JAAK JÕERÜÜT: Kört-Pärtli särk ja pealinn
Eesti Päevaleht: 09.01.2006
Igaüks tõmbleb tutvuste ja raha abiga mis tahes suunas.
Eelmise neljapäeva lehtedes oli kaks erinevat seisukohta Tallinna asjus, mõlemad parajad kondid närida. Abilinnapea Kalev Kallo teatas Päevalehes sirgelt, et tema kõrghoonete foobiat ei põe, ja vihjas, et linna keskele võiks ehitada Oleviste konkurente.
Ekspressi/Areeni tulevikutegijate erinumbris ütles Berliini kunstiülikoolis õppiv 25-aastane Koit Ojaliiv: “Tallinnas tahaks rohkem tihedust, mitte et rohkem suuri torne, kus vahel on kõle liikuda, vaid just väikest ja tihedat. (…) Kuna on energiakriis, peaks looma paremini keskkonnaga harmoneeruvat arhitektuuri…”
Mõtlesin seepeale tükk aega, kas ma põen mingite hoonete foobiat. Ja sain aru, et ma ei salli inetut maja. Ei suurt ei väikest.
Jätan kõik teaduslikud põhjendused erialaspetsidele ja ütlen Tallinna kohta üksnes seda, et need mõned praegused paarikümnekorruselised majad pole ei ilusad ega inetud, ei head ega halvad, vaid lihtsalt üks suvaline trenditoodang. Kogu maailm on neid täis. Kogu maailmas heidavad nad ümbrusele liiga pikki varje ja varjavad taevast. Kas see on eesmärk? Vist ei teata siin, et pilvelõhkujate ürgkodus Manhattanil on asi halvaks läinud mitut moodi. Mürast, parkimisjandist ja elektrikatkestuste põrgust on kuuldud. Aga seda, et on keelatud väikseid lapsi üksi kojugi jätta, üksi välja saatmisest rääkimata?! Võib trahvi saada.
Tallinnal on mitu arenguvõimalust. Vist kõige halvem on senine tee: igaüks tõmbleb tutvuste ja raha abiga mis tahes suunas. Linnal puudub kokkulepitud ja üldiselt aktsepteeritud tulevikuplaan. Kas asi on ainult minu või kellegi teise maitses või finantshuvides? Eks needki mõju, aga tark linnajuht vaataks maailmas ringi. Miks on Pariisi ja Rooma sarnased linnad ikka veel turismimagnetid? Sest need on täis omapära ja salapära. Neis on säilinud inimlik dimensioon: kõrgusepiirangud, pargid ja esimeste korruste atraktiivsus. Ka tihedus.
Kunagi kuuekümnendatel likvideeriti Eestis üleliidulise käsu järgi kruntide piirdeid. See oli ideoloogiline aialõhkumine. Mäletan hästi, kuidas Kivimäelt, meie tänavalt, hakkasid äkki tarad kaduma. Nõmme, Kadriorg ja teised säärased nurjatut kapitalismi ja eravaldust sümboliseerinud rajoonid said kõige enam kannatada. Nüüd ilmuvad tarad jälle platsi, aga kui aeglaselt…
Ideoloogiline aialõhkumine
Vene ajal rikuti üldse ära vanad head põhimõtted ja struktuurid. Ka elukeskkonnas. Rahvaste sulatusahjus pidid üheks kamakaks sulama ka erialad ja erihuvid, jõukusevahed, individuaalsus ja perekondlikkus. Vajati vaid inimkloone, kollektiivi mutreid, kes tuleksid vingumata toime igasuguses keskkonnas. Oleks ülim aeg seda meenutada, et mitte tahtmatult minevikuvarjude järgi käia. Tallinn on praegu teel, ehkki mitte veel pöördumatult, Kört-Pärtli särgi selgatirimise poole. Põldudele, parkidesse ja staadionidele ehitatakse, linnasüdames võib aga koperdada kõnniteeta tänavatel. Heades kvartalites, mis peaksid ammu olema lõpetatud, haigutavad hambaaugud ja vedelevad varemed. Aga mõni vana stiilne ja originaalne puu- või kivimaja tõmmatakse raginal maha, nii et keegi ei köhi.
Olen väga nõus Koit Ojaliiva ülal kirjas olevate sõnadega – Tallinnal oleks ennekõike vaja linn tihedamaks ehitada, täita kõik tobedad tänavaäärsed tühemikud, kuid samas säilitada mõned lihtsad ja tähtsad asjad: tänavajoon, kõrgus, pargialad, haljasalad. Tingimata on vaja hoolitseda sellegi eest, et tänavaääri ei jääks palistama tuimad garaažiuksed ega tühjad sammastevahed. Ma ei häbene kordamast vanu tõdesid: linn kui elukeskkond vajab üldist harmooniat ja kindlaid kokkuleppeid.
Peab olema teada, mis rajoonid on vaiksed ja kus käib möll, kuhu tõmmatakse turiste ja kus soositakse hoopis peresid. Kus on korralikud autoteed ja kus jalakäijate paradiis. Siis teab igaüks, kuhu ta oma nina topib ja kuhu mitte.
Ma ei väsi kordamast, et Tallinn peab saama ennekõike nii senistele kui ka tulevastele põlis-elanikele hea elukeskkonnaga linnaks, mitte ei tohi olla ennekõike tundmatute maadeavastajate äripolügoon ja rahatrükikoda. See on valikukoht.
Jaak Jõerüüt, tallinlane