IRINA RAUD: kõige lihtsam on öelda, et kõigil majadel olgu 6 korrust

Eesti Päevaleht 19.03.2004
Askur Alas

Arhitektuuribüroo R-Konsult peaarhitekti Irina Raua nimi on viimasel ajal muutunud kurikuulsaks – tihti, kui avalikkuse ette kerkib problemaatiline planeering, on selle autor just Raud.
Olgu selleks kõrghoone Pirita tee äärde, massiivne maja Kadriorus staadioni alal, TTÜ planeering Mustamäe liivikute alale või kahe 16-korruselise majaga palistatud tunnel Süda-Tatari kvartalis. Mõnes mõttes on Rauast saanud justkui arhitektide Viktor Kaasik, kes tegutseb edukalt mittepopulaarsete objektidega. Erialainimesed teavad rääkida, et arendajad viivad probleemseks osutuda võivad planeeringud Rauale, sest viimane suudab endise peaarhitektina need SAPA-s läbi suruda.
Irina Raud räägib intervjuus EPL Tallinnale, et R-Konsult pole teinud ühtegi projekti, mis oleks keskkonna- või nende südametunnistuse vastane.
Linn peaks Raua arvates planeerimist-ehitamist reguleerima nii palju kui vaja, kuid nii vähe kui võimalik. “Kõige lihtsam on öelda – olgu 6 korrust kogu Tallinnas,” võtab ta kokku oma seisukoha ühes tabavas lauses. Ja pakub julgelt välja hooneid, mis paljudel harja punaseks ajavad. Ent Raua julgust harjumatuid – nii mõnigi ütleks kohatuid – lahendusi välja pakkuda võib samuti hinnata, kuigi nendega ei pruugi nõustuda.

Irina Raua CV
• Sündinud 29. juulil 1945
• 1969 lõpetas ERKI arhitektuuri alal
• 1969–90 Eesti Projekt, vanemarhitekt, osakonna juhataja
• 1990–92 Tallinna abilinnapea, linna peaarhitekt
• Alates 1992 R-Konsult, peaarhitekt

