JOHANNES SAAR: Kalevipoeg kalevi alla!
Tants Kalevipoja monumendi püstitamise ümber sugereerib muljet, et kõik see on kohutavalt tähtis. Et me peame selle üle arutama, et me ei saa ilma selleta elada ja et meid pole välismaa jaoks muidu olemaski.
Kultuuriüldsus on relvile tõusnud ja haugub linnavalitsuse istutatud puu all. Järjekordne hõlmikpuu sündroom kogub tuure.
Samas on ilmne, et rahvale on järamiseks probleemikont hambu visatud, et kostaks vähem kobisemist olulisematel teemadel. See võimaldab rahumeeli kabinetis koostada negatiivseid eelarveid, lükata aiva edasi teede-ehitust ning kärpida veelgi meditsiinile ja üldisele sotsiaalsele infrastruktuurile mõeldud kulutusi.
Monumentalistika-ajaloolasena tean, et kui riigivanker kiiva kisub ja valijad kaovad, asutakse ikka üleriigilisi loteriisid korraldama, suuri monumente rajama ja viinahinda kangutama. Imelisel kombel hakkab siis iga kodaniku rinnus midagi helisema. Alates Romanovitest, Pätsist ja Stalinist pole ses osas midagi muutunud. Kuni Partsi ja Paltsini välja.
Vaikivasse ajastusse
Tsaari-Venemaa verine loojang oli ehitud kolossaalsete kavanditega tuhandeaastase Venemaa ülistuseks, Eesti esmakordsel iseseisvumisel pikiti kogu maa vabadusmonumente ja -obeliske täis nagu nõelapadi. Sõjalis-patriootilise kunsti edendamiseks ihuti hammast ka toonase kultuurkapitali rahale. Kakskümmend aastat uhati igasse valda ja maakonnakeskusse paatoslikke vabadusmonumente, et siis nende varjus märkamatult triivida Pätsi “vaikivasse ajastusse”.
Bolševikud võtsidki Pätsilt võimu kesk kõige tulisemaid riiklikke arutelusid grandioosse riikliku vabadusmonumendi püstitamisest Vabaduse väljakule. Ajalehed aga kubisesid esteetide arvamustest “õigest ja valest eesti monumentalistikast”, kuid vähestel jätkus silma poliitilise ummiku jaoks, mida kunstimulinaga üritati varjata. Nii on meilgi kunstimuuseumi kulukuse rõhutamisega mugav maha vaikida talumatut kergust, millega suhtutakse riigivilja vargusse, suhkrutrahvidesse või rahvuspanga miljonite kadumisse Šveitsi Alpidesse.
Praegune Eesti on näinud vanade monumentide massilist hukkamist ja veelgi vanemate taassündi. Neis sümboolsetes žestides leidub teatraalset dramatismi, mis püüab ja erutab valijaid rohkem kui igapäevane märkamatu sotsiaalpoliitika, selge see. Valijanumbrid ei valeta. Kui aga mõelda Res Publica praegustele probleemidele, siis jääb vägisi mulje, et Kalevipoja püstitamisega üritatakse siluda Lihula monumendi mahakiskumise lapsust. Ühe jalaga ämbrisse, teisega reha peale. Ime, et neil sellise rapsimise juures jätkub veel jõudu head nägu teha.
Sel taustal muutub tähtsusetuks küsimus sellest, kas Tauno Kangro on hea kunstnik või mitte ja kas ta ka rahvuseepost korrektselt kajastab. Ka mingi üksiku monumendi hea kavand ei tee olematuks tõsiasja, et sotsiaalseid probleeme rahvustervikluse riikliku retoorikaga ei lahenda. Fassaadi ülelakkumine ei tee maja veel elamiskõlblikuks. Kogu meie elukeskkonna kompleksne keskkonna-esteetiline arendamine, kogu riiki hõlmav haldussuutlikkus on uue Eesti juhtidel siiani käinud ilmselgelt üle jõu. Ei suuda nad ohjata kinnisvaraarendajate omavoli ega kehtestada maailmas tavapärast 1–2-protsendist kohustuslikku eelarvelist kulurida iga uue avaliku hoone dekoreerimiseks kunstiga. Riikliku loovtööstuse arendamine on jäänud mesijutuks.
Õpilane jäi õpetaja varju
Tallinna linnavalitsuse ekspertkomisjonide hiljutine laialisaatmine ja nende asendamine meeri enda hääleka “talupojamõistusega” on aga kahtlemata toekas maamehesamm eemale teadmistepõhisest Eestist – totaalse ignorantsi ja autoritaarsuse poole. See liigutus teeks au ka Konstantin Pätsile, kes oli 1939. aastaks jõudnud ametlikult arusaamisele, et temast endast paremat monumentalistikaspetsi pole. Vahetult enne seda oli ta ajakirjandusel lasknud end hellitada “Eesti esimese karjakasvataja” austava nimetusega. Eeskujud selleks olid ju tollasest Venest ja Saksast võtta. Mõrkjat äratundmisrõõmu pakub ka praeguse meeri endatutvustus “terve mõistuse häälena”, miks mitte siis ka “rahva häälena”, mis nagu muuseas vastandub ekspertarvamustele. Arusaadavalt langeb erialainimestele selles võrdluses idiotismi vari. Anti-intellektualism ja nn lihtsa mehe populism saab kultuuripoliitika peavooluks.
Ja lõpuks mõni sõna linnavalitsuse ettesöödetud kirjanditeemal. Kes vähegi tunneb Tauno Kangro skulptuuriõpetaja Kalju Reiteli loomingulist pärandit, peab tõdema, et õpilane on jäänud õpetaja varju. Eriti käib see Kangro ühe mütsiga löödud Tõllude ja Kalevipoegade kohta, mille otseseid eeskujusid leiab praegugi manalamees Reiteli tööde hulgast. Eilses Postimehes soovitab kujur Kangro, et kolleegid võiks rohkem “ise ideid välja käia”. Nüüd ma siis tean, milleks tal neid vaja on. Ka on klaar, miks on võimuparteidel Kangrot vaja. Kujuri soov 14-meetrise jupatsiga Tallinna lahel ilma teha näitab aga igasuguse arusaamise puudumist vabaõhumonumentalistika mõõtkavadest.