Jüri Soolepi ettekanne EAL üldkogul 28. märtsil 2019

Lugupeetud kolleegid,

Head sõbrad,

Tundub, et olen Arhitektide Liidu üldkogul esinenud täpselt 18 aastat tagasi. Ettekanne on alles Kunstiakadeemia toimetistes (Arhitektuurist. Nr 8, 2010) ja nii saingi üle vaadata, millest siis oli juttu.

Bologna deklaratsioon hakkab alles ilmet võtma. Eesti pole veel EK arhitekti direktiividega liitunud. Ehitati juba kvaliteetselt ja emotsioonid oli üldiselt positiivsed.

Kolm lauset sellest esinemisest:

Kõik voolab, kuid pole midagi uut siin päikese all (Herakleitos).

Ehituskunst on inimese ja ruumi lepitamise kunst (Soolep).

Kui haridus on kallis, siis proovige harimatust (The Burton Report).

1. HARIDUS ON KALLIS

Peaksin rääkima arhitektuuri haridusest, aga räägin emotsioonidest arhitektuuri hariduse ümber ehk rahast.

Tõejärgses,

Faktijärgses,

Statistikajärgses ja

Avaliku meedia järgses,

maailmas peaks see olema lubatud. Ja keda üldse täna huvitavad faktid ja numbrid, niikaua kui katus peakohal ei juhtu sisse langema.

Emotsioon on üldiselt melanhoolne. Esimene ebameeldiv üllatus oli vaadata Kunstiakadeemia teaduseelarvet. EKAs on ca 1100 tudengit, ca 450 õpetajat (nendest 13 teadurit ja 20-30 professorit) ja 120 tugiüksuste töötajat. Töötasin viimased 2 aastat Ameerika ülikooli esinduses Prahas, kus oli 3 põhikohaga õppejõudu, 4 ametnikku, ca 15 tunnitasulist õppejõudu. Üliõpilasi oli umbes 70 korraga ühes semestris. Selle esinduse puhaskasum 2018 aastal oli mõnevõrra suurem kui kogu EKA teaduseelarve. Õppejõudude palgad EKAst kirde-edela suunast läänes on 2-3 korda suuremad ja professorite palgad 4 – 5 korda suuremad. Ma oletan, et see on võrreldav näitaja kõigis Eesti ülikoolides.

Siit kapitalistide emotsionaalne lemmikküsimus: kas siis raha teeb õnnelikuks?

Vastus sõltub sellest, mida me peame õppejõu tööks: mõtlemist või kloonimist! Selleks, et midagi uut mõelda või luua on vaja aega – vaba ja hästi makstud aega. Teaduseelarvest või õppejõupalganumbritest kujuneb see ressurss, millest alles üsna pika aja järel kasvab uus loominguline tulemus nii üksikisiku kui riigi tasemel. Kui see tihedus kasvab mingi kriitilise massini, siis hakkab toimima uus kvalitatiivne põhimõte, et  2 ja 2 ei ole 4 vaid isegi 6 või 7.

Seitse aastat tagasi oli Taanis raha ühe üliõpilase kohta 20 korda rohkem kui Kunstiakadeemias. Tänaseks on see vähenenud kuid ikkagi kümme korda rohkem.

Üks ja selge mõte sellest emotsioonist on, et olemasoleva hariduspoliitika jätkudes Eesti – riigi kui ka kultuurina ei jõua me järele Lääne-Euroopale, ega maailma arenenud riikidele.

Siit kommunistide emotsionaalne lemmikküsimus kelle raha see on ja keda siis raha teeb õnnelikuks?

Kuidas Eesti riik kasutab seda väikest raha, mis liigub arhitektuuri hariduses?

Eesti ehitusturu maht on 4574 M eurot. Soomes 33745 M eurot – 7.4 x suurem. Rootsis 57032 M eurot – 12.5 x suurem. Rootsis on 4 kooli ja Soomes 3 kooli.

Lõpetajate arv:

Eesti: 60

Soome: üliõpilasi 1300, lõpetajaid arvestuslikult 100 – 150

Rootsi: üliõpilasi 1600, lõpetajaid arvutuslikult 180 – 300

Taani: umbes 500 lõpetajat.

5 aastane haridus maksab Eestis ca 500 000. Kolme kooli peale 1.5 M.

Järeldused:

Eestis on ruumi ühele koolile.
Eestis on arhitektuurilõpetajate üleproduktsioon.

Eestis puudub konkurents, sest tegemist on korporatiivse riigiga.

Eesti arhitektuurihariduse konkurents sünnib mitte Eestis vaid Põhja Euroopas.

2. KÕIK VOOLAB

Kõik voolab kuid pole midagi uut siin päikese all. Olen kirjutanud 18 aastat tagasi: “Vaatamata püsivale rahulolematusele erinevates riikides arhitekti tegevusega ja vaatamata püsivale rahuolematusele oma kohaga ühiskonnas arhitektide endi poolt, julgen väita, ei kao arhitektide töö ega need inimesed, kes seda teevad niikaua kui püsib inimkond.”

Olles 18 aastat targem, ma seda enam nii kategooriliselt väita ei julge.

Tegelikult on tekkinud selle ajaga täiesti uus reaalsus – digitaalreaalsus. Arhitekti haridus on spetsiifiline, see nõuab teadmisi, oskusi, võimeid, aga eelkõige stuudiotööd, kus kujuneb kompleksne teadmine kuidas ruumi luua. Digitaalreaalsus ei muuda seda viimast olematuks, aga teeb kogu hariduses oma korrektuurid.