Väga paljude uute planeeringute puhul, mis põhjustavad teravaid vaidlusi, jookseb läbi teie nimi. Ükskõik kas räägime Piritast, kesklinnast, Kadriorust või Mustamäest. Miks see nii on?
Meie laua peal on suured projektid, mis on ka, ütleme huvitavad projektid. See, et tekivad probleemid, on loomulik. Minu meelest on kaks erinevat linnaplaneerimist, üks on maakorralduslik ja teine linnaruumiline, mis midagi muudab. Projektid, mida teinud oleme, on mingil määral kogunenud nüüd konkreetsele ajaetapile ja need on just seotud linnaruumi planeerimisega. Meil on lihtsalt õnne olnud, et oleme saanud valida huvitavamaid töid. Ja ma olen alati öelnud, et mind huvitavad need tööd, kus on probleemid.
Võtame näiteks Mustamäel TTÜ detailplaneeringu.
Mustamäe linnaosa võib väga õnnelik olla, et seal asub kõrgkool. Iga linna piirkonda ju kujundab mingi element. Kui Tartusse taheti vangla ehitada, siis olid ju paljud vastu, sest selles piirkonnas tekiks muudatus. Mustamäel on nii üliõpilased kui ka õppejõud ju suur pluss.
Aga rohelised on detailplaneeringu vastu kohtus, sest nad väidavad, et see hävitab liiviku.
Ei. Rohelised võiksid ikka rääkida täpselt – liivikut ei ole seal. Ja seda ei ütle mitte rohelised, vaid võib-olla paar-kolm inimest.
Koht, kuhu majad ehitatakse, on endise lasketiiru ala. Vallid on inimese tehtud. Meie ei hävita ühtegi liivikut ega võta maha ühtegi puud. Kõik looduslik reljeef on säilitatakse. Ja kogu kampuses on sama palju inimesi kui ühes Mustamäe 6 trepikojaga 9-korruselis majas. Tehnikaülikooli õpetatud nõukogu, kes on projekti heaks kiitnud, koosneb ju akadeemikutest ja profesoritest ja seal on keskkonnaspetsialiste. Ja ka keskkonnateenistused on öelnud, et projekt on keskkonnasõbralik.
Viidatud on sellele, et kui nii palju inimesi sinna elama asub, tallatakse parkmets ära ja ala tuleks jätta siiski pargiks.
Sinna oli kogu aeg kavandatud suur staadion TTÜ jaoks ja selle projekti realiseerimisel oleks pidanud vallid tõepoolest maha võtma.
Mina ütlen seda, et R-Konsult pole teinud mitte kunagi ühtegi projekti, mis oleks keskkonnavastane. Ma olin üks esimesi arhitekte, kes sai looduskaitse märgi, tammelehe, mis on looduskaitseobjektidel.
Aga noh, vastu vaielda võib ju alati.
Tuleme nüüd kõige rohkem elevust tekitava plaani, Pirita tee äärse kandi juurde. Teie 19-korruselisest majast seal asja ei saanud.
Ma tahaksin sissejuhatuseks öelda, et jääb selline mulje, et keegi ei ole rahul. Ja miks nad siis ikkagi nii teevad?
Tallinna linnas pole üldse kesklinnas ehitamise kogemust, sest kesklinna ei ehitatud pärast Teist maailmasõda. Ehitati kiiresti stalinistlik osa kesklinnas ja mindi põllu peale. Nüüd, kus Eesti on iseseisev ja maa on eraomand, on täitesti loomulik, et inimesed tulevad tagasi kesklinna ehitama. Ja siis hakkavadki tekkima konfliktid. Me ütleme ühelt poolt, et meil on avatud turumajandus, ja me tahame, et kõik investeerivad ja ehitavad. Teiselt poolt nagu tahaksime linnaehituses propageerida sotsiaaldemokraatlikku suunda – et igaühel on õigus minu krundist läbi käia ja õigus arvata, mida ja kuidas. Soove ja võimalusi on raske kokku panna.
90-ndate alguses, kui olin linna peaarhitekt, tegin ma ettepaneku linnavolikogule alade kohta, mida ei tasuks erastada, sest nad võiksid jääda linna huviks. Seal sees oli ka seesama Pirita tee. Ma sain siis väga tõsise kriitika osaliseks, et mul on selline sotsialistlik maailmavaade, kuigi ma pole seda kunagi viljelenud. Öeldi, et omand on püha ja puutumatu, maa tuleb omanikele tagasi anda ja iga mees võib teha, mida ta tahab.
See oli 90-ndate alguses, praegu on meie varakapitalism pisut küpsemaks arenenud
…
ja siis öeldakse niimoodi, et tehakse kõik nii, nagu arendajad ja maaomanikud dikteerivad. Mina küsin teie käest, et kes ehitas Tallinna vanalinna? (Paus) Minu meelest ehitasid kaupmehed, sest tavalised inimesed olid linnamüüri taga. Ehitasid need, kellel oli raha. Ja kellel oli tahtmine.
Kuid ka siis olid Rae määratud kindlad ehitusreeglid – päris suvaliselt ju ehitada ei tohtinud?
Ehitusreeglid on ka praegu täiesti olemas. Mina ei ütleks, et linnaplaneerimises ei oleks kindlat eesmärki, et ei teata, kuhu minnakse. Teatakse küll. Aga meil puudus ligi 10 aastat peaarhitekt ja peaarhitekti ülesande võtsid endale linnapead ja poliitilised parteid. Üks teatas, et tuleb tunneleid rajada ja tramm likvideerida, teine tegi asfaldile lilli ja kolmas… Need mõtted läksid kohe pressi ja inimestel jäi mulje, et Tallinnas on iga päev uued mõtted ja linn ei tea, mida teeb.
Aga ametnikud, kes asjaga iga päev tegelevad, ega nemad pole oma professionaalsust kaotanud. Nemad ju teavad väga hästi, mida tuleks teha. Aga nad pandi seisu, et teed, nagu ütleme või hakka astuma.
Kui palju oleks vaja reguleerida?
Selge on see, et linnaplaneerimises ja üldse ühiskonnas mingi reguleerimine peab olema – tänaval on mugavam liikuda, kui meil on valgusfoorid.
Ei ole nii, et Irina Raud ei taha, et meil oleks reeglid. Irina Raud on kogu aeg öelnud, et linnal peab olema õigus ka ei öelda.
Kas ehitusmäärusi on vaja?
On ikka. Aga ehitusmäärus peaks minu arust välja nägema nii, et peame reguleerima nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Peame kokku leppima, millisena me mingit piirkonda näha tahame. Ehitusmäärus on kokkulepe.
Te teete ehitusmäärust ka Pirita tee äärsele alale. Kas teil huvide konflikti ei ole – te detailplaneerite seal ja koostate ka ehitusmäärust (mis määrab ära, kuidas tohib detailplaneerida – A.A.)?
Meie büroo on üks koostajatest, aga seda teevad kokku kolm bürood. See ala, kuhu me oleme koostanud detailplaneeringu, moodustab kaduvväikese osa kogu alast. Peale selle on Pirita tee äärne ala kaetud kehtivate detailplaneeringutega, millel on ju seaduse jõud. Ehitusmäärusega anname krundi omanikule märku võimalikest arengutest. Võib anda märku, et tulevikus võite midagi võimsamat sinna teha. Või siis ei saa seda teha. Aga neid detailplaneeringuid, mis on olemas, tühistada ei saa.
Meie huvi on teha hea arhitektuurne lahendus, muid huvisid meil ei ole.
Mida vastaksite prof Krista Kodresele, kes on öelnud, et teie planeeritud tornelamu Pirita tee äärde hävitaks tundliku maastikuvaistuga Valve Pormeistri kavandatud modernismi tähtteosed – Lillepaviljoni ja restorani?
Mina ütleksin, et ei hävita, sest meie ettepanek kõrghoonet sinna rajada muutis mingil määral eelmist lahendust, mis nägi ette kõrgema osa mahu paviljonile lähemale nihutamist. Praegu kehtiva planeeringuga on ju ette nähtud päris Lillepaviljoni kõrvale tõusev maja.
