Julge Veronika

Masuaastad on peaaegu olematuseni kahandanud arhitektide, eriti noorte arhitektide, võimaluse hooneid projekteerida. Enne seda pääsesid uued tulijad kiirelt arhitektuuriilma. Enamiku eelmisel kümnendil korraldatud atraktiivsete hoonete arhitektuurivõistlustest võitsid just Eesti noored. Kriisiaastad on aga ettevaatlikuks teinud nii ehitajad kui arhitektid. Võistlused on nüüd pigem kutsutud osalejatega. Buumi kõikide võimaluste tuhinast tormas ühiskond otse masu konservatiivsete müüride vahele.

Aja kidurus on noori arhitekte rikastanud. Nende seas pole enam palju neid, kes vaid projekteerivad, lõpetavad buumi lõpus võidetud võistlusi. Arhitekte tuntakse täna tihti nende muu tegevuse kaudu. Salto arhitektide olulisimad tööd maailma silmis on kunstiprojektid Veneetsia gaasitoru ja batuut Venemaal, Katrin Koov on EKA arhitektuuriteaduskonnas maastikuarhitektuuri õppe, Kadri Klementi arhitektuurikeskuse huvikooli eesotsas, tema bürookaaslane Aet Ader osales Tallinna planeeringute juhendi koostamisel, koos toimetavad nad ajakirja Ehituskunst, endine Kuressaare linnaarhitekt Toomas Paaver tegeleb seadusandlusega.

Arhitektuur ei ole vaid majade projekteerimine ja koht, kus me elame, pole maailma keskus. Kaugel sellest. Näib, et meie väike armas Eesti elab lõppematus, paratamatus enesekolonisatsioonis. Esimesed kümme aastat tunduvad metropolide ideed siin veidi võõrana, aja möödudes saavad need aga osaks meist. Alguses ollakse skeptilised, kuid tasapisi harjutakse ja lõpuks räägitakse samu jutte, mis mujal. Elame pigem teiste vahel, mitte keskel.

Kümne aasta eest sattusime Veronika Valguga Londonis kogemata sealse arhitektuuriühingu arhitektuurikooli avatud loengute nädalale: astud tänavalt suurde tuppa, kus staarid, arhitektid ja noored räägivad õhtuti oma jutte. Staari puhul tuli natuke varem kohale tulla, muidu ei mahtunud sisse, nii nagu nüüd juba aasta aega arhitektuuriloengutele Tallinna kesklinna saalides: teaduste akadeemias, Toompeal ja LHV panga fuajees. Kui liiga hilja saabud, ei pruugi istuma saada. Veel kümmekond aastat tagasi täiesti uskumatuna tundunud idee on nüüd juba osa meie argipäevast. Igal teisel neljapäeval kutsub Veronika Valk Tallinnasse kellegi maailmast, selleks et rääkida arhitektuurist. Need loengud pole karmid jutud igavatest majadest, osa loengupidajatest pole ka arhitektid. Ettevõtmine toimub EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas ning on koolile sobivalt otsiva vaimuga. Viitsi vaid tänavalt sisse astuda! Võib ju arvata, et samad loengud võib saada kätte mõne teise kooli salvestistena netist, aga loengu vahetu kogemine, sealt edasi sõpradega jalutamine – see annab võimaluse väikeseks aruteluks, maailmas aktuaalsete teemade arutamiseks siinsamas Tallinnas. Lisaks on loengupidajad EKAs külaliskriitikud, mis loodetavasti võtab natuke maha üliõpilase kolkast põgenemise närvi. Eelmine arhitektuuriaasta oli minule eriline just tänu neile loengutele.

Kogu muu tegevuse juures on aga arhitektile siiski kõige olulisem loomine ja ehitamine. Ka selles osas on Veronika Valk fenomenaalne. Žüriis kiideti tema oskust luua meeskondi, kelle kirjusus sõltub konkreetsest projektist. Tõenäoliselt parajalt närvesööv pidev uute tiimide loomine on potentsiaal, mis tagab innovatsiooni. Eksperimenteerimine, arhitektuuri ja kunsti piiride kompamine on Veronika Valgul ilmekaimalt õnnestunud Tubina platsil Tartus ja Lasva veetorni renoveerimisel. Mõlemad on intiimsed avalikud ruumid, mille mõõtkava on ideaalne katsetamiseks, ning objekti avalik funktsioon tagab tellija julguse, sest koos on julgem eksperimenteerida. Üksik eratellija võidakse tembeldada hulluks.

Veronika Valgu julgus arhitektuuris katsetada, uurida maailma, tuua see koju kaasa ning teadvustamine, et loominguline inimene peab selgitama oma ideid massimeedias, võiksid olla eeskujuks teistelegi noortele arhitektidele.

Villem Tomiste, NAPi žürii liige