Jaan Elken: Peatage Kalevipoeg!
Kevadel 2005 tegid loomeliidud Tallinna linnavõimudele ühispöördumise, soovitades veel kord kaaluda Kalevipoja kuju püstitamise vajalikkust ja otstarbekust otsustatud mahus ja kohas – Tallinna lahes.
Äärmise abinõuna paluti korraldada uus konkurss, patiseisust väljumiseks oleks pidanud selle žüriisse kindlasti kaasama maailmas tunnustatud kunstieksperdid. Tallinna linnavalitsus kuulutaski 2006. aastal konkursi välja, väidetavalt kultuuriministeeriumi nõudel. Kuid ühtegi väliseksperti ei kaasatud, kodumaiste (kunstikriitikuid ühendav AICA) poole aga isegi ei pöördutud. Konkursi tingimused ja žürii koosseis peletasid iga tervelt mõtleva skulptori linnavalitsuse ristiretkest Kalevipoja eest kõrvale.
Kas loomeala inimeste nii jäägitu vastuseis ei tekitanud linnaametnikes mingeid kõhklusi? Kunstnikkonna opositsiooni taga ei ole vaid vastumeelsus Keskerakonna suhtes ja kadedus kolleegi läbilöögivõime üle. Pigem tekitavad jõuetustunde meetodid, millega linnaoligarhid soovitud tulemust läbi pressivad.
Kust võetakse enesekindlus Kangro nüüdseks premeeritud ja “parendatud” näidis piisavalt heaks kuulutada, et selle järgi skulptuuri rajama hakata? Kangro kui eraklientuurile töötava salongiskulptori suhtes pole ju kellelgi etteheiteid, kuid avaliku ruumi jaoks ei suuda ta veenvat üldistust ja monumentaalsust saavutada.
Erialainimeste arvamusest teerulliga ülesõitmine ei ole demokraatliku riigi pealinnale kohane. Kas tõesti peab kaasuse Eestist välja viima ja näiteks UNESCO juures asuvalt maailma ja Euroopa kunstnike liitude keskorganisatsioonilt abi paluma? Kas Tallinn on üldse küps kandma Euroopa kultuuripealinna tiitlit? Siin on kehtestamata kord avalikku ruumi kunstiteoste tellimiseks (nn ühe protsendi seadus) ja tähtsaid linnaruumi puudutavaid otsuseid surutakse läbi vastu kunstimaailma tahet.
Hinnangute kujunemine
Kunstimaailma väärtushinnangud ja maitseotsustused kujunevad kunstnike, kunstiajaloolaste ja -kriitikute ning kunstiinstitutsioonide keerulises omavahelises suhtluses. Kaalutud keskmisena on need arvamused konkreetses aegruumis alati objektiivsed ja “õiged”. Loomulikult on osalejate hääled küll eri kaalukategooriates ja võivad keskteest ajuti erineda. Ka võimusuhete hierarhia võib väljastpoolt vaadates üpris veider tunduda – kord püramiidse mudelina, kord risoomse ehitisena.
Euroopalik tava on, et poliitiline võim ei sekku kunstimaailma hinnangutesse. Poliitik ei osale kirjandusvõistluse žürii töös ja linnapea ei kipu soleerima muusikateoste konkursi otsustes. Meil aga annab parteiline kuuluvus kompetentsi skulptuuri vormi-
probleemide osas. Loomulikult on kunstimaailm avalikku ruumi puudutavates otsustes nõus arvestama avalikku arvamust ja tegema koostööd täitevvõimuga.
Kui Kalevipoeg kõnealuse kavandi järgi püstitakse, reedaks see turistilõks koolitatud silmale ebanormaalseid jõuvektoreid ühiskonnas ja paljastaks kunstimaailma represseeritud asendi. Kuivõrd nüüdiskunsti koodid on universaalselt mõistetavad ja Eesti kuulub endiselt Euroopa kultuuriruumi, võib “plönnis” näoga monstrum negatiivse sümbolina korraks ehk tähelepanugi äratada. Siiani oleme aga olnud riik, kes püstitas avangardse porgandkuuse paviljoni Hannoveri maailmanäitusele ja osaleb iga kahe aasta tagant edukalt Veneetsia biennaalidel.
Millise Eesti oleme me üles ehitanud, kui ühe eriala tipp-spetsialistide, näiteks professor Krista Kodrese ja professor Jaak Soansi üldistavaid arvamuslugusid sellel teemal mitte millekski ei peeta? Kas järgmisena sekkuvad Ratas, Sõtnik, Kallo, Jäppinen & Ko näiteks Tallinna Linnateatri lavastustesse? Ka seal sõltutakse linna rahakotist, seega justkui õigusega? Ma tegelikult ei kujutanud ka kõige mustemas stsenaariumis endale ette, et ligi 16 aastat pärast Nõukogude korra kadumist saame endale siin, vabas Eestis, Tallinnas, nii kultuuriignorantse linnarežiimi. Nõukogude võim püstitas Maarjamäele modernistlikult elegantse, vormikõnelt veatu abstraktsiooni, mille skulptuursed detailid on professionaalselt modelleeritud. Kalevipoeg solgiks memoriaali praegust unustatud olekut ja “hauarahu”. See taaselustaks ideoloogilise taaga ja – nagu Jaak Soans õigesti märkis – tulemuseks oleks üpris sogase ideoloogiaga äpardunud konglomeraat või teemapark, mis paremal juhul vaid kahjurõõmsalt muigama paneb.
Eliidi nägu?
Kultuuritu maa kultuur (või kuidas teisiti neid protsesse nimetada) võtab varem või hiljem selle maa eliidi kuju. Eesti ärieliit ja poliitilised otsustajad on leidnud skulptori, kes nende tegudele ja mõtetele näo annab. Mida peavad aga tegema need, kellel visuaalne kirjaoskus ja proportsioonitaju olemas? Ära sõita, kollektiivselt emigreeruda? Ma arvan, et kodumaad pole vaja vahetada, tasuks vahetada skulptorit! Eestis on plejaad head vormi valdavaid skulptoreid, kes tellimustöödega sugugi ülekoormatud ei ole. Avalikud konkursid ja pädevad žüriid ongi selleks, et laadakunstnikud avalikku ruumi solkima ei pääseks.