Isiksuste ja ideaalide aeg

Tiina-Mall Kreem, Viisipäraselt ehitatud. Luterlik kirikuehitus, -arhitektuur ja -kunst Eestis Aleksander II ajal. Doktoridissertatsioon, juhendaja prof dr Krista Kodres. Eesti Kunstiakadeemia, 2010, 280 lk.

XIX sajandi keskpaigaks seisis ristiusu kirik institutsioonina ja sellega seoses ka kirikuarhitektuur kahtlemata uute väljakutsete ees. Religioon moodustas veel iseenesestmõistetava ja olulise osa inimese elumaailmast, kuigi valgustusajastu ratsionalism oli kõigutanud senise vaimsuse aluseid ja algav moderniseerumisprotsess koos tööstus- ja tehnikaajastu, linnastumise ja ühiskonna sekulariseerumisega mõjutas üha suurema osa ühiskonnaliikmete  mõtlemist ning see nõudis kirikult uut lähenemist inimesele ja oma rolli ümbermõtestamist. „Isiksuste ja ideaalide aeg” – nii pealkirjastasin ma oma doktorandikursuse raames ainepunktide saamiseks kirjutatud tudengiessee XIX sajandi kirikuarhitektuurist, toona luges seda Tiina-Mall Kreem. Lugenud nüüd omakorda oma õppejõu valminud ja hiljuti kaitstud doktoritööd, on süvenenud minu veendumus, et just selline see aeg, nii mujal Euroopas kui meil  Eestis, tõesti oli: täis kirglikke vaidlusi selle üle, kas ja kuidas peab kirikuarhitektuur muutuva maailmaga kohanema, ja samas täis siirast usku, et Jumalale tuleb pakkuda parimat, mida üks ajastu suudab luua. Tolle perioodi isiksuslikud kunstnikud, ehitusmeistrid ja arhitektid, kes kirikuarhitektuuri ja sakraalkunsti ümbritsenud üsna ranges ja keerukas raamistikus suutsid jääda iseseisvaks loovisiksuseks, ning ka vaimulikud, kes olid kaugete Eesti- ja Liivimaa  provintsikubermangude oludes sageli säravaimateks intellektuaalideks ja arvamusliidriteks ning euroopaliku kultuuriideestiku tutvustajaks, on kindlasti need, kellest me häbematult vähe teame.     

Tiina-Mall Kreemi doktoritöö puudutab luterlike kirikute arhitektuuri ja sisustust Eestis keiser Aleksander II ajal (1855–1881). XIX sajandil, sealhulgas doktoritöös vaadeldaval kitsamal perioodil, ehitatud või radikaalselt rekonstrueeritud kirikuid on meil palju ja põnevaid, kuid uuritud on seda teemat vähe. Isegi XIX sajandi agulimajad on viimasel ajal rohkem tähelepanu pälvinud, rääkimata siis  talurahvaarhitektuurist või mõisahoonetest. Osalt on sakraalarhitektuur ja kirikusisustus uurijate tähelepanu alt kõrvale jäänud seetõttu, et nõukogude ajal olnuks ideoloogilistel põhjustel võimatu adekvaatselt kirjutada kirikuehituse ja kirikukunsti teoreetilisest ja teoloogilisest taustast, võltsilt ja poolikult ei tahetud seda valdkonda aga käsitleda; taastatud vabariigis pole kõiki teemasid veel lihtsalt uue pilguga jõutud üle käia. Oma rolli mängib  siin muidugi ka kauaaegne alavääristav suhtumine historitsismiajastu arhitektuuri, ehk alles viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal on sellest lõplikult üle saadud. Tõsi, varem on küll ilmunud üksikute kirikute iseloomustusi ning ehituslugude tutvustusi, näiteks omaaegse entsüklopeedilise teose „Eesti arhitektuur” köidetes, eraldi monograafia on olemas Kaarli kirikust, siin-seal on puudutatud altarimaale, kuid kõnealune doktoritöö on selle teema esimene  võrdlev, kompleksne ja analüütiline publitseeritud käsitlus.       

