JAAK POOM: Linnakeskkonna agenda: Stockholm poolt ja vastu

Sirp 26.03.2004

Stadsmiljörådet ehk linnakeskkonna nõukogu on Rootsi valitsuse moodustatud linnaplaneerimise ja -ehitamise komitee. Komiteesse kuuluvad arhitektid, kuid esindatud on ka teiste valdkondade esindajad (ehitajad, õpetajad, kultuurgeograafid, regionaalökonoomid, kultuuritegelased). Esinaine on elamuvalitsuse peadirektor Ines Uusmann, endine kommunikatsiooniminister. Möödunud aastal andis komitee välja “Linnakeskkonna agenda”, mis võtab kokku linna planeerimise positiivse kogemuse (inglisekeelset versiooni “The Urban Agenda” saab tellida ).
 
Stadsmiljörådet’i linnaehituspõhimõtted
Majanduselu on nihkunud tootmisest teeninduse poole. Ühiskonna arengut mõjutavad linna suur tööturg ning sealne teenindus, kultuur ja muud atraktsioonid. Edasine areng vajab kreatiivset miljööd, mis stimuleerib mõttevabadust, loomingulisust ja uuendamist. Rahvusvaheline suhtlus annab ühiskonnale uusi impulsse, kuid nõuab ka suuremat konkurentsivõimet.

Viimastel aastakümnetel on Rootsi majanduslik ja sotsiaalne kihistus suurenenud. Elanikkonna enamusel on paremad elutingimused, siiski on ka neid, kes tunnevad ennast ühiskonnas väljatõugatuna. Sageli elavad autsaiderid oma linnaosades ja seetõttu on nende sotsiaalne integratsioon üks ühiskonna prioriteete. Leibkonna struktuur on muutunud: 70 protsenti perekondadest koosneb ühest või kahest isikust, kadumas on koduperenaise staatus. Linn pakub võimalusi sotsiaalseks kontaktiks, kuid sisaldab ka anonüümsuse ja isoleerimise ohtu.

Kokkuhoiupoliitika oli varem hädavajalik, nüüd valitseb keskkonda kaitsev eluviis. Linn pakub selleks võimalusi. Parem transpordikorraldus ja sellele vastav linnaplaneering pakuvad uusi lokaliseeringu võimalusi. Inimene võib elada eeslinnas või isegi linnast väljas ja siiski hõlpsalt jõuda kesklinna. Ettevõtlus ja teenindus võib paikneda ükskõik millises linnajaos. Suurem liikuvus jätab linnaelanike oma otsustada, kus nad töötavad ja elavad. Hajutatud elukorralduse pahupool on pikad sõidud, keskkonnareostus, üksluine ja ressursivaene elamumiljöö.

Linn peab olema areen demokraatiale. Avalik dialoog on demokraatia vundament. Igapäevane kontakt võõrapärasusega pole mitte ainult kreatiivsuse ja arengu alus, vaid ka kaitse intolerantsuse vastu. Ühiskonna integratsioon on hädavajalik demokraatia püsimiseks, selleks on vaja luua funktsionaalne ja sotsiaalne side kõikide linnaelanike ja -osade vahel. Linna avalikud ruumid peavad olema kõikvõimalike ideede areeniks, seepärast tuleb linnaruumi kaitsta erastamise eest. Linn peab pakkuma rikkaliku ja mitmekesise kultuurielu võimalust. See süvendab ja rikastab avalikku dialoogi. Linna tulevikku peab avalikult arutama ja kõik linnaelanikud peavad saama osaleda selle üle otsustamises. Peab tagama kõikide gruppide, ka laste, noorte jne. kaasamise.

Linnastruktuur on otsustav tegur ressursse säästva ühiskonna arengus. Pärast II maailmasõda on linnaehituse lähtepunkt olnud autotransport, mis võimaldas ratsionaalset eluvaldkondade eraldatust. Selle süsteemi pahed on nüüd ilmsed: raskesti kättesaadav teenindus ja nigel elumiljöö. Praegune keskkonnasõbralik areng võimaldab tihedamat ja mitmekesisemat linna. Linna on vaja vaadelda struktuurina, mille osi saab muuta, komplekteerida ja taaskasutada uutes funktsioonides. Ka eeslinnad peab sellest aspektist üle vaatama. Eksisteerivat infrastruktuuri tuleb maksimaalselt kasutada. See pole ainult ökonoomselt mõttekas, vaid võimaldab ka parema ühistranspordisüsteemiga tihedamat linna.

