. Teised direktoraadid, kes töös osalevad, on REGIO, EAC, EMPL, ENV, ENTR, INFSO, JLS, RTD, SANCO ja TREN . Töögrupp on üks põhilisi komisjoni instrumente linnade arengu suunamisel uuel rahastusperioodil aastatel 2014–2020.
4 Minerva allprogramm, ELi Socratese programm.
5 Ingl k deprived neighborhoods.
6 www.efap-fepa.eu.
7 GAF – pr k Geste Architecturale Fort.
8 Ala Pompidou keskuse naabruses.
9 www.ace-cae.eu.
10 http://ec.europa.eu/regional_policy/archive/themes/urban/leipzig_charter.pdf.
11 Eesti keeles saab alla laadida aadressil http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/docgener/studies/pdf/citiesoftomorrow/citiesoftomorrow_summary_et.pdf.
12 „Climate-Friendly Cities: A Handbook on the Tasks and Possibilities of European Cities in Relation to Climate Change”.
13 Ibid., ilmastikuteadliku arhitektuuri peatükk.
14 http://ec.europa.eu/clima/policies/package/index_en.htm.