Jõhvi linnapilti ilmub hiiglaslik robotsipelgas

Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse korraldatud skulptuurikonkursi võitis Hannes Starkopfi kavand viiemeetrisest hõõguvate prožektorsilmadega ja puldi abil liigutatava peaga robotsipelgast.

Konkursikomisjonil oli valida kahe töö vahel, mis mõlemad kujutasid sipelgat. “Ei, see ei olnud konkursi tingimuseks,” nentis Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse direktor Arthur Seppern, tunnistades, et oleks kooli õpilaskodu ette paigaldatavalt skulptuurilt oodanud midagi õdusamat, kui seda on töökuse võrdkujuks olev putukas, mis sobinuks tema hinnangul paremini kooli praktikamaja juurde.

Samas ei olnud konkursikomisjoni esimeheks olnud Sepperni jaoks selline sipelgalembus üldsegi ootamatu: “Mõlemad skulptorid lähtusid kooli maskotist ning selleks ongi sipelgas.”

Uudne või traditsiooniline

Starkopfi kõrval osales konkursil Jõhvi hirveskulptuuri autor Aivar Simson, kes esitas kavandi okast kandva sipelga pronkstaiesest.

“Meil oli valida traditsioonilise ja uudse skulptuuri vahel ning ma pean tunnistama, et see uudne tundus mulle esmapilgul ikka päris hirmuäratav,” muigas Seppern, võrreldes kujutava kunsti kavandeid eri muusikastiilidega. “Kui Simsoni sipelgas on nagu rahvamuusika, millest saavad kõik aru, siis Starkopfi sipelgas on pigem tulevikumuusika. Kuid see on uudne ning peaks õpilastele meeldima, iseloomustades hästi ka meie kooli arengut tehnoloogia valdkonnas.”

Konkursikomisjon, kuhu kuulusid Sepperni kõrval Eesti kujurite ühenduse liikmed Ekke Väli ja Mari-Liis Tammi ning Eesti kunstnike liidu president Jaan Elken ja Eesti arhitektide liidu esimees Peeter Pere, kuulutas pärast kaks tundi kestnud arutelu ning punktide kokkuliitmist võitjaks märksõna “Cyberant” all esitatud töö, mille autoriks osutus Hannes Starkopf. Kavandi arhitektuuriline pool pärineb Tõnu Laigult.

“Võitis kahtlemata atraktiivsem ja intrigeerivam lahendus,” nentis Elken, kiites Starkopfi töö asendiplaanilist lahendust, mis võimaldab sel robotsipelgal ennast kehtestada ka autodega üleküllastatud õpilaskodu õuel.

Viiemeetrisest hiigelsipelgast võib Elkeni hinnangul kujuneda skulpturaalne maamärk. “Jõhvi kesklinn – äärelinnast rääkimata – ei hiilga just avaliku ruumi monumentide ja dekoratiivskulptuuride rikkusega,” tähendas ta.

Terasest või vanametallist

Eesti kunstnike liidu presidendi sõnul pole Starkopfi taiese puhul vähetähtis ka selle ronimiskindlus: “See aspekt on linnadesse püstitatavate monumentide puhul niivõrd tähtis, et autorid arvestavad juba töid kavandades skulptuuride füüsilise tarbitavusega, sõna otseses mõttes.”

Konkursitöö seletuskirjas on autor nimetanud sitika võimaliku materjalina roostevaba terast. “Tõenäoliselt sobiks aga ka vanametallist ja risust kokkukeevitatud “monstrum”,” leiab Elken, märkides, et mõlemal suunal on jumet. “Korraliku popkunsti kogemusega ja hea vormitunnetusega Starkopfil naljalt kehva asja ateljeeuksest välja ei tulegi.”

“Mul on hea meel, et just Starkopf mind võitis,” märkis Simson, kes on jätnud hea kolleegi kahel viimasel aastal kaks korda teiseks, võites nii Arvo Pärdile kui Nikolai von Glehnile pühendatud skulptuuri konkursi. “Starkopf on väga hea skulptor ning ta lõi mind seekord minu enda relvaga, esitades konkursile väga korralikult teostatud kavandi, mis oli minu plastiliinitööst klass kõrgemal. Ainuke asi, mis mind kui pronksi armastavat skulptorit kurvastab, on see, et üks suur pronksivalutöökoda Eestis juba pani uksed kinni ning see, mis veel tegutseb – ainsana Baltikumis -, jääb paraku tellimusest ilma, sest Starkopfi kuju sünnib ju hoopis keevitustööna.”

Robotsipelgas peab saama jalad alla kahe ja poole kuuga – 15. märtsiks, mil lõpeb kutsehariduskeskuse õpilaskodu renoveerimine. “Kiireks läheb, aga ma olen sellega arvestanud,” nentis Starkopf, avaldades lootust, et jõuab tööga tähtajaks valmis. “Igal juhul annan ma endast parima.”

Taiese maksumus on 64 000 eurot – üks protsent õpilaskodu renoveerimisprojekti maksumusest, mida rahastab Euroopa regionaalarengu fond.