Jaan Tamm: Piccinato aruandest Tallinna vanalinna kaitsekorralduskavani

Autor: Jaan Tamm

Allikas: Sirp

Riigikogu menetluses on septembrist alates  „Muinsuskaitse seaduse muutmise seaduse” eelnõu, mis on läbinud juba ka esimese lugemise ning küllaltki laiapõhjalise arutelu riigikogu kultuurikomisjonis. Sellega seoses tahan lisaks meedias kajastunud selleteemalisele kriitikale peatuda ühel konkreetsel muinsuskaitse objektil. Jutt on meie mälestiste mälestisest – Tallinna vanalinnast, mille võtmine 1997. aasta 4. detsembril UNESCO maailmapärandi nimistusse viis Eesti kultuuripärandi  maailmakaardile. Sellest unikaalsest mälestisest, tänu millele sai võimalikuks ka Tallinna valimine 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnaks, ei ole seaduses peaaegu üldse juttu. Tõsi, kahekümne kaheksa leheküljelise seaduse seletuskirja viieteistkümnendal leheküljel nimetatakse tegevuslube, mida maailmapärandi nimistusse kantud mälestistel (meenutame, et Eestist kuulub sinna ka Struve meridiaanikaar oma kinnispunktide Võivere, Katko  (Simuna) ja Tartu tähetorniga) tegutsemiseks vaja on, ning sama korratakse ka seaduses. Samas nagu unustatakse ära, et seoses terve rea probleemide (Viru „poja” juhtum, Skoone bastioni planeering, Suurtüki tn linnamüüriäärsed uusehitused jms) üleskerkimisega Tallinna vanalinnas kui maailmapärandi objektil külastas 2005. aasta lõpul Tallinna UNESCO maailmapärandi komitee ekspert prof Giorgio Piccinato. 2006. aasta algul esitatud aruandes  tõstab ta üles terve rea küsimusi ja probleeme, millest tõsisem oli vanalinna arengukava puudumine. Vastuseks maailmapärandi komitee ja UNESCO ekspertorganisatsiooni ICOMOSi Eesti rahvuskomitee ning kodanikuühenduse Eesti Muinsuskaitse Selts survele käivitas Tallinna linnavalitsus 2007. aastal arengukava koostamise aastateks 2008–2013. Vastavat arengukava asus kokku panema Eesti Tuleviku-uuringute Instituut. Tööprotsessi kaasati mitmete  elualade spetsialiste (näiteks UNESCO ekspertorganisatsiooni ICOMOS Eesti rahvuskomiteest Boris Dubovik ja Jaan Tamm, muinsuskaitse nõukogust Heldur Meerits). Valminud dokument saadeti kooskõlastusringile ning laekunud parandus- ning täiendusettepanekuid olevat edaspidi igati arvestatud. Tallinna vanalinna arengukava võeti linnavolikogus vastu 28. augustil 2008. aastal.

Vastuvõetud arengukavaga sai ICOMOSi  Eesti rahvuskomitee tutvuda alles 2008. aasta sügisel, kui seda ka kriitiliselt arutati mitmel koosolekul. Tallinna Kultuuriväärtuste Amet reageeris arengukava kriitikale sellega, et tellis rahvuskomiteelt ametliku ekspertarvamuse. Viimane esitatigi Tallinna linnavalitsusele 2009. aasta 31. jaanuaril. Sama aasta märtsis teatas linna vastuskirjas linnapea Edgar Savisaar, et ICOMOSi Eesti rahvuskomitee esitatud ettepanekuid analüüsitakse koostöös Tallinnas valdkondade  eest vastutavate ametiasutustega ja kaalutakse nende arvestamise võimalust Tallinna vanalinna arengukava läbivaatamisel vastavalt kehtivale korrale.

Seoses Tallinna kui maailmapärandi objekti kuulumisega problemaatiliste objektide nimekirja  ning vastavalt UNE SCO maailmapärandi komitee 33. istungi otsusele (Sevilla 2009) külastas 2010. aasta jaanuaris Tallinna UNE SCO ekspertorganisatsiooni ICOMOS ekspert Margaretha Ehrström, kes esitas oma arvamuse siin nähtust ja kuuldust märtsis. Põhiprobleemid on selle dokumendi kohaselt järgmised.

1) Pärandobjekti üldiseks haldamiseks mõeldud maailmapärandi objekti nõukogu puudumine.   

2) Tallinna vanalinna ja selle kaitsevööndi kaitsekorralduskava puudumine. Volikogus kinnitatud „Arengukava 2008–2013” ei vasta kaitsekorralduskava nõuetele.   

3) Linnavolikogus hiljuti kinnitatud teemaplaneering „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas”, mis näeb ette kõrghoonete ehitamise maailmapärandi  objekti kaitsevööndi piirile ning seab ohtu vanalinna visuaalse terviklikkuse.     

Positiivse momendina rõhutab aga Margaretha Ehrström tööd miljööaladel, eriti maailmapärandi objekti kaitsevööndis asuvate ajalooliste puitasumite säilitamisel ette võetud  samme.     

Margaretha Ehrstöm rõhutab, et maailmapärandi objekti kaitsekorralduskava koostades tuleks eelkõige arvestada Tallinna vanalinna väljapaistva ülemaailmse väärtusega ja vanalinna ümber oleva kaitsevööndiga. Kava peaks sisaldama ka ohtude, nõrkuste, võimaluste ja väljakutsete analüüsi. Kaitsekorralduskava  peab sisaldama strateegia, mis tasakaalustaks vanalinnas elu- ja äripinnad, kohalikele elanikele ja huvirühmadele mõeldud era- ja avaliku linnaruumi, poed ja teenused. Tema hinnangul ei ole kõrghoonete teemaplaneeringu strateegia ja sihid kooskõlas maailmapärandi objekti visuaalse terviklikkuse säilitamisega. Eriliselt teeb Ehrstömile muret Maakri piirkonna (asub kaitsevööndi lähedal) täisehitamine. UNE SCO Eesti rahvusliku komisjoni juhi  Marika Valgu sõnul on UNE SCO maailmapärandi viieteistliikmeline Tallinna nõukogu lõpuks ka kokku pandud ja esimene kohtuminegi peetud. Aga nagu paljudel teistelgi juhtudel, koosneb see eelkõige riigi- ja linnaametnikest, kellest mitmed osalesid ka tugeva kriitika osaliseks saanud arengukava koostamisel. Tõsi, garneeringuks on näpuotsaga lisatud ka mõned spetsialistid. Seega on üsnagi reaalne oht, et kuskilt-kelleltki tellitav kaitsekorralduskava  võib olla sama sisutühi ja rahalise katteta, nagu seda oli ka arengukava aastateks 2008– 2013. Linnavalitsuses üllitatavaid vanalinna kaitseala (eriti rohelise vööndi) „arenduskavasid” vaadates on küll tõsine kahtlus, et sellega ollakse lootusetult hiljaks jäädud. Tallinna kui maailmapärandi objekti teravdatud ja radikaalne vaatlemine taandus 2009. aastal Sevillas maailmapärandi komitee istungil maailmapärandi nimistust välja arvatud

Dresdeni pretsedendi varju. Tookord jäädi uskuma Tallinna lubadusi. Sevillas maailmapärandi komitee ja Margaretha Ehrströmi poolt esitatud nõuete täitmise/ mittetäitmise küsimus võib aga lähiajal uuesti üles kerkida. Järgmine tähtaeg, mil Tallinn peab järjekordselt Pariisile aru andma oma vastavasuunalisest tegevusest, on 2011. aasta veebruar.