Haljastus moodustab linnastruktuuri tähtsa osa. Tähele tuleb panna linna vahekorda ümbritseva maastikuga. Maaelanikule pakub linn sageli tööd ja teenindust, linnaelanikele maa aga puhkevõimalusi ja loodusnaudingut. Kuid peab hoidma hajutatud hoonestust. Koostöö, nii regioonisisene kui regioonidevaheline, on hädavajalik. Suur osa linnategevusest ja -elust toimub nüüdsel ajal funktsionaalsetes regioonides – väljaspool omavalitsuse piire. See vajab regionaalset koostööd, olgu siis transpordi, infrastruktuuri, elamu, töökohtade, koolide, puhkealade või väliskaubanduse alal.

Mitmekesisus, komplekssus ja vitaalsus on linna tunnusmärgid. Paljudele seostub linn vaid kesklinna või isegi ainult vanalinnaga. Aga ka eeslinnad on üks osa linnatervikust. Isegi väikesed alevikud on enamasti linnalikud. Igal linnal ja linnaosal on oma tunnused: kivilinn erineb eeslinnast, aedlinnast. Kesklinna tihedust pole mõttekas kasutada eeslinna planeeringus. Linnatüübi eripära loob mitmekesisust ja valikuvõimalust. Ka uusehituses peab taotlema mitmekesisust. Väliskaubandus ei tohi olla sisekaubanduse konkurent. Kohalik kaubandus vähendab transporti ja sellega kaasnevat keskkonnareostust. Sellele tuleb mõelda enne, kui antakse luba uue väliskaubamaja ehitamiseks.

Linna atraktiivsuse alus on elamute, administratiivhoonete, puhkekeskuste, teeninduse, koolide, kultuuriasutuste tihe võrk. See loob vitaalset linnaelu ja vähendab segregatsiooni.

Tänav, väljak ja park on linna elutoad. Väljakud (turud) ja pargid on linna keskpunktid. Seal peab leiduma koht pidustusteks, kuid ka argikohtumisteks, puhkamiseks ja mänguks. Linnatänavad on nagu linna veresooned. Tänavad ühendavad platse ja hooneid. Tänavad on eelkõige inimeste, mitte autoliikluse tarbeks. Autoliiklus ei tohi olla barjäär, mis takistab tänava ületamist. Ilu ja hubasus on linna atraktiivsuse oluline komponent. Avalikud hooned peavad linnapildis esile tulema.

Linn peab olema turvaline ka õhtuti ja öösel. Ka nendes linnarajoonides, kus on vaid avalikud asutused, tuleb õhtuti ja öösiti elu tagada ja seetõttu tuleb sinna ehitada ka elamuid.

Iga inimese õiguse põhimõte peab kehtima ka linnas. Linn peab olema avatud kõigile. Ligipääsevus peab saama põhiprintsiibiks. Ka neil linnaelanikel, kellel ei ole autot, peab olema võimalik jõuda igale poole. Tuleb vältida “tarastatud ühiskondi” (gated communities). Elanikel peab olema vaba ligipääs randadele ja kaidele. Veekogud on linnamiljöö hinnatud elemendid.

Järkjärguline areng annab linnale kontinuiteedi ja tagab mitmekesisuse. Mastaapsed elurajoonid on eelmiste aastakümnete pärand. Kõrvuti asetsevad vanad ja uued hooned pakuvad elanikegruppidele erinevaid tingimusi, ka üüri suhtes. Niimoodi suureneb ka ärielu ja teeninduse mitmekesisus. Iga uus hoone peab tegema linna ilusamaks. Uus hoone peab ümbruskonda sobima. Selge ja lihtne linnastruktuur loob terviklikkusetunde ja seal on kerge orienteeruda.
 
Rootsis puudub linnapoliitika
Stadsmiljörådet võtab kokku, et Rootsis puudub läbimõeldud linnapoliitika ja et Rootsi linnade areng on mitmete valdkondade otsustuste tulemus. See aga vähendab koostöö ja sünergia võimalust. Et seda parandada, on vaja luua tingimused dünaamilise miljöö arenguks. Seda on vaja teha eelkõige kohaliku omavalitsuse tasemel, olgugi et mõned küsimused vajavad ka regionaalset koostööd.

Linnaarenduspoliitikat luues tuleb pidada silmas tõsiasja, et linn on kompleksne süsteem, kus mitte kellelgi pole informatsiooni kogu süsteemi kohta. Järelikult peab linnaarengut vaatlema avalikustatud protsessina, mille kestel saab konflikte arutada ja kokkuleppeid sõlmida ja milles on igal kodanikul õigus kaasa rääkida.
 