Ma lisaksin, et need plekk-kastid, mis moodustavad Eesti Näituste paviljoni, pole samuti head partnerid sellele lilleaiale. Selge on see, et pilt seal muutub ja lillepaviljon on edaspidi pisike element hoopis teistsuguses mastaabis.
Milline on selle ala tulevik? Mitmekorruseline see maja siis tuleb?
Praegu on arendaja ja linn kokku leppinud, et maja tuleb sama kõrge, kui ta eelmises planeeringus oli – 11 korrust. Ja võimalik, et arengukavad näevad ette ka näituste paviljoni lammutamist – ma ei oska seda öelda – meie konkreetses lahenduses seda pole ette nähtud.
Kui arendaja ütleb, et ta tahab sellist mahtu, kus on nii ja nii palju kortereid, ent kõrgust linn ei luba, kas teie arhitektina kavandate maja madalama ja laiema (täites ebaproportsionaalselt suure pinna ehitisega – A.A.)?
Ei. Me ei tee ühtegi niisugust tööd, mida me ise ei pea õigeks. Mitte kunagi.
Võtame mingi teise ala – näiteks Süda-Tatari oma, mille kohta on teie büroos valminud tunneliga ideelahendus. Muinsuskaitsejuht Agne Trummal on seda nimetanud kraaviks, millel on potthaljastus peal. Kuidas kommenteerite?
Tunnel sai mõeldud sellepärast, et Rävala tee pikendus Pärnu maanteele on juba vana teema.
Praegu konservatooriumi juurde sõita ei saa, kuskilt ümber nurga saame juurde. Samal ajal on nüüd Süda tänaval võetud palju maju kaitse alla. Sellega muutus selle piirkonna perspektiiv.
No kõik tunnelid on kraavid. Jah, otse tunneli peale ei saaks sügava juurega puid istutada, aga ei olegi vaja. Võib olla ka selline haljastus, mida sa ei märka.
Võiksime ju rääkida ka sellest, et lähme hästi sügavale maa alla ja tuleme välja teisel pool Tõnismäge, miks mitte. Aga see on liiga suur ja kallis projekt. Meie pakutud maa alla minek ei välista seda. Aga viimane tähendaks tunnelite ehitamist elumajade alla ja seda trassi vaba ei ole. Sellel trassil, mida meie pakkusime, hooneid ei ole – üksikud hooned.
Minu teada tulnuks maha võtta üheksa vana puithoonet!
… mis enamikus kuuluvad linnale.
Kas need ei ole sellepärast väärtuslikud?
Need ei ole muinsuskaitse alla võetud.
Mina leian, et linn kogu aeg muutub ja teiseneb. Kui me oleme nüüd otsustanud, et me keset linna siin Süda tänaval peame niisugust reservaati ja need vanad puumajad jäävad… Ja need on eriti kallid ja nende pidamine seal on kallis… Siis see on üldine otsus ja linnavalitsus peab selle välja ütlema.
Kas teie pakutud 16 korrust sinna tunneli sissepääsu juurde pole siiski liiga palju (Raua lahenduse kohaselt oleks tunneli sissesõidu juures, madala hoonestuse läheduses 16-korruseline torn)?
Seda hoonelahendust on arutanud arhitektuurinõukogu ja heaks kiitnud aastaid tagasi ja see on kehtestatud planeering. Me võime alati ju mõne planeeringu juurde tagasi tulla ja öelda – no teate, teeme teistmoodi. Kõige lihtsam on öelda – kõik olgu 6 korrust kogu Tallinnas. Ja ka pole mitte midagi katki.
Kui me 83. aastal tegime Tallinna keskosa planeeringu, ütlesime esimestena, et Rotermanni kvartalis on väärtuslikud paehooned ja ärme neid lammutame. Muinsuskaitse ei pidanud neist siis veel midagi. Panime veel paika, et sealt võiks jalakäijate tee läbi minna ja keskel selline suurem turuplatsi moodi asi, kus võinuks üritusi korraldada. Meie nägime ette Viru väljaku täisehitamise – mitte küll sellises mahus nagu praegu. Meie nägime ette Tartu maantee läbimurde. Paika pandi ka konservatoorium. Tallinna keskosa detailplaneering on sisuliselt praegustel tegemistel kogu aeg aluseks olnud. Olen hakanud vaatama, mis lahendusi me tollal pakkusime, peaaegu kõik on nii läinud. Ainult sadama piirkonda me ei saanud siis planeerida.
Mis teil oli selle planeeringuga mõeldud teha endise pedagoogikaülikooli Viru ringil asuva (Aleksandri gümnaasiumina tuntud) hoonega?
Meie omal ajal nägime ette, et see hoone lammutatakse. Sinna tahapoole (Mere puiesteed pidi – A.A.) oli ette nähtud uus hoone. Tekkinuks selline väljakuruum.
Aga praegu planeerite just sinna uut maja? Teadaolevalt oli teie kliendi soov maja lammutada ja uus ehitada.
Muinsuskaitse on öelnud meile, et seda maja ei tohi lammutada ja seega on meil planeeritud, et see jääb nii, nagu on.
Aga tahtsite 8-korruselist hoonet?
Jah, Rotermanni kvartali ehitusreeglid on sinna lubanud ehitada kuni 24-meetriseid hooneid.
Aga linna planeerides tahtsite väljakut.
Siis olid niisugused kavad.
Kas on siis nii, et linna avaliku huvi kohaselt oleks seal parem väljak, erahuvi kohaselt aga 8-korruseline hoone?
Me peame täpsustama, mis asi on väljak. Planeedil Maa on see vanim linnaehituslik element, siis tekkisid tänavad, mis väljakuid ühendasid. Tallinn on selles mõttes huvitav linn, et siin ju praktiliselt väljakuid ei ole.
Klassitsistlikes linnades, nagu näiteks Peterburis, võime näha kõiki väljakutüüpe – kandilisi, ümmargusi, ovaalseid.. Tallinna vanalinnas on kirik samas seinas elumajadega. Ent praegu küsitakse, miks on kõrged majad väikestega kõrvuti. Oleviste kirik on näiteks samas seinas 2-korruseliste majadega. Nii et võib öelda, et see on Tallinna linnaehituslik traditsioon.
See on arusaadav, aga tuleme tagasi eelmise teema juurde. Mulle tundub, et avaliku huvi esindajana arvasite, et sinna sobib paremini väljak.
Aga mis on avalik huvi?
No ma mõtlen nii, et meil kõigil oleks parem…
Aga ma tahangi küsida seda – sellepärast ma väljakust rääkisingi – väljakul on mõtet, kui seal midagi teha. Väljakut väljaku pärast pole kunagi maailmas ehitatud. On ehitatud ooperiteater ja selle ette väljak.
Kuid enne pidasite seal ise paremaks väljakut ja ütlesite linnas on väljakuid puudu.
Jah, sest pole arvestatavaid ja suuri objekte. Toompea lossi ees on tekkinud väljak, Raekoja ees on väljak. Aga Vabaduse väljakul polnud kavandatudki, et seal on näiteks linnavalitsus.
Kas Vabaduse väljaku võiks siis täis ehitada?
Ei, ma ei ütle, et täis ehitada. Aga tal polnud ajalooliselt seda ülesannet. Et linnavalitsus seal töötab, on juhus.
See oli kortermaja, kus esimesed kaks korrust olid bürooruumid. Väljak tekib ikka tähtsate, unikaalsete hoonete ümber. Mingil määral on väljak linnahalli katus.
Kuidas suhtute linnahalli ja selle väljaku lammutamise kavasse?
Ma arvan, et see on kindlasti üks juhtum, kus linn, riik ja erakapital peaks seljad kokku panema ja tingimata hoone säilitama. Minu arvates ei asenda linnahalli saali Saku suurhall või mõni jäähall.