Senine paradigma on juba lagunenud ja uus on tekkimas, isegi kui me seda ei taha või ei usu.

Arhitektuurse kavandamise ja selle tulemuste vormistus: eelkõige kahemõõtmelisel tasapinnal olev võimaliku ruumi kirjeldus, mis on püsinud 600 aastat on nüüd läbi saanud. Just Renessanssi ajastul kujuneb välja kujutlus ruumist, mis on lõigatud mitmete tasapindade ja projektsioonidega moodustades ühe suhteliselt täpselt fikseeritud kujutletava ruumiterviku. Ehk lihtsamalt: tekivad ja seotaks üheks tervikuks – plaanid, vaated ja hiljem lõiked – kõik ortogonaalses projektsioonis ja geomeetriliselt seostatud.

Täna on järjest rohkem ruumikirjelduseks eelkõige algoritm ja varsti saab see valdavaks.

Samal ajal, Renessansis siis, tekivad ka siiani käibel olevad käsitlused nagu autori intellektuaalne omand ja ehitus kui materjalide proportsionaalne komponeerimine.

Seega:

– arhitektuurne representatsioon,

– arhitekti autorlus ja

– ehitus kui kompositsioon

on seatud paradigmaatilise kahtluse alla.

Hea uudis on see, et arhitektiharidus on väga konservatiivne ja vähesed koolid Euroopas on haaratud mõttest, et toimumas on tõsine paradigmaatiline muudatus.

Halb uudis, see et Eesti tegelikult pole oma arhitekti haridusmudeliga ja selle finantseerimisega võimeline kaasa minema nende uuendustega, mis uus paradigma kaasa toob. Arhitekti esimesteks liitlasteks ja kaastöölisteks siin saavad olema koodikirjutajad ja materjaliteadlased, mitte konstruktsiooni insenerid.

Pole kahtlust, et uus reaalsus muudab kogu haridussüsteemi, mitte ainult arhitekti osa selles. Ülikoolid, mis on liikunud spetsiifiliste oskuste kui kauba müümisele, on kaduvik – nende töö teeb ära online kursuste võrgustik kiiremini kui jõuame silmagi pilgutada. Ja need on oskused digitaalses vormis, mis tulevad maailma parimatest ülikoolidest.

Püsima jäävad koolid, mis võimaldavad universaalset lähenemist teadmistele ja loovusele, annavad võimaluse erinevate kuid samas terviklike maailmapiltide tekkimisele. See on suur haruldus ja rikkus, aga eeldab aastatepikkust uurimiskultuuri ja -traditsiooni humanitaarteaduste valdkonnas (olemis-, tunnetus- kui ka väärtusõpetuslikku suunatust) ja hästi kinni makstud loomingulist potentsiaali koos hulgaliste ekperimenteerimise võimalustega.

3. INIMESE JA RUUMI LEPITAMISE KUNST

Siit filosoofide emotsioonitu lemmikküsimus, mis saab ruumist uues digitaalreaalsuses?

Digitaalreaalsus on kaasa toonud informatsioonilise ülekülluse. Varsti on kõik mis on teada teada ja sealt ei leia enam midagi üles. Oletan, et ruumiga juhtub sama. Saabub külluse ruum: nimetatakse seda virtuaalreaalsuseks, aga tegelikult on tegemist virtuaalse kohalolekuga. Virtual Presence. Vooruslik kohalolek, kui vana pühakirja vaadata.

Kui Renessanss tõi kaasa kujutava geomeetriaga vormitud ruumi projektsioonid, siis tänane kohmakas HTC Vive või Oculus Rift lubavad oletada kuhu areng jõuab 3-5 aasta jooksul. Kaob vahe eksistentsiaalse ruumi kogemise ja kujutletava ruumi nägemise vahel. Lihtsustades öeldes: kui me siiani vaatlesime raamitud pilti või ekraani ja teadsime täpselt kus raam lõppeb ja elu algab, siis enam me ei tea.

Kuid kogu see ette kujutletav maailm on eelkõige ruumiline. Ruumilisus on tema ainukeseks indulgentsiks et olla.  Kes loob ja seab kokku virtuaalreaalsuse ruumi?  Kes annab need uued ruumilised mudelid, mis kujundavad tuleviku põlvkondade ruumikäsitluse?

See uus maailm ei ole väga kaugel. Piisab kui vaadata Google Earth’i või smatphone’i kaardirakendust ja vanematele inimestele tuntud kartesiaanlik ruum on asendunud voolava perspektiiviga ehk uue projektsiooniga, mis paindub ja nõtkub koos kellegi sooviga raha teenida. Iga foto digitaalreaalsuses on oma ruumilisuses filtreeritud, painutatud või väänatud.

Mul pole tegelikult palju midagi lohutuseks lisada! Ega, head nõu anda! Me ei tea veel milliseks kujuneb uus paradigma, kas ja kuidas arhitekt sellesse sobitub. Tean lihtsalt, et vana viis on kadunud.

Enda jaoks olen teinud kaks emotsionaalset oletust:

Esiteks: Väga palju õppetööst nihkub digitaalsesse reaalsusesse

ja teiseks: hoopis suurema kaalu saab ümberõpe, elukestevõpe ja järelõpe.

Püüan siin kasulik olla. Tänan kuulamast!