Kaheksa korda kärbitud

Tallinna loomaaia keskkonnahariduse keskuse tegevus käivitub.

2005. aastal kirjutas Ave Randviir Eesti Päevalehes: „Kuigi loomaaia läänepoolset sissepääsu nimetatakse tagasihoidlikult lihtsalt väravaks, kerkib Õismäe servale suurem sissepääsukompleks, mille juurde kuuluvad piletikassad, söögikohad, kontoriruumid, konverentsisaal, loodusringide ruumid jm.” Arhitektuurivõistluse võitis tookord kavand „Delta” (arhitektid Inga Raukas, Monika Löve, Oliver Soomets), mida kirjeldati kui „õnnelikku kompromissi, kus looma­aia nõudmised on ratsionaalselt täidetud, kuid kaotajaks ei pidanud jääma ka arhitektuurne lahendus”. Arhitektid nägid loomaaia väravat kui „sissepääsumaastikku” ning fauna ja floora eksponeerimine pidi jätkuma siseruumides. „Algne hoone idee tulenes hargneva delta kujust: madal ja maastikuga põimuv hoonekompleks pidi koondama ja hajutama loomaaia külastajad erinevatesse ruumiosadesse ja suundadesse. Sellest ideest ei ole valminud loodushariduskeskuses enam palju midagi järel,” iseloomustab tulemust Inga Raukas.

Pärast esimesi kärpeid mõtlesid arhitektid, et hoone karakter võiks siiski esile tulla selle maastikulises lahenduses: lihtsustati arhitektuuri ja projekteeriti mitmed terrassid, käidavad katused jms. Kuid ka need tuli hiljem piiratud ehitusmaksumuse tõttu kärpida ja praegu on loomaaia loodushariduskeskus arhitektuuri mõttes lihtsalt vookleva siseruumiga maja, mille ruumide ja sissepääsude kõrguse muutmisega on loodud võimalused erinevaks vaatepunktiks loomaaia territooriumile. „Praegu on see selline, nagu see ei olnud päriselt mõeldud olema: hoone osad ja loomapuurid pidid looma tervikliku maastiku, mis jätkub hooneosade vahel õuede, kurepuuri ja tiikidega. Hoone pidi moodustama omalaadse loomaaia piiri,” lausub Raukas. „Liblikas, kel kõik tiivad ja jäsemed ära kistud – nagu tõuk, millest ei saa hästi aru, mis ta on või mis temast tuleb,” võtab Raukas tulemuse kokku. Tema sõnul päästaks terviku see, kui vähemalt maastikulahendus ja parklad edaspidi siiski välja ehitataks…

„Hoone otsa olid tõepoolest kavandatud kaks restorani ja kurepuurid, aga Brüsseli reeglite kohaselt pole toitlustus loodushariduskeskuse puhul abikõlblik kulu. Kuigi see on ebaloogiline, sest miks peaksime minema konverentside ja seminaride puhul selleks Rucola restorani või kusagile mujale… Pakkusin seepeale, et lõikame n-ö leivanoaga maja otsa maha, sest siis saavad kõik aru, et midagi on jäänud lõpetamata ja et järgmises etapis ehitatakse puuduv majaots juurde,” selgitab loomaaia direktor Mati Kaal. Ruumiprogrammi vähendati seejärel veelgi… Keldrit ei soovitud, tehnilised ruumid jäid maapealsele korrusele, aga katust ei tõstetud, nii et projektis ette nähtud kaks korrust keskuse ruume, sh restoraniplokk, ei mahtunud enam ehituskehandisse.

„Europrojekti valguses oleme kummalises olukorras: meie roll on „kasusaaja”,” ütleb Kaal. Loodushariduskeskuse hoone tellis omanik ehk linn, kes sai riigihankega endale nii esindaja kui ka järelevalve. Esindaja Telora-E valis omakorda riigihankega nii projekteerija (Arhitektuuriagentuur, Innopolis Insenerid) kui ka ehitaja (Ramm Ehitus). Linna esindajana oleks Telora-E pidanud olema see, kes jälgib, et tellija huvid on kaetud. Linna huvides oleks olnud ju algselt kavandatud mahus loodushariduskeskuse väljaehitamine. Seega ootavad nii restoraniplokk kui ka maastikulahenduse ja parklate ehitus järgmisi rahasüste. Siinkohal võib meelde tuletada, et Tallinna linn kandideerib 2018. aastal Euroopa rohelise pealinna tiitlile.