Suuremad projektid:
• Sakala 3 hoone (praegu Vanalinnastuudio käes)
• Esstransservice´i kontorihoone Tallinna sadamas
• Hobujaama 4 kontorihooned
• Estonia pst 10 rekonstureerimine (inglise kolledž)
• Hotelli Jahont (Krasnojarskis) peahall
• Tatari-Rävala pst detailplaneering (DP)
• Harju tn DP
• Estonia pst ja Rävala pst vahelise ala DP
• Lasnamäe tööstuspargi DP
• Tartu mnt 16B elamu, äri- ja büroohoone
• TTÜ arengukava ja kinnistute DP
• Westholmi gümnaasiumi kinnistu DP ja spordiväljaku tööprojekt
• Vilmsi tee 46 kaubanduskeskus
• Sõpruse pst 257 korterelamu
• Torupilli Selver
• Maakri 19/21 kinnistu
Tähelepanu pälvinud projektid:
• 19-korruseline hoone Pirita tee äärde
• Pikk maja ja elamute kompleks end. ETK staadionile Kadriorgu
• 16-korruseline hoone ja tunnel plaanitavale Rävala läbimurdele
• TTÜ elumajade kompleks Sütiste tee parkmetsa
• 8-korruseline hoone Viru ringile 2-korruselise asemel


