JOHANNES SAAR: Kellamise vabadus
Eile jõudis lõpule vabaduskella kavandite konkurss. Võitis Leo Lapini kavand “Kaks”, suht minimalistlik ja vertikaalne obeliski formaadis kaksiktorn, mis asub visuaalsesse dialoogi puiestee teise otsa kiriku paaristornidega. Ühel obeliskitornil tiksub poliitiline, teisel astronoomiline aeg. Kogu ansambel on lahendatud meie trikoloori värvides.
Kestev arvamustekära vabaduskella püstitamise ümber meenutab islamistide põhilist etteheidet lääne ühiskonnakorraldusele – sõnavabadus on meil lubatud vaid senikaua, kuni asi sellega piirdub. Mõelda ja rääkida võib mida iganes ja ükskõik kui kõvasti, peaasi kui maksud makstud ja valimas käidud. Rahvas ongi vaguralt kogu auru kirumisele raisanud, loomeliidud oma kollektiivse “ei” öelnud ning seejärel veelgi vaguramalt valinud samad poliitikud samade toolide peale. Sest selline on demokraatlik tava…
Idamaades oleks kunstnike liidu president Jaan Elken ammu vangitorni heidetud või hukatud sõnade eest, mida ta kasutas linnavalitsuse aadressil. Aga meil, näe, istub ta siiamaani mõnusalt oma konditsioneeritud kabinetis, nagu polekski kedagi süüdistanud poliitilises ringmängus, võhiklikus tagauksepoliitikas ja parteigenossede kokkumängus. Sõna ei maksa meil midagi.
Nüüd siis lähebki Vabaduse väljaku detailplaneeringuga nii, et kõigepealt pannakse paika nööp ja siis õmmeldakse ülikond ümber. Õigemini on meil juba kaks nööpi – enne vabaduskella pandi Harjumäe bastioni veerde paika üleriigilise vabaduse monument, pooleldi maa-alune nööp, mille päritolu ja funktsioonid samuti puhtalt ideoloogilis-poliitilised. Andres Alveri ja Tiit Trummali detailplaneering, mis linnavolikogus juba aastaid vindub, läheb ilmselt ümberlõikamisele; ülikonda ilmuvad ootamatutesse kohtadesse nööpaugud, kust vahivad välja obeliskid või siis porgandid nagu Majakovskil.
Kunstikriitikuna tekib mul tugev tõrge käsitleda kogu afääri esteetika kategooriates. Ega sotsrealismigi kiputud omal ajal kunstifenomenina vaatlema. Tõsiasi, et nüüdne kroonukunst on endale selga ajanud “põhjamaiselt karge ja minimalistliku” kuue, ei muuda asja sisu. Tegu on poliitikute katsega tõmmata loomingulisele intelligentsile pähe poliitilise angaLeerituse kott. See, et nüüd teevad seda meie oma mehed, ei suurenda minu patriotismi karvavõrdki. Pigem vastupidi. Kas siis sellise Eesti eest … jne.
Ja mis omamehed need keskerakondlased ikka, rohkem ikka vasakpoolsuse kompromiteerijad kui selle esindajad. See, et erakondlik žürii hindas oma kompetentsi kõrgemaks arhitektide liidu, kunstnike liidu, kultuuriväärtuste ameti ja kujunduskunstnike liidu omast ja selle tõepoolest ka maksma pani, räägib otsustamisõiguse koondumisest parteisõdurite kätte. Aga sellest peaks juba eraldi rääkima, rääkima, rääkima…
See vabadus meil ju on, kellamise vabadus, nimelt. Rääkima peaks ka streigimurdjatest-kunstnikest, kes kolleegide boikoti kiuste osalesid konkursil. Aga eks igal ajal omad kaasajooksikud.
Vt. ka kommentaare: epl 13.05.2003