Jan Kaus: Kultuur nähtavale

Räägitakse, et aastas tehakse Eestis umbes miljon teatrikülastust. Indrek Saar kirjutab seda kommenteerides, et kui Kesk-Euroopa ja Vahemere-äärsete teatrikülastuste arvu suhe elanikkonda kõigub kusagil 20 protsendi piirimail, siis Eestis asub see saja protsendi lähedal, mis on pehmelt öeldes fenomenaalne.

Ma ei soovi kuidagi röövida eesti teatrilt tema erakordsust, kuid leian, et selline suhtarv kinnitab kogu siinse kultuuri olulisust. Ei saa ju teater läbi panuseta kirjanduselt, kunstilt ja muusikalt. Miljon külastust näitab selgelt üht – jutud eesti kultuuri marginaalsusest ei pea paika.

Ometi, vaadates valimiste eel poliitiliste parteide kultuuriprogramme, tekib tunne, et kultuuri ei peeta seal keskseks. Muidugi, mõne erakonna kultuuriprogrammid on sisulisemad ja põhjalikumad kui teistel, kuigi enne valimisi ei tahaks ühtegi teiste arvel esile tõsta.

Siiski võib täheldada, et mitmed poliitilised jõud käsitlevad rahumeeli näiteks kultuuri ja sporti üheskoos. See pole mitte kummaline, vaid tüüpiline. Riiklikus käitumises ja mõttelaadis tundub kultuur muutuvat üha marginaalsemaks. Kultuuriavalikkuse apelleerimine põhiseaduse preambulale mõjub nagu seisnud vesi täissöönud hane selga.

Kultuur spordi osa?

Olgu, võib ju lähtuda sedastusest, mille kohaselt kehakultuur on osa kultuurist. Siis aga tundub olukord eriti drastilisena. Konkreetseks ja olukorda täpselt kirjeldavaks näiteks sobib avalik-õiguslik televisiooni ehk ETV programm.

Kui vaadata selle saatekava, jääb mulje, et kultuur on kehakultuuri kummaline kõrvalnähe; et kultuur on mingite pisikeste siseringikeste asjake, kuid spordi kallal möllab kogu eesti rahvas, massid liiguvad suuskadel ning kui lund pole, liiguvad massid jalg-, korv-, värav- ja võrkpalliplatsidele. Sedasi tunduvad lubadused ehitada igasse maakonnakeskusesse hulk staadione ja tenniseväljakuid igati loomulikuna.

Just selline situatsioon, ETV inertsus asjade seisus osalemisel, aitab omalt poolt kaasa eesti kultuuri kohta käibivate habemetega stereotüüpide elus hoidmisele. Millistest stereotüüpidest on juttu?

Just sellistest, mis väidavad, et kultuur ei huvita «rahvast», ei kõnele «rahvale», et see jääb pigem mingi kitsa «siseringi» asjaks. Tõesti, miljon teatrikülastust viitab tõelisele «siseringile»!

Muidugi saab nüüd kohe vastu väita, et näiteks eesti kirjandust ei osteta miljoni eksemplari jagu. Jah, kuid ometi ei saa automaatselt vastata, et kirjandus ei huvita «rahvast». Olen Eesti raamatukogudes, koolides ja muudes kohtades esinedes kohanud hulgaliselt stereotüüpseid väiteid eesti kirjanduse kohta, mis põhinevad teadmatusel ja lugematusel, ühesõnaga infopuudusel.

Kuid vahel piisab vaid viie-kuue luuletuse ettelugemisest, et kuulaja suhtumises nihe või muutus tekitada.

Siin saaks palju kaasa aidata just avalik-õiguslik televisioon, mille ülesandeks võiks ju olla oma vaatajate regulaarne teavitamine ja harimine nende identiteedi taustaks oleva rahvuskultuuri osas. Ometi on olukord ebarahuldav, sest ETV ei kajasta siinset elavat ning kihilist kultuuri vajaliku haaratavuse ja katvusega.

Saagu kinnitatud, et ma ei taha rääkida spordisaadete vastu, ma ei pea sporti ebaoluliseks ning ei soovi olukorra muutust spordisaadete arvel. Tahan lihtsalt väita, et kui vaadata igapäevastest spordiuudistest väravpalli kolmanda ringi kohtumist, siis on näha, et saalis viibib tihtipeale sama palju või vähemgi vaatajaid kui ühel tavalisel luuleõhtul.

Kindlasti pole siinse kirjutise eesmärk viriseda. Ettepanek on konkreetne: ETVsse on vaja kultuuriuudiseid. Selliseid, mis toimivad samalaadselt spordiuudistega. «Aktuaalse kaamera», ilmateate ja spordiuudiste kõrval peab võrdsena toimima kultuuriuudiste saade. Eestikeelsed filmid, lavastused, raamatud on sama tähtsad kui siinne suusatamine ja korvpall ning see tõsiasi peaks kajastuma rahvustelevisiooni programmipoliitikas.

Küsimus polegi tegelikult pelgalt mingis konkreetses saates või selle puudumises, kuivõrd mõtteviisis. ETV ja riik tema selja taga peavad lõppude lõpuks tegema läbi muutuse oma suhtumises kultuuri. On vaja aru saada, et eesti kultuur tähendab eesti ühiskonna ja rahvuse ajutegevust.

Mõtteviisi näitaja

Äsjalõpetanud riigikogu koosseis juhtis tänuväärselt tähelepanu eesti keele kaitsmise olulisusele, kuid eesti keel kujutab endast siiski üht osa kõnealusest ajust, olgugi et ääretult olulist, ehk isegi kõige olulisemat. Nüüd jääb veel teadvustada lõplikult ka ülejäänud aju hädavajalikkust. ETV on ju väga sobiv kanal selle tegemiseks, st eesti kultuuri olulisuse ja elujõu hoidmiseks ja kasvatamiseks. Kultuuriuudised oleks esimene samm sellise eesmärgi teostamises.

Kindlasti soovin kirjandusinimesena näha ETVs ka kirjandussaadet, mulle ei piisa OP!-i kirjandusminutitest, mida kolleeg Sven Kivisildnik on tabavalt nimetanud «kirjandussekunditeks». Just nimelt, raamatute reklaam peabki toimuma pigem kultuuriuudistes, mitte formaadis, mis lubaks süvitsi liikumisi.

ETV suhtumine kirjandussaate ideesse on olnud pooldav, kuid teisalt sobib see sümptomiks valitsevast suhtumisest kultuuri. Nimelt oodatakse häid kirjandussaate ideid. Muidugi ei seo selline ootus ETVd kuidagi, sest ta saab kõiki ideid tagasi lükata, et need pole tehniliselt teostatavad. Oleks mõistlik, kui ETV garanteeriks, et kirjandussaade tuleb, mis tähendaks, et sündivate ideede kohaldamine tehniliste probleemidega peaks sellisele garantiile järgnema.

Mu soov pole kellegagi tüli kiskuda, juhin vaid tähelepanu olukorra vildakusele. Loodan, et diskussioon jätkub ning siinsel kirjutise tulemid ei piirdu vaid paarikümne Postimehe netikülje kommentaatori igapäevase supikeetmisega.

Loe kommentaare