Miks on Irina Raua nimi viimasel ajal avalikkuse ette tõusnud enamiku problemaatiliste planeeringute juures?

Krista Kodres,
EKA professor, kunstiajaloolane, filosoofiadoktor:
Eks sellel on palju põhjusi, mis ulatuvad ajalukku. Irina Raud on ju planeerimisega tegelenud 80-ndatest alates ja olnud 90-ndatel linna peaarhitekt. Ilmselt on ta suutnud jätta mulje, et ta ongi kompetentseim inimene sellega tegelema. See on üks Eesti müüte. Ilmselt samal põhjusel on Irina Raud siiani ka linna arhitektuurinõukogu liige. Kui keeldusin selle töös osalemast, siis oli see üks põhjusi.
Raud on minu silmis kogu linnaplaneerimise mõistet diskrediteeerinud, mistõttu ei pea tema kaasamist õigustatuks. Väidan seda sellepärast, et kõigi viimastel aastatel probleemseks osutunud planeeringute puhul on tema pakutu vastandunud nii headele linnaplaneerimistavadele kui ka kaasaegsetele arusaamadele, mis eeldavad uusehitiste kohandamist olemasoleva keskkonnaga, mitte sellele vastandumist.

Villem Tomiste,
Arhitektuuribüroo Kosmos arhitekt:
See on tõesti pahatihti nii. Väga pikka aega on Tallinnas olnud raske planeeringuid menetleda.
Kooskõlastusringide kadalipp on keerukas ja kuidagi on läinud nii, et tema on probleemsete asjadega tegelema
sattunud. Siin mängivad paljud asjad rolli, ka see, et ta oli kunagi linna peaarhitekt, samuti staaž ja kogemus.
Samas võib öelda, et ta on küllaltki julge. Raud pakub oma nägemusi välja, pigem võiks öelda, et probleem on selles, et SAPA aktsepteerib neid lahendusi. Raual piisab sellest, et öelda: näete – nii on! Ja nii ongi. Ta suudab teise poole ära veenda. SAPA suutmatus oma positsiooni kaitsta, sest tal puudub positsioon, ongi tegelik probleem.
See on ju tore, kui keegi pakub kogu aeg välja uusi asju. Selle eest ei saa kedagi hukka mõista. Pigem peaks hukka mõistma SAPA, kes ei suuda Rauda ohjata.

Loe: epl 19.03.2004