Tiina-Mall Kreem vaatleb oma töös nii klassikaliselt kunstiteadusele huvi pakkuvat  ehituskunsti ja sisekujunduse vormilist külge kui ka luterlike kirikute püstitamise ja ümberehitamise ning sisustamise kultuuriloolist konteksti: usuteaduslikku, arhitektuuriteoreetilist ja sotsiaalset tausta. Kõik see, kuidas mõjutasid sakraalhoonete ehitamist ja kujundamist omavahel läbi põimunud kirikuõpetajate hariduslik taust ja teoloogilised tõekspidamised, mujalt Euroopast meie arhitektide ja ehitusmeistriteni jõudnud eeskujuraamatud, ühe või teise  arhitekti ja kunstniku isiklik loomelaad ning võimekus, toona nii olulised stiiliteoreetilised vaidlused ning luterlikule liturgiale sobiva ruumivormi otsingud, aga ka kasvavate koguduste praktilised vajadused ja materiaalsed võimalused, on töös lahti kirjutatud haaravalt ja targalt. Nii ei ole ilmunud raamat üksnes kitsalt akadeemilisi ringkondi puudutav dissertatsioon, vaid ka laiemalt arhitektuuri- ja/või ajaloohuvilist lugejat köitev ülevaateteos. Kirjutatu on  mõistagi orienteeritud haritud ja sealhulgas ka teatud määral kirikulugu tundvale lugejale. Nii ei peatuta tekstis pikemalt sellel, mida tolle aja tähenduses endast kujutab näiteks „konfessionaalne luterlus” või mis oli „Preisi unioonikirik”. Mõni ajastuspetsiifiline termin vajanuks ehk siiski seletamist, näiteks lk 74, kus mainitakse, et arhitekt Matthias von Holst ei saanud hiljem keskenduda ennekõike kirikute projekteerimisele, sest pidi muude suurte tööde kõrval  kavandama Riia-Jelgava raudteeliini kõrghooneid! Siinkohal võinuks ehk lisada, et väljend Hochbau ei tähenda sellises kontekstis mitte paljukorruselist pilvelõhkujat, vaid mis tahes maapealset ehitist vastandina Erdbau’le, mis tähendab siin vertikaalplaneerimist, tammide ja sildade ehitust ehk siis eestikeelne vastav väljend Hochbau’le võiks olla „mahuline arhitektuur” või midagi sellist.   

