JÜRI SOOLEP: Kuningas on alasti

Eesti Päevaleht 7.01.2006

Linnaehituse ebakõlades avaldub kõige reljeefsemalt Eesti ühiskonna osalusdemokraatia kriis.

Hiljuti kutsus Ants Juske arutlema, kas muinsuskaitse alla tuleks võtta ka nõukogude ajal ehitatud maju. Kutset saab vaadata laiemalt kui küsimust väärtustest ehitatud ja ehitatavas keskkonnas. Muinsuskaitse sellises kontekstis on eelkõige juba kujunenud, vanemate väärtuslike hoonete ja miljööpiirkondade säilitaja. Keegi ei kahtle, et muinsuseks on Tallinna linnamüür, aga nii mõnigi kahtleb, kas Viru hotell oleks pidanud muinsuskaitse alla kuuluma. Muinsuskaitse rakendamise piir on hägune.

Suhtun muinsuskaitsesse aukartuse ja samas teatava valvsa kahtlusega. Aukartusega sellepärast, et röövkapitalismi ajajärgul on ta ilmselt säästnud meid mõnestki ruumilisest ebameeldivusest. Kahtlusega sellepärast, et tema tugevus ja jõud on ainult minevikus. Muinsuskaitse väärtushinnagute suurem kaal arhitektuursete ees asetatakse olemuslikult väljapoole tänaseid hinnanguid. Väärtus ei teki mitte võrdlusest parima omasugusega, vaid on suures osas kehtestatud minevikulise valmimisajaga. Nii võime kergelt kalduda sisuliselt väärtuselt ajalisele kui formaalsele väärtusele. Sellist ohtu võimendab ka teadmine, et mida vanemad on hooned, seda vähem on neid säilinud.

Samas kannab muinsuskaitse eelkõige minevikku puudutavad otsused tulevikku, sest paljudel juhtudel annab ta eeltingimused uute hoonete ja kvartalite projekteerimiseks. Muinsuskaitseobjekte ja miljööväärtuslikke piirkondi on Eestis pretsenditult palju. Nende järelevalvega tegeleb suhteliselt väiksearvuline inspektorite kogu. Tavaliselt on inspektoritel ajalooharidus ja nende teadmistel ruumikompositsioonist, projekteerimisest ja ehituspraktikast puht kogemuslik iseloom. Nii oleme paradoksaalses olukorras, kus suurte linnaehituslike alade tuleviku määravad väga väikese hulga inimeste otsused.

Vanade ja uute ehitiste väärtuste üle tahab arutleda ka Juske, viidates oma arvamuse lõpus Viru keskusele, mis on kui palav kartul paljudel suus. Parafraseerides võime küsida: kas tänase kujuga Viru keskust oleks saanud tekkida, kui kaubamaja ja Viru hotell oleksid muinsuskaitse all? Imselt mitte. Samalaadset mõttekäiku võiksime rakendada ka kavandatava Sakala keskuse puhul, mis on vähemalt sama massiivne kui Viru keskus. Sakala keskus ei saaks tekkida praegu projekteeritud viisil, kui olemasolev hoone oleks muinsuskaitse all. Tekib ahvatlus kasutada muinsuskaitset kui tänapäevase linnaehituse probleeme lahendavat kiiret ja kriitikavaba vahendit.

Vana, uus ja kõige uuem

Viru keskus annab võimaluse arutleda tänaste linnaehituslike väärtuste üle ka ilma muinsuskaitset devalveerimata. Populistist Tõnis Palts otsustas ainuisikuliselt, et detailplaneeringuga lubatud juurdeehitus vanalinna suunal tuleb ära jätta. Tänaseks on teada, et seda on raske keelata. Peatselt tekib jälle võimalus kiruda arhitekte, kes “lõpuks oma kasti saavad” (Jaak Urmet, EPL 11.08.05). Arhitektide süüdistamine kindlustab muinsuskaitse kui püha lehma seisundit. Heameelega ei jätkaks ma diskussiooni kolleeg Krista Kodresega (Sirp 16.12.05), kuid tema artikli kaks põhiväidet – arhitekti elitismist ja arhitekti puudulikest kutseoskustest – lisavad eelnimetatud asendustegevusele õli tulle. Arhitekti (sh minu) elitism avaldub väidetavalt suhtumises, mis “kodanikku” alahindab ja degradeerib, ning puudulik kutseoskus avaldub kunsti-
akadeemia ebapiisavas õpetuses. Viru keskuse näide lubab kummutada Kodrese liialdused ja juhib meid mõningate asendustegevuse taga peituvate olemuslike väärastuste juurde.

