Intervjuu REIN MURULAGA: Arhitektuurselt põnev, kuid muuseumina saamatu võidutöö

Sirp: 20.01.2006
Reet Varblane

Intervjuu žüriiliikme arhitekt Rein Murulaga

Kuidas žüriiliikmena hindad Eesti Rahva Muuseumi hoone arhitektuurivõistlust? Kas oli palju huvitavaid projekte?

Osavõtjate huvi oli suur, sest kokku oli tulnud 108 tööd. Võib oletada, et umbes kümme tööd oli Soomest ja teist sama palju Eestist. Mis iseenesest näitab, et Eesti arhitektide huvi nii olulise hoone projekteerimise vastu oli väike: isegi meie oma konkurssidel osaleb tavaliselt rohkem arhitekte (arhitektuuribüroosid).

Kas preemiad polnud nii suured või on arhitektid (arhitektuuribürood) praegu lepingutega nii üle koormatud, et neil pole aega teha sellist tööd?

Mis töödesse puutub, siis domineerivad nagu ikka rahvusvahelistel konkurssidel nooremad arhitektid (kollektiivid). Palju oli üliõpilaste või katsetuslikke töid, mis olid piiri peal, kas neid võib ikka kutseliste arhitektide töödeks pidada. Oli ka mõningaid vanema põlvkonna töid, mis olid professionaalselt lahendatud muuseumi seisukohalt ja mis sobisid ka keskkonda, kuid mille žürii ära põlgas, sest nende arhitektuurne idee oli nähtud ja kulunud, need polnud küllalt innovatiivsed.

Ühte olulist tegurit kiputi unustama: mis saab Raadi varemetest (ainult viies töös kasutati Raadi aeda ja sissepääsu, kuid need ei olnud arhitektuurselt piisavalt põnevad). 
 
See on Eestis nüüd teine suur muuseum, mida loodetavasti ehitama hakatakse. Kumu konkurss oli küll juba kaksteist aastat tagasi, kuid uksed avatakse veebruaris. Milline peaks olema kaasaegne muuseumihoone, mida tuleks kindlasti silmas pidada? 

Eesti Rahva Muuseum ehk etnoloogiamuuseum hõlmab ju kogu meie rahva ajalugu, olemust, on juba iseenesest väga keeruline ning mitmekülgne mehhanism.

Väga selge kontseptsiooniga tööd, sellist, mille puhul žürii üksmeelselt oleks leidnud, et just niisugune peab muuseum tulema, ei olnud. Ajatu, moest sõltumatu projekti valimisel on oht, et siis võidakse otsustada eelmise trendi kasuks. Või valitakse eriliselt avangardne lahendus, mis tegelikult atraktiivsena toimib igal ajal. Arhitektuurse sõnumi seisukohalt oli ettepanekuid seinast seinani. Oli tuntud arhitektide jäljendusi, mine tea, võibolla ikkagi tipparhitekti konkursiprojekt; sellised kippusid koopiatena valikust välja jääma. Kuid midagi sellist, mis oleks selgelt lähtunud Eesti Rahva Muuseumi olemusest, esile ei tulnud. Domineeris moodsa arhitektuuri võtete arsenal.

Ega Eesti Rahva Muuseum ei kogu ju ainult pastlaid ja vokke, ERMi olemus ning funktsioonid on tänapäeval sootuks avaramad.

Kuid ega ka rahvakunsti kogusid ei tohi alahinnata. Žürii välisliige Winy Maas küsis minult, kas ERMi kogud on atraktiivsed, ilusad. Küsisin vastu, kas tema ema on ilus. Tegelikult ei saa rahvakunsti fondide kohta öelda, kas need on atraktiivsed, ilusad, huvitavad. Need on meie  rahva põhiväärtus ja on just sellised, nagu on. Ei saa küsida, kas õllekappade või tekstiilikogu on ilus või inetu. Need on rikkalikud ja olulised kogud, me tahame neid näidata. 

Ka selle muuseumi  üks põhifunktsioone kogumise kõrval on ju meie rahva, meie ajaloo tõlgendamine. See pole ju esimene kord Eesti Rahva Muuseumi hoone konkurssi korraldada.

Eelmisel korral 1993. aastal oli Eesti-sisene konkurss.

Ka koht oli teine: siis otsustati muuseum jätta Tartu kesklinna, Toomemäe jalamile, nüüd otsustati Raadi, ERMi algse asupaiga kasuks.

Tollal oli Nõukogude sõjavägi küll juba Raadilt lahkunud, kuid kogu sealne ümbrus oli lagastatud, maha jäetud. Praeguse konkursi maht on 28 600 ruutmeetrit brutopinda. See objekt on liiga suur, et selle saaks Toomemäele mahutada. Tollane paik oli kompromiss: pisut kogupinda, pisut näituseruume, kogu kompleksile ei ole Tartu kesklinnas ruumi, iseäranis, kui tahta näidata eesti rahva elamisviise, -vorme, korraldada väliüritusi. Muidugi võiks hakata kolmandat paika otsima, aga siis tekib juba küsimus, miks mitte Tallinn, Paide, Viljandi… 

See elu, mida Eesti Rahva Muuseum uues kompleksis peaks elama hakkama, on seni ju elamata. See on uus algus.

 
Milline oli sinu lemmikprojekt?

Mul favoriiti ei olnud. Ma ei tunne, et tööd, mis minu meelest olid tugevad, oleksid päris kõrvale jäänud. Kuid päris ideaalset lahendust ka ei olnud. Oli mitmeid häid muuseumilahendusi, mis aga ei olnud arhitektuurselt väga säravad, et neid saaks Euroopa arhitektuurikaardile kirjutada. Võidutöö kommentaaridest võib jääda mulje, nagu oleks see olnud ainuke kaasaegne lahendus kogu konkursil. Ühtki palkmaja ega rehetare ega ka historitsistlikku või postmodernistlikku häärberit tööde seas ei olnud, enamik töid oli ikka meie kaasaegne arhitektuur, mõni üksik oli etnograafiliste vihjetega, näiteks “Heinamaa”.

Parimaks tunnistati võistlustöö märgusõnaga “Memory Field”, mille autorid on Pariisis ja Londonis elavad Itaalia päritolu arhitekt Dan Dorell, Liibanoni päritolu Lina Ghotmeh ja Jaapani päritolu Tsuyoshi Tane. Iseloomusta palun seda projekti ning ka selle ümber tekkinud skandaali.

Žürii töö murdus ühel hetkel, kui ei mindud nii-öelda püramiidi puhastama, vaid osa žüriiliikmeid otsustas väga kiiresti just selle töö kasuks. Žürii polariseerus juba “poolfinaalis”. Ei mindud konsensuse peale.

Mina nimetasin selle projekti enda jaoks Dudajevi memoriaaliks. Konkursi korralduskomitee vedas territooriumi liiga laiaks. Kui mind žüriisse kutsuti, siis ma osu sin ka sellele, sest välismaalastele ahvatlevana tunduv sõjaväelennuvälja territoorium ei kuulu ERMile. Veljo Kaasikule, kes tegeleb just linnaruumiga, laiendatud territooriumi mõte meeldis, ta ütleski muuseumiinimeste kohta veidi põlglikult, et nad tahavad jälle ühte Tartu maja ehitada. Territooriumi laiendamine lennuvälja rajatisteni oli kergemeelne otsus, millega esitati küll väljakutse laiahaardeliseks tegevuseks – mitmedki lahendused läksid selle peale, et lennuvälja maandumisrada ning angaarid kasutati sisuliste maastikumärkidena ära. Kuid territoorium kuulub riigile. Kas see saab ERMi omaks või mitte, see on keeruline küsimus, sest lennuvälja maa-ala kuulub teise haldusalasse. Mäletan Kumu konflikti, kus oli ka tegemist kahe haldusalaga, ning see, et kunstimuuseum ikkagi just sellisena sinna ehitati, oli ju noateral.

ERM paikneb Tartu linnas, lennuväli aga Tartu vallas. See tähendab, et linna ja valla piir läheb “Memory Fields’i” projekti puhul maja keskelt. Mõlemad, nii linna- kui vallavolikogud, peavad nõus olema, et hoone just sellisena sinna tuleb. See pole riigi kaitseküsimus, kus riigivõim saab otsustada ka siis, kui vallavolikogu seda ei taha.
Algul ma isegi ei vaadanud seda projekti väga tõsimeelselt, sest selle sidumine endise lennuväljaga, maandumisraja pikendusena, oli mulle vastuvõetamatu: maastikumärgina küll põnev, kuid ideoloogiliselt täiesti aktsepteerimatu. Eesti Rahva Muuseum kujundatuna Vene sõjaväelennuvälja mahajäetud rajaga ühtseks tervikuks ei ole õige teemaarendus. Eesti rahva suhe Vene armeega on väga komplitseeritud ja seda sellisena jäädvustada pole küll vastuvõetav.

Žürii töösse kaasatud muuseumieksperdid, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula ning tunnustatud muuseumiteoreetik Barry Lord leidsid, et ka muuseumina on see konkursi saamatumaid, samas aga kalleimaid lahendusi.