Lähtuvalt dissertatsiooni autori ja võimalik et ka juhendaja professor Krista Kodrese huvisuunast keskendutakse enam just arhitektuuriteoreetilistele ning teoloogilistele ideedele, sellest tulenevatele luterliku liturgia ja vagaduslaadi spetsiifikale vastava ruumikontseptsiooni, sh sisustusviisi ja kunswtistiili ning ikonograafia otsingutele. Tutvustatakse ka poliitilist, institutsionaalset (kirikuelu ja kirikuehituse finantseerimise korraldus jne) ja pisut vähemal  määral ka sotsiaalset (koguduste kasvamine, uute, muu hulgas linnaeestlaste koguduste tekkimine) maastikku, millele kirikud asetusid. Vähem on tähelepanu pälvinud mõned teised, näiteks kirikuehituse insenertehnilised aspektid; vaid Harju-Jaani kiriku algusest peale valesti projekteeritud lae- ja katusekonstruktsiooni kui kurioosumit tutvustatakse lähemalt. Kuid ega ühes töös, isegi doktoritöös, saagi kõigest kirjutada võrdselt. Eesti kunstiteaduse  senise käsitlustraditsiooni kontekstis on tähelepanuväärne ja üsna uudne see, kuidas kirikuruumi ja kirikuhoonet on nähtud ühtselt toimiva seotud tervikuna. Nii vaatleb töö laia valdkonda kirikuhoonest kuni altarimaali süžee ja kirikumööbli ning orelini. Orelimeistrid kerkivad võrdseteks loojateks arhitektide ja kunstnike kõrvale. Lisaks „suurtele” või „päris” arhitektidele jõuavad selle väitekirja kaudu kunstiajalookirjutusse esmakordselt paljud  ehitusmeistrid, sealhulgas mõned neist nime järgi otsustades eestlased. On ka huvitavaid metodoloogilisi võtteid, näiteks vaadeldakse toona kasutusel olnud agendades (kirikuõpetaja käsiraamat) kirja pandud liturgiakorda, sealhulgas kirikuõpetaja teenistuse jooksul toimuvate liikumiste kirjeldusi ja kõrvutatakse seda kirikusisustuse muutumisega. Dissertatsioonist hargneb palju niidiotsi edasiseks tööks – ja mitte üksnes kunstiteadlastele  vaid ka sotsiaalajaloo ja kirikuloo uurijatele. Nii väärib suuremat tähelepanu kirikuehituse ja -sisustuse seos patronaadiõigust omanud isiku, mõisniku või linnamagistraadi eelistuste ja soovidega. Seoses koguduseelu korraldusega on töös põgusalt tutvustatud köstri ja vöörmündri ametit ja selle pidajate isiksusi ning ühiskondlikku rolli, mis on suuresti üldajaloolastel läbi uurimata ja Eesti kultuuriloo seisukohalt mõtestamata. Samas  pakub uurimus toredaid pisifakte, mis pole kõnekad mitte üksnes kirikuehituse, vaid laiemalt toonase arhitektuuri- ja kunstielu korralduse seisukohalt. Näiteks arhitekti rollist ja vastutusest: kui Harju-Jaani kirik hakkas vajuma, nõuti selle kavandanud Paul Friedrich Wilhelm Alischilt osa talle makstud rahast tagasi. Mõtlemapanev on täna, mil räägime hääbuvatest kogudustest ja hooldajate puudumisel lagunevatest pühakodadest, lugeda  tookordsest ruumipuuduse probleemist, mis sundis uusi kirikuid ehitama ning vanu laiendama või vähemasti ümber sisustama. Kummastav ja omal moel õpetlik on ka vastuoluline suhtumine pärandisse. Ühelt poolt oli see neostiilide ajastu, mil vaimustuti keskaja ehituskunstist, mis pidi olema kantud ehedast ja moodsa aja skepsisest rikkumata religioossusest. Teiselt poolt lammutati süüdimatult mitmeid tõelisi keskaegseid või varauusaegseid  kirikuid, et asendada need uute, moodsamate ning suurematega. Seejuures lammutamisele või ümberehitamisele määratud vanu pühamuid enamasti ei taibatud isegi eelnevalt mõõdistada, üles joonistada või vähemasti pildistada, kuigi fotograafia oli juba olemas.       

Ladusalt kulgeva viideterikka teksti tagant on aimatav uurija meeletu töömaht. On ju kirikuelu ja -kunsti kajastavat dokumentatsiooni meie „katkestuse kultuuris” paraku üsna kesiselt ja ebaühtlaselt, ka allesjäänud tähenduslikud paberid on laiali paisatud paljudesse arhiivifondidesse ja säilikutesse. Teemat puudutavaid infokilde tuleb üles korjata hoopis muusisulise tekstimassiivi hulgast: koguduste  ja vaimulike kirjavahetuse kaustadest, arveraamatutest, aastaaruannetest … Isegi kirikute ehitusprojektid ei ole arhiivis koos ja nimetuse järgi leitavad, vaid tulevad välja siit-sealt, sageli juhuslikult, tihtilugu hoopis üllatava pealkirjaga säilikust või ootamatust fondist. Nii on enamik publitseeritud ehitusprojektidest avalikkuse ees esmakordselt, sealhulgas näiteks Tallinna Jaani kiriku projekt, mida varasemad uurijad on tulutult otsinud.  Mõned seni „anonüümsele ehitusmeistrile” omistatud kirikud on töö tulemusena leidnud endale ka arhitekti. Toonaseid saksa- ja venekeelseid dokumente lugedes tuleb rinda pista kõikvõimalike paleograafiliste ja terminoloogiliste probleemidega, millega Tiina-Mall Kreem on suurepäraselt hakkama saanud. Raamatu autori kannatlik töö arhiivides, eriti ajalooarhiivis, on olnud aukartustäratav; kahju vaid, et Peterburi arhiivid jäävad meile praegu paljuski  kättesaamatuks. Toonase kirikuseaduse § 250 kohustas nimelt kogudusi ja ehitusisandaid saatma arhitektuursed plaanid ja nendega seotud dokumendid Peterburi kindralkonsistooriumile ülevaatamiseks, mistõttu on arvata, et palju tundmatut on sealsetes arhiivides. Kogu tööst vaatab meile vastu hoolikas ja pühendunud uurija, välja on otsitud ka paljud vähem tuntud inseneride-ehitusmeistrite eesnimed ja eluaastad, väiksemaid pühakodasid mainides  on nimetatud, millise kihelkonna abikirikuga on tegu – kirikuinimestele elementaarne, kuid kunstiajaloolased unustavad sageli seda teha.         