Paljudele ei meeldi Viru keskus. Mulle ei meeldi eelkõige see linnaehituslik situatsioon, millel keskus ja tema arhitektuur lasevad tekkida. Viru keskus on hävitanud Gonsiori tänava mitmekesised vaated vanalinnale ja Toompeale. Keskus on hävitanud kahe hea maja – kaubamaja ja Viru hotelli – arhitektuurse välja koos nende lähiruumiga. Keskus on oluliselt halvendanud kahe ristmiku läbilaskevõimet ja liiklusmugavust. Pealiskaudsel vaatlusel ei meeldi mulle ka uus Tartu kaubamaja. Kuid samas olen ma kaugel mõttest süüdistada Vilen Künnapud ja Ain Padrikut Viru keskuse tegemise eest. See hoone on suuremate protsesside instrumentaalne tulemus. Künnapu, Padrik ja ka Raivo Puusepp ei ole kutseoskusteta ega tingimata ühiskonda halvustavad arhitektid. Linnaehituslikud vead ei tule nende elitismist ega kogemuste puudumisest. Vead tulevad linnakodanikku degradeerivast majandusest ja poliitikast.

Rööpaseadja nuhtlemine

Need protsessid ei ole umbmääraselt majanduslikud ega poliitilised, neil on konkreetsed nimelised toetajad. Viru keskuse ja nn Viru Poja linnaehitusliku resultaadi määravad konkreetsete detailplaneeringute kinnitajad linnaplaneerimise ametis ja nende kehtestajad volikogus. Iga allkirja taga on üks otsustaja. Arhitektide nimed on teada ja neid on hea nüpeldada, aga tegelikud määrajad jäävad varju. Otseselt või kaudselt mõjutab neid konkreetse omaniku raha.

Neile küsimustele mõeldes olen jõudnud pahaendelise tõdemuseni. Tallinna ja teiste “pealinnastuvate” linnade ruumilise keskkonna kuhjuvates ebakõlades avaldub kõige reljeefsemalt Eesti ühiskonna osalusdemokraatia kriis. See ei ole enam noore süsteemi kasvuraskus, vaid süvenev degradatsioon ja kaos. Linnaehituses avanevad majanduslike ja poliitiliste otsuste ruumilised dimensioonid. Ruumiline dimensioon ei lase varjata nende otsuste valdavat suunda – üldiste huvide ohverdamine erahuvide heaks, piiramatu kiire kasuahnus ja soovimatus arvestada nõrgema tahtega. Kui järele mõelda, siis pole üllatav, et linnaruum on indikaatoriks, kus avalduvad abstraktsete majanduslike ja poliitiliste väärastuste tagajärjed. Ruum ja aeg on esmased moodused, milles inimene kogeb oma eksistentsi, alles seejärel võtavad selle üle ja varjavad keelelised ja kultuurilised kogemused.

Õiglustunnet häirivaid väärastusi on ikka aeg-ajalt olnud. Kiirkorras meenuvad erastamistehingud, kus “unustatakse” ettevõttesse akumuleerunud kasum (näiteks Merelaevandus). Kus ettevõte erastatakse koos kinnistuga, millest tekib sobiva poliitilise tausta toel ülikasum, mille maksavad kestvalt kinni maksumaksjad, kelle raha eest see vene ajal ehitati (näiteks Kalevi politseimaja). Või aus pankur, kes istub salajase aktsiaportfelli otsas. Alati leidub mõni seadus või määrus, lõpuks ka kohtulahend, mille varju pugeda, nii et formaalselt on kõik korras.

Linnaehituses võtab need asi järjest süstemaatilisema ja sümptomaatilisema kuju. Tegelikkuse vormina ei saa ruumi puhul väga kaua pimesikku mängida. Mask rebeneb ja kõik näevad, et kuningas on alasti. See kuningas on Eesti tänaseks kujunenud ja oma aja ära elanud poliitiline süsteem. Ta näeb välja räpane ja on alasti. Ta on toode, mida peab reklaamima, et seda tarbijale pähe määrida. Ta on karistamatu, sest ta on varjanud end formaalsete valimisseaduste taha. Ta on võõrandunud, sest ta on oravana korjanud ja endale määranud privileege ning varusid, millega oma urus segamatult mõnuleda. Ta on ori, sest enne iga valimishooaega läheb ta, käsi pikal, rahamaailma vägevate juurde kerjama. Ja rahamaailma vägevad siis ütlevad talle, mida nii riigis kui ka linnas teha.

Arvan, et ühiskonna, kultuuri ja lõpuks ka arhitektuuri huvides on kiiresti taastada või uuesti luua kodanikuühiskond ja osalusdemokraatia, mis on hääbumas. Nuhelda sel taustal rööpaseadjaks alandatud arhitekti on ühtaegu koomiline ja kurb.

Jüri Soolep, Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan