JAAN TAMM: Pirita uunikum – esimene keskaegne elamu linna taga

Pirita jõe äärest endise Lauri talu maadelt ehitustöödele eelnenud arheoloogiliste proovikaevamiste käigus detsembris avastatud müürijäänused on vaid osa laiaulatuslikust kloostriasulast, mille tegelikku mõõ-det, vanust ja funktsiooni saab täies ulatuses hinnata alles nüüd, kui hoone on osaliselt välja kaevatud.

Tegemist on tüüpilise kesk-aegse eluhoone poolkeldrikorrusega, mis Pirita kloostrile omaselt on jõe kaldanõlva süvendatud ning mille pea- ehk elukorrus on hilisemas ehituses hävinud. Praeguseks on välja kaevatud neljavõlvikulise ruumi külgmüürid ning võlve toetanud kesksammas, sellele ruumile idaküljel liitunud väiksem keldriruum, ülemist korrust kuuma õhuga soojendanud küt-tekehand ning eluhoonele nii kohustusliku käimla alaosa.

Hoone võis rajada kloostri ehitusmeister
Kahtlemata on tegu unikaalse leiuga – on ju tegemist esimese väljaspool Tallinna linnamüüre (jättes kõrvale kesk-aegsed linnused, kloostrid või seegihooned) leitud eluhoonega Eestis, mille rajamisaeg vähemalt kolmveerand sajandiga ennetab Ameerika avastamist ning mis oluliselt rikastab meie ettekujutust keskaegsest ilmalikust arhitektuurist ning birgitlaste ehituspärandist.

Kuna tegemist on vaieldamatult eluhoonega, siis ei ole välistatud, et selle võis rajada Piritale 1412. aastal saabunud Euroopa ulatuseski tuntud ehitusmeister – kiviraidur Stephan Liangason-Lapicida, kelle põhiülesandeks oli kloostri algne planeerimine ja ehitustööde juhtimine. Pärast valmimist kasutasid seda aga tõenäoliselt 85-liikmelist kloostrikonventi teenindava ametkonna esindajad. Vastavalt ülirangetele kloostrireeglitele pidid ju konventi mittekuuluvad isikud kõik elama väljaspool.

Piritaga tegelenud arhitektuuriajaloolastele ja arheoloogidele ei tulnud leitu üllatusena, sest on ju alates 1938. aastast, mil liivavõtmise käigus avastati endise Mihkli talu maadel kloostrit põhjaküljelt piiranud kaitsemüüri jäänused, kuni viimase ajani kogu aeg midagi väljapoole kloostri põhiplaani jäävat leitud.

Nii satuti 1978–1980 kanalisatsiooni paigaldamisel mitmesugustele kloostriasula jäänustele kalmistu ja Merivälja tee lääneküljel, õnnelik juhus tõi kloostri haiglahoone põhi-müürid nähtavale uue kloostri ühendustee rajamisel aastal 2000.

Kloostri kaitseala jäi linna vastuseisu tõttu ära
Kuigi Andres Alveri ja Tiit Trummali projekti järgi Kloostri Peoleo rajamisele eelnenud arheoloogilised uurimised 1992. midagi kloostriaega kuuluvat välja ei toonud, muutis uushoonete püstitamine muinsuskaitsjad valvsaks. Seetõttu telliski tollane Vabariiklik Linnaehituse ja Arhitektuuri-mälestiste Kaitse Valitsus juba 1993. aastal arhitekt Illar Kannelmäelt Pirita kloostri varemetepargi territooriumi ja kaitseala piiride ettepaneku.
Nimetatud asutuse reorganiseerimise tõttu jäi aga asjaajamine soiku. Et järjest valmis mitmeid uusehitiste projekte Pirita jõe ja kloostri vahelisele alale, siis hakkas kaitseala ideed edasi arendama Tallinna linna ajaloo- ja kultuurimälestiste inspektsioon. Ajaloolase Aleksander Pantelejevi poolt koostatud kaitseala ettepanekud, eriti piiride osas, kordasid suures osas küll Kannelmäe väljapakutut, kuid uue momendina lisandus kaitseala põhimääruse projekt.

Sellega reguleeritud ala suuruseks pakuti välja 2,8 ha, mida omakorda ümbritses veel kaitsevöönd ehk 3,7 ha suurune reguleerimistsoon. Kahjuks projektiks see aga jäigi. Kuigi nimetatud inspektsiooni ja arheoloogide initsiatiivil sai projekt kõik vajalikud kinnitused volikogu kultuurikomisjonis, mida tol ajal juhtis praegune EV president Arnold Rüütel ning kelle ridadesse ka allakirjutanu kuulus, suurde volikogu saali see ometi ei jõudnud.

Pidureid vajutas tollane linnapea Jaak Tamm, kes otsesõnu ütles välja, et väljapakutud kaitseala takistab kinnisvaraarendust ning ehitustegevust kloostri lähiümbruses, sealhulgas teiselpool Mudajõge. Kuna aga kaitseala moodustamiseks oli seaduste järgi kindlasti vaja kohaliku omavalitsuse (st nii linnavalitsuse ja volikogu) koos-kõlastust, jäi edasine asjaajamine riigi muinsuskaitse ameti poolt jätkuta.

Nüüd on kloostrivaremed koos kalmistuga arhitektuuri- ja ajaloomälestisena kaitse all. Kuna kaitsevööndit eraldi kehtestatud ei ole, siis vastavalt seadusele laieneb objekt veel 50 m võrra. Kloostri jõepoolsel küljel tähendab see aga piiranguid jõeni.

Kompromiss maaomaniku ja muinsuskaitse vahel
Et kõigi asjast huvitatute (omanik, arhitekt, muinsuskaitsjad, ehitaja) ühiste jõupingutustega on siiski võimalik ka üsnagi suurte kompromisside leidmine, näitas muinsuskaitsenõukogu initsiatiivil 16. juunil Pirital toimunud nõupidamine.
Eksperdid leidsid, et eramu jaoks valminud projekti realiseerimine on väikeste muudatustega siiski võimalik.

Muinsuskaitsjad leidsid, et varemed saab katta liivaga, tõsta uut hoonet poole meetri võrra ja ehitada see betoonalusele.

Jaan Tamm on Pirita kloostri väljakaevamise ning uurimisega tegelenud alates 1975. aastast.