Samavõrd mahukas ja aeganõudev on olnud töö omaaegse saksa- ja ka eestikeelse ajakirjandusega, kust Kreem on leidnud nii uusi fakte kirikute ehitusaastate või arhitektide  kohta kui ka lihtsalt palju mahlakat ja vaimukat infot, sealhulgas ehitiste ja kirikukunsti teoste omaaegset retseptsiooni kajastavat materjali. See, kuidas mõistsid kirikuhooneid ja neid kaunistavaid kunstiteoseid ja sisustuselemente toonased koguduseliikmed, mida hindasid, ilusaks või koledaks pidasid, oleks laiemaltki huvitav teada, kuid allikate puudusel ei ole seda teemat paraku võimalik süvitsi uurida. Samal põhjusel jääb napiks eeskujuraamatute  käsitlus. Lisaks töös mainitud spetsiaalsetele Saksamaal ilmunud kirikuehituse käsiraamatutele on toonased arhitektid ilmselgelt oma töös kasutanud veel mitmesuguseid muid eeskujuraamatuid ja mustrilehti, eriti dekoorielementide ja detailide ning sõlmede loomisel, kuid me lihtsalt ei tea, millised publikatsioonid või näidiselehtede mapid olid toonaste arhitektide eraraamatukogudes. Tiina-Mall Kreemi väitekirja teoreetiline  lähtekoht võimaldab asetada meie kirikuarhitektuuri ja -kunsti laiemalt luterliku Euroopa raamistikku, vähendades pisut seeläbi ehk ka meie aeg-ajalt esile kerkivat alaväärsuskompleksi. Võime veenduda, et kuigi meie kohalik arhitektuur on Lääne- ja Põhja-Euroopa maadega võrreldes muidugi vaieldamatult väikesemõõtmelisem ning kunst alalhoidlikum ja pretensioonitum, kajastuvad siin omal moel ikkagi toonased teoreetilised vaidlused, teoloogilised  suundumused, moodsad stilistilised ja ikonograafilised suunad. Kuigi lääne kultuuri perifeerias, ei olnud me kuidagi ajast maha jäänud ega pea oma mälestisi, ka mitte XIX sajandi omi, sugugi häbenema. Rahvusvahelist tausta puudutav uus seisukoht on kahtlus seni sageli rõhutatud kuulsa Eisenachi regulatiivi tähtsuse ja mõju osas: tegelikult ei ole teada, kui kiiresti see levis ning kui paljudele vaimulikele või arhitektidele see Baltimaadel ikkagi  tuttav oli. Pealegi oli toona olemas ja levinud ka teisi detailides erineva, kuid üldjoontes sarnase sisuga teesidena kirja pandud kirikuehituse üldjuhendeid. Silma torkab aga, et Liivimaa Läti ala kirikuid ei ole peaaegu üldse käsitletud. Ometi on riigipiir ju hoopis hiljem tekkinud ning toonase luterliku kiriku ehitust ja kujundust mõjutanud peamiselt saksakeelsele seltskonnale polnud ka eesti-läti keelepiir teab kui oluline. Tegemist oli ju sama kubermangu  ja sama Landeskirche’ga, kus töötasid sageli ka samad arhitektid; ka mitmed vaimulikud on ametis olnud nii Liivimaa Eesti kui Läti osas. Vähene võrdlus praegusele Lätimaale jäävate kirikutega ongi ehk kõige tõsisem puudus, mida saab sellele muidu nii terviklikult läbi mõeldud käsitlusele ette heita. Raamat on korralikult illustreeritud Peeter Säre kõrgprofessionaalsete värvifotodega, lisaks on publitseeritud hulk ajaloolisi fotosid.  Kui millegi kallal norida, siis võib mainida ehk seda, mida restauraatorid ja praktikud-muinsuskaitsjad vahel nimetavad „tüüpiliseks kunstiajaloolase suhtumiseks” – kõik publitseeritud fotod on eksterjööri või interjööri üldvaated; nii pildivalikust kui kogu tööst ilmneb, et autorit justkui ei paelu detailid ja tarindid. Tähelepanu väärivaks ei ole kvalifitseerunud karniisiprofiilid, uksed, aknad, rõduvõred ega katusekonstruktsioonid.     