Isiklik kommentaar
Agenda soovitustega on kerge ühineda, need põhimõtted võiksid olla aktuaalsed ka Eestis. Siin peegeldub kogemus, et ainuüksi disain, raha või organisatsioonivorm ei loo head elukvaliteeti. Soovitused pole uued – neid probleeme arutati juba 1970ndatel. Et viimaks ometi käsitleb neid probleeme valitsuse moodustatud komitee, on positiivne. Väljatoodud probleemidest peegeldub asjaolu, et komitee neljateistkümnest liikmest osaleb 11 mingil määral avalikus sfääris, riigi- või linnaametites, ülikoolides.
Komiteel paistab aga puuduvat sügavam arusaam loomisprotsessist. Lihtne on valmisprojekti analüüsida ja kritiseerida, kohalik planeerija peab aga tühja paberi ees istudes otsustama, mida ja mismoodi teha.

Kuna linnaehitus on kompleksne, siis on tegurite kombinatsioon iga kord uus. Kuna linnaehitamine on pikaajaline protsess, muutuvad aja jooksul ka planeerimise tingimused. Mitmeid takistusi pole planeerijatel või ka omavalitsusel võimalik ette näha või kõrvaldada.

Üldlevinud arusaama järgi käsitleb linnaplaneering linna tervikuna. Nii see aga pole: linnaplaneering käsitleb peamiselt maakasutamist ja ehitust. Paremal juhul pakub võimalus, s.t. lubab kellelgi midagi teha.

Et eespool öeldut konkretiseerida, toon näitena ühe Stockholmi umbes 20 000 elanikuga eesrindlikult planeeritud linnaosa. Selle plaaniprogramm sai eeskujuks, ametlikuks musterplaaniks mitmele uuele eeslinnale Rootsis.

Hakati ehitama. Juba päris algusajal jäid metrooehitamine, teenindus, ärikeskus ja nagu alati ümbruskonna kordategemine (haljastus, kõnniteed) elamuehitusest maha. Erinevad linnaametid leidsid, et koordineerida on tülikas. Elamud ehitati valmis ja kuna korterihäda oli suur, kolisid inimesed ka sisse. Esimesed elanikud elasid lausa ehitusplatsi, savi ja tsemenditolmu keskel. Puudus igasugune infrastruktuur: toit oli vaja linnast kaasa tassida või kõndida kolm kilomeetrit toidukauplusesse. Lasteaed puudus, ajutine kool oli kaugel, sinna oli vaja sõita bussiga. Linnaosa populaarsus langes. Ehitustööd ei paistnud kunagi lõppevat: niipea kui tänav sai asfalteeritud, tuli mingi firma, kiskus selle üles ja hakkas kraavi kaevama. Olukord hakkas siiski mõne aasta pärast paranema. Siis tabas Rootsit aga suur põgenikelaine ja uustulnukad oli vaja kuhugi majutada, sotsiaalamet kasutas selleks äsja valminud kortereid. Linnaosast sai kiiresti väike Balkan. Mõni aasta hiljem hakati naabruses ehitama suuri ridamajade rajoone. Rootslased hakkasid linnaosast välja kolima. Kultuuride kokkupõrge oli liiga ränk. Suurepärase planeeringuga linnaosa tehti ajalehtedes põhjalikult maha kui immigrantide geto. Oma osa mängis selles ka kiiresti ehitatud paneelmajade välimus. Juba mitukümmend aastat on katsutud suurte kulude ja pingutustega olukorda parandada. Hooneid on ümber ehitatud, haljastus on korda tehtud ning avatud uhke ärikeskus. Viimaks valmis ehitatud koolid on saanud lisaraha kvalifitseeritud õppeprogrammideks ning avatud on uus kultuurikeskus. Isegi ridamaju on lisatud tühjadele aladele. Tulemus on aga endine – segregatsioon pole kadunud. Enamik immigrantidest soovib elada oma rahvusgrupi keskel. Linnaosal on seepärast ikkagi teatud getomärk ja “meie” ning “nemad” vastandus on siiani olemas.
See lugu, mis pole sugugi ainulaadne, osutab selgesti, milliste raskuste, üllatuste ning ka vastukäivate protsessidega tuleb linnaehituses pidevalt kokku puutuda. Võiks seepärast küsida, miks pannakse nii suur lootus linnaehituspoliitikale? Kas pole otstarbekas ühendada ka kõik teised ühiskonda reguleerivad mehhanismid? Kuid vaatamata sellele, et koostöö ei parane kardetavasti ka edaspidi, tuleks siiski alustada linnakeskkonna teadlikku planeerimist.
JAAK POOM

Loe: Sirp 26.03.2004