Projekt on üles ehitatud 350 meetri pikkusele plaadile, mis algab lennuväljast ning tuleb üle kunstliku veekogu (mida tuleb alles rajada). Kogu hoone on ühekorruseline pikk klaasist pulk, kuhu sisenedes satume klaasist koridori, näitusehalli, mis omakorda on muuseumi sisekoridor, mis on aga näituste korraldamiseks sobimatu. Seda leidis ka muuseuminõunik Peeter Mauer. Teine tehniline puudus on näituseruumide valgustatus vastandina tööruumide pimedusele. Samal ajal on teada, et väärtesemeid eksponeeritakse pigem pimedas (ka tingimustes on öeldud, et püsiekspositsioonis on lubatud 50 lx, mis on peaaegu pime ruum). Klaastoru on muuseumi vajadustega juba ise vastuolus. Ja veel, kõik muuseumiruumid ei ole ühekõrgused: konverentsisaal on tõusva põrandaga ruum, näitusteruum on 5 meetrit kõrge, samas aga tööruumides aitab 3 meetrist. Selleks et seda saavutada, on katuse alla ehitatud teine tasapind, mis siis tükkidena reguleerib kõrgust. See on nagu maja maja sees. Fondiruumid on viidud maa alla süvendisse ning neil on kolmandik etteantud mahust. Väliselt nagu kõik toimiks, aga detailidesse süvenemisel on hästi palju vasturääkivusi.

 
Kuidas selline klaastuub meie raskes kliimas vastu peab?

Talvel on külm ja suvel kipub soojaks minema. Tehniliselt on see küll teostatav, aga milleks. See ei olnud ainuke eksperimentaalses võtmes tehtud töö, mis sobib suurepäraselt 3000 m² ja pool aastat tegutsevale EXPO näitusele, kuid mitte 28 000m²-ga 300 aastaks mõeldud muuseumihooneks. Muuseumi puhul tuleb ekspluatatsioonikuludesse tõsiselt suhtuda. Eksperimendina oli EXPO “kasvuhoone” väga tore ja vajalik, kuid mitte rahvusmuuseumina. Arhitektuursed siselahendused on toodud ohvriks maastikumärgile, mille ideoloogiline tähendus võib küll mõnede arvates olla plussiks, kuid paljudele on vastuvõetamatu.

Eksperdid ja žürii peaksid töötama koos parema tulemuse nimel, kuid praegu eksperte ignoreeriti. Kui oleks arvestatud ka nelja ekspertarvamust, siis oleksid hääled jagunenud esikohatöö suhtes 7 vastu ja 5 poolt. Ei saa aru, miks ekspertiis üldse telliti, kui museoloogiline aspekt – see, kuidas ruumide lahendamisega hakkama oli saadud – lõpuks täiesti ebaoluliseks tunnistati. 

Teise koha sai soome arhitektide Juho Grönholmi, Antti Nousjoki, Janne Teräsvirta ja Samuli Woolstoni (arhitektuuribüroo ALA Architects Ltd Helsingist) võistlustöö märgusõnaga “Gems”.

Soomest oli päris palju töid, ühtlase tasemega, läbitöötatud hea soome arhitektuur. Muuseum paikneb selle projekti järgi Raadi järve otsas, kogud asuksid tagumises osas ja oleksid seotud Raadi kompleksiga. Administratiivkorpus on eraldi välja toodud, hoone on kaetud suurema plaadiga, on katuseterrass, mille all toimuks välitegevus (mis oli ka konkursinõue). Fondid jaotuvad kahe kõrvalosa peale, keskel on nii põhi- kui ajutine ekspositsioon. Muuseumilahenduselt läheneb see kõige enam ideaalile, ka arhitektuurse lahendusega ei olnud probleeme. 

Mis materjaliga soomlased mängivad?

Valge betoon, mis oli kõige levinum materjal. Valge betooni puhul kasutatakse valget tsementi. Hea materjalileid oli eestikeelses töös “Loom”, mis interpreteeris huvitavalt Tartus traditsioonilist punast tellist. 

Kolmanda preemia sai võistlustöö märgusõnaga “Estonia is on the verge of a new millennium”, mille autorid on Alfred Bramberger, Thomas Pucher, Heidrun Steinhauser, Martin Mathy ja Christa Pucher.

Päris suur hulk oli töid, mis pürgisid kõrgusesse, olid vertikaalse mahuga, nii-öelda tornmuuseumid. “Estonia is on the verge of a new millennium” on kaetud erinevate klaasidega, mille augumotiivideks olid Eesti järved. Torni pluss on, et hoone asub küll väljaspool linna, aga on märgina linnast näha.

Üldse esines kolme tüpoloogiat: hoidlad, tööruumid ja näitusesaalid olid kõrvuti pandud (“Gems”); näituse- ja tööruumid olid ühel tasapinnal, fondiruumid olid viidud maa alla (“Memory Fields”) ja väiksema kasutusega fondiruumid olid tõstetud üles ja avalikud ruumid jäid alla (“Estonia is on the verge of a new millennium”). Nende põhjal oli tekitatud tehnoloogilisi skeeme. 

Kuidas on see suur vertikaalne märk maastikuga seotud? Eesti Rahva Muuseum on ju eesti rahva kui eelkõige maarahva sümbol. Kas tornmuuseum pole liialt tehnitsistlik?

Vastuolu on taotluslik. Eks see projekt sai sellepärast ka kolmanda preemia, et maamärgina see ei toimi.

Kas ka mõni Eesti projekt jõudis parimate hulka?

Võistlustöö “Crochet” tegijad on arhitektuuribüroo Kosmos (Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür, Krista Saluveer ja Urmas Oja). See oli tehtud praeguse Raadi mõisa aia kohale, ka tornmuuseumi variant. Projekt koosneb kitsast plaadist, mille üks külg on laotud ümmargustest maakividest ja teine külg, fassaad meenutab pitsi (ERMis on suurepärane pitsikogu). Pits on samuti betoonist. Välisfassaadilahendustest domineerisid sellel konkursil valge betoon ja vask. “Crochet” sulgeb Raadi järve poolringikujuliseks ruumiks. Osa fondiruumist on praeguse punamonumendi kohal: see võimaldaks monumendi rahulikult mõnda teise kohta viia. Selles projektis on fondid jaotatud mitmele tasapinnale, osa tööruume on välisvalguseta. 

Milline on praegu reaalne väljapääs? Suur rahvusvaheline võistlus on läbi viidud, palju raha sellesse investeeritud, preemiad jagatud, aga õiget, reaalselt toimivat tulemust nagu pole…

See on keeruline küsimus. Kui muuseum leiab, et ei suuda või ei taha esikoha tööd realiseerida, siis on kaks võimalust. Võitnud kollektiiviga sõlmitakse edasitöötamise leping ning nad viivad töö vastavusse ootustega, vähendavad priiskavaid kulutusi, toovad muuseumi tagasi Raadi territooriumile, ütlevad lahti lennuvälja märgist jne. Kuid siis pole enam tegemist selle projektiga. 

Muidugi võib konkursi kuulutada läbikukkunuks ja öelda, et žürii ei saanud hakkama. Võistluse hindamise kriteeriumid olid vastavus võistlustingimustele (programm oli väga põhjalik, loetletud ruumide suurus ja seosed), sobivus antud keskkonda (milleks oli Raadi park), arhitektuurne lahendus, vastavus muuseumikompleksi vajadustele ja funktsionaalsus. Programmis oli ka öeldud, et oodatakse arvestamist nii ehitusprotsessi kui ekspluatatsiooni energiamahukuse vähendamisega.

Kui tingimustes ei ole fikseeritud kriteeriumide arvestamise protsenti, siis käsitletakse kõiki kriteeriume võrdselt. Praegu tehti otsus peamiselt ühest – arhitektuursest seisukohast ja sedagi vaid urbanistlikust aspektist lähtudes. Kuna ühistele seisukohtadele ei jõutud, siis ei olnud võimalik vormistada üksmeelset lõpp-protokolli, selle tegemine suubus vaidlustesse ning venis. Tekkis ebamäärane salatsemine ja info kinnihoidmine. Žürii lõppotsus tehti ju juba detsembris. Euroopa arhitektuurinõukogu konkursside põhimõtete kohaselt on žürii lõpp-protokoll avalik dokument, koos kõigi selle lisadega. Selles peaks olema esile toodud žürii otsuse põhjendus valikukriteeriumide kaupa. Seda seal ei ole, mistõttu osutus vajalikuks eriarvamuse lisamine.

Kas aga ei teki siis sama olukord mis Kumuga, kui leiti, et eesti kultuuris nii tähtsa hoone oleks pidanud projekteerima eesti arhitekt?

Kui tahame huvitavat arhitektuurset lahendust saada, siis tuleb rahvusvaheline konkurss teha. Kui tahame staararhitekti saada, siis oleks tulnud tema poole pöörduda, temalt tellida. Ega kõrge preemiafondiga konkursist ainuüksi ei piisa.

Mulle imponeeris ka “Padrehurtado” projekt: selles oli väga hea side Raadi mõisaga. Ekspositsioonisaalid on eraldi osas, mis tuleb osalt kunstlikust veekogust sillana üle, fondihoidlad on viidud osaliselt mäe sisse. Muuseumiekspert Barry Lord pidas seda parimaks muuseumitehnoloogiliseks lahenduseks. Arhitektidele see ei meeldinud, sest tundus kuidagi vanamoodne.

Konkursi kõige äärmuslikum töö oli “Lake Whisper”, mis pakub välja ehitada kogu muuseum Raadi järve põhja vee alla. Selles projektis kulmineerub tegijate soov silma paista millegi äärmuslikult erilisega, mis jõuab absurdi piirini. Selliseid projekte võib leida igal konkursil, kuid premeeritute sekka need tavaliselt ei mahu. ERMi konkursil aga osutus ka selline töö pärjatuks.