Samas – ega üldkäsitluses saagi vist sellistesse pisiasjadesse süüvida. Eriti just pildiallkirjades, aga ka tekstis häirib mitmete suurte ja väärikate kirikuhoonete nimetamine kabeliks. Kuna kuskil ei ole täpselt defineeritud, mis on kabel, on doktoritöö  koostaja otsustanud süstemaatilisuse huvides nii nimetada kõiki abikirikuid. Seesuguste suurte võimsa läänetorniga ehitiste puhul nagu Varbla või Mustvee pühakoda, mõjub see aga kohatu degradeerimisena. Heas ja elavas eesti keeles kirjutatud töö ei ole vaba üksikutest tühistest „näpukatest”, lk 75 on näiteks valesti märgitud ehitusmeister Beermanni eluaastad, järgmisel leheküljel arhitekt Rudolf Otto Knüpfferist kogemata saanud naljakalt  kõlav Knpüffer. Lk 77 on mainitud, et Lihula kiriku projekteerimise ajal 1876. aastal oli ehitusmeister Johann Gottfried Mühlenhausen kuuekümneaastane, tegelikult oli juba lausa seitsmekümnene. Ja muide, Mühlenhauseni profaanarhitektuuri-alaseid töid on teada küll: ta on projekteerinud näiteks elamuid Paides ja ilmselt ümber kujundanud ka sealse kaubahoovi. Need pisiasjad ei vähenda aga Kreemi hiigeltöö väärtust.

Nii nagu kirikuehitusele ja -kunstile seatud keerukad teoreetilised ettekirjutused ja kohalikest majandusoludest tingitud piirangud ei  pärssinud Aleksander II aegsete arhitektide, kunstnike ja käsitöömeistrite loomingulisust, on ka selle raamatu autor doktoritöö rangelt akadeemilises raamistuses suutnud luua tänapäevase ning lugejat hurmava, mitte üksnes viisipäraselt, vaid ka huvitavalt ja veenvalt kirjutatud ülevaate ühe perioodi sakraalarhitektuurist. Doktoritöösse koondatu on vaid osa kogutud materjalist, pealegi, kuna XIX sajandi lõppu ja XX sajandi algust pole puudutatud,  jäävad vaatlusest välja mitmed meie kõige uhkemad historitsismiajastu kirikud: näiteks Äksi, Rõngu ja Rapla kirik. Seega jääme TiinaMall Kreemilt ootama tervet rida üksikartikleid ning ehk ka suurt laiemalt XIX sajandi ja XX sajandi alguse luterliku kiriku arhitektuuri hõlmavat populariseerivat monograafiat.