Ootamatult võimalusterohke

Loomaaia loodushariduse suhtekorralduse osakonna juhataja Maris Laja on kõigele vaatamata siiski lootusrikas, et keskuse tegevus läheb järjest suurema hooga käima, kuna vastvalminud hoone pakub kärbetele vaatamata mitmeid kasutusvõimalusi. „Siin on laste loomaaed, eluslooduse ja loovtöö klassid, näitusepinnad, laboratoorium ja 149 kohaga auditoorium, kus korraldada konverentse või pidada filmiõhtuid, ka avalik erialane raamatukogu. Mitmesugused loodusringid pakuvad tegevust: seni looma­aia huvialaringides tegutsevate laste hulga (kellest kolmandik kõneleb vene keelt) saab paisutada neljakordseks ehk kuni kuuesajani,” tutvustab Laja. Looduskooli huviringid varieeruvad zooloogia, ornitoloogia, akvaristika teemadest ning looduse laboratooriumist kuni loomasõprade, looduses hakkamasaamise, skulptuuri-, foto- ja kunstiringideni. „LoLoLo” programmiga on välja kuulutatud loodusteaduslike uurimistööde võistlus. Üldhariduskoolide õpetajad on oodatud loodusõpetuse, bioloogia ja geograafia tunde loomaaias läbi viima. „Unistame ka laborist, kus keskkooli bioloogiaõpetajad muu hulgas geneetikatunde saaksid teha, mõtleme, kuidas toetajaid, kaasamõtlejaid ja finantse leida, et labor ka asjakohaselt sisustada,” kõneleb Laja. Tulekul on mitmeid põnevaid konverentse ja seminare…

Arhitektil on alati huvitav jälgida, kuidas valminud hoonet tegelikult kasutatakse ja mida seal tegutsevad inimesed asjast ise arvavad. Heledat siseviimistlust imetlevad Laja sõnul paljud, isegi kui Kaal on selle hoolduse osas veidi skeptiline: „Kui poriste jalgadega laste hordid valgest parketist üle käivad, siis ei tea, mis sellest ilust järele jääb.” Kaalul on kahju, et hoone fassaadi välisvooder ei ole taaskasutatud plastikust, vaid puidust. Sellele materjalile ei õnnestunud vormistada ametlikku, ühiskondliku hoone tulekindluse nõuetele vastavat sertifikaati, nii et päästeamet lubanuks seda avaliku hoone välisviimistluses kasutada. „Endla ja Lille tänava nurgal valmis samal ajal elamu, kus seda on kasutatud. Puitu peame nüüd regulaarselt värvima, plastik vajaks parimal juhul millalgi pesu,” lisab Kaal. Eks see on Eesti ehitusturu üldine mure, et uuenduslikele, katsetuslikele ehitustoodetele ja -materjalidele on vastavussertifikaati saada keeruline.

Lajaga maja mööda kolades jääb rohkete kaldpindadega interjöörist üldjoontes esinduslik, ruumiliselt vaheldusrikas ja sümpaatne mulje, isegi kui kohati kerkib küsimus, kas siselahenduses on piisavalt mõeldud sellele, et hoone kasutajad on suures osas lapsed: paljud mööblitükid on kas liiga kõrged või liigutamiseks liiga rasked ehk pigem mõeldud täiskasvanutele. Viimasedki on loomulikult oodatud, näiteks korraldatakse filmiõhtuid (Matsalu loodusfilmide festival tuli linastustega sel sügisel keskusesse) –, kuigi vaatajate read on esialgu kohati veel hõredad. „Viasati loodusfilmi programm tõi aga saali üsna täis,” märgib Laja. Kaal ja Laja loodavad, et ka Pimedate Ööde filmifestival jõuab järgmistel aastatel oma programmiga sinnagi. „Džässi hakkame ka siia tooma – ja mitte ainult džässi,” lisab Kaal. Selgub, et hoone fuajee – lisaks efektsele Ferrari-kangaga viimistletud punasele saalile – sobib akustika poolest imeliselt muusikaüritusteks, näitustest rääkimata. Ja ikkagi on hoone justkui pooleli … Lohutuseks võib soovida, et loodetavasti jätkub linnal mõistust ja vastutustunnet keskus peatselt valmis ehitada, et nii keskuse töötajad kui ka arhitektid sellega lõpuks päriselt rahule jäävad. „Omaette lugu on muidugi see, et hoone kõrguse õnnetu muutus tähendab eraldi projekteerimist, sest varasem versioon ei mahu põranda ja katuse vahele enam ära,” on Kaal tõsine.