Kaksiktornid. Tehtud. Taastatud. Enne New Yorki
Foto: Rene Suurkaev
Kui küsida Tallinna taksojuhilt teed Lennuki, Kuke, Maakri või Tornimäe tänavale, võib sageli vastuseks saada nõutu õlakehituse. Kuid kui küsida Stockmanni, Radissoni, SEB (veel Ühispanga) või Kaksiktornide parklat, viiakse teid alati kohale.
Midagi on muutunud linnade geograafias: tänavad ja linnajaod on asendunud kuulsate hoonete nimedega. Eks varemgi oli Toompea rohkem seotud endise kubermanguvalitsuse hoonega, aga Kadriorg ei tähendanud üksnes lossi ning Vaksali tänav (Nunne) oli kõike muud kui raudteejaam.
Suurlinnades on olnud juba sajandeid tavaks nimetada mõningaid paiku läheduses asuva tähtsa hoone järgi, aga preisilik postikandekord tõi asjasse selguse: tänava ja numbri igale majale. Olukorras, kus ühte majja koondub endise kvartali jagu või veelgi enam elanikke, nimetatakse ümbruskonna sihtkohti selle maja (pseudopoeetilise) nime järgi.
Tallinna Kaksiktornid ei võistle muidugi New Yorgi omadega, sest on ikkagi vahe, kas tornidel on kõrgust kolmkümmend või sada korrust. Pealegi pole nad mingid kaksikud, vaid erikujuliselt asetatud klaaskehad, mis annavad vaid põhiplaanis välja nende vahele asetatud liivakella sümboli kui kaksikute mõõtkuju. Eemalt pole sedagi näha.
Millega on meil siis tegemist? Pigem tavalise raamaturiiuliga, nagu neid ehitatakse tänini igale poole maailma kinnisvaramogulite saamahimus, et kogu pind oleks võimalikult mitmekordselt ära kasutatud. Hoone projekteerinud arhitektuuribüroo Norde Projekt saidilt ei leia isegi arhitektide nimesid.
See Mere puiestee büroo tundub olevat tubli insener-tehniliste lahenduste pakkuja, kus arhitekti ruumitundlikud visioonid kahvatuvad tellija ja firmaomanike visioonide ees. Ludwig Mies van der Rohe pilvelõhkuja Seagram ehitati New Yorki samal põhimõttel juba enam kui 70 aastat tagasi. Mida enamat sa oskad klaasiga kaetud betoonriiulilt ikka oodata?
Küsimus taandub sellele, kuidas seostub Tornimäe ehituskeskkond linna kui tervikuga. Nüüd on Tallinn saanud enesele Tartu maantee ümbruse kujul omaenese Manhattani. Mäletan, kuidas Vilen Künnapu ütles kunagi kavandatava SAS Radissoni hotelli kohta, et sellega “pannakse Ühispanga trampliinile ära”. Nii kaugele jõudsid siis meie arhitektide ideed ja unistused.
1980-ndail kavandatud Tallinna uus kesktelg (vist Irina Raud ja Co.) planeeris uut keskust jalakäijate ja mehaaniliste sõidukite (sh autode) ühendusena Tallinna sadamast Rotermanni kvartali ja Ülemiste raudteejaama kaudu lennujaama. Praegu vaatab igaüks ise, kuidas jalgsi eluga sadamast lennujaama pääseb.
Palun inimlikku linna
Olemata mingi kaunistatud arhitektuuri ja “Stocka” vastas oleva “Türgi saatkonna” laadi pooldaja, hakkan ometi vastu ideele, et enne teeme maja ja müüme korterid maha ning alles siis vaatame, kuidas on inimestel seal ka elada. Eks kõik imperiaalsed arhitektuurilaadid (stalinistlikud, natslikud, pätslikud) vastandavad end tegelikult mõnusale inimlikule elukeskkonnale.
Ehk olen konservatiiv, kui möönan, et mulle meeldib rohkem kulgeda kohvikutega kaetud tänaval kui kohvikute ja poodidega palistatud koridorides, mis sest, et neljal korrusel ning et auto saab keldrisse parkida.
Tornimäel on lihtsalt võimatu tänaval jalutada ning hooned on seest kalgid ja külmad. Elu käib mujal, autodest vähem laastatud kõnnumaal. Euroopa Tallinna-suurused linnad tegelevad ühissõidukite arendamise, sh metroo rajamisega. Meil pole kiirtrammi üle mõtete mõlgutamisest kaugemale jõutud.
Mis “kiir” ta seal Tartu maanteel enam olekski? Ausalt öeldes peaks Tallinn pärast 1991. aastat olema juba ammu metroo ehitamise faasis ning Tartu kiirtrammitee rajamise faasis.
Luusertornid
Mõni võib küsida, mis mul, Tartu poisil häda kilulinna kiruda, kui enesel vesi ahjus poleks. Aga ongi Künnapu ja Padrik teinud Tartusse paarikümnekorruselise Muumimaja, mida nad mingi ruumilise viguri pärast kutsuvad Tigutorniks (Snail-Tower). Tegelikult näeb see ehk mõnevõrra atraktiivsem välja, aga ma ei saa aru: miks tahab Vilen seda kõrghoone-kommunistlikku elulaadi Tartule nii kangesti pähe määrida? Siin elab vaevu 100 000 inimest, kellele jagub piisavalt ruumi ka madalamates ja kodusemates majades.
Põhimõtteliselt on ruumi ja vaadete osas selge see, et orus asetsevate linnade puhul (Tallinn on Ülemiste all mereorus ning Tartu Emajõe orus) mõjuvad vaated seda müüdavamalt, mida vähem on neil ees segamas teisi vaatajaid. Seega – kõrgemad hooned peavad jääma orunõlvadele, mitte põhja, teistele ette. Kaksiktornid on ju oma 30 korrusega isegi Ülemiste lennuvälja Boeingutele väga raskesti tabatav sihtmärk ning Fahle maja elanikele lihtsalt segavad pulgad. Mis vaadet on seal Tartuski kaunile vanalinnale, kui Muumimamma parasjagu oma erikujuliste akendega tornis pesu kuivatab.
Noh, hea küll, metrood mahub alt läbi kaevama, torud-juhtmed saab juurde tuua ning suhtlus käib läbi õhu, aga tänava tasandil on mõlemad tornid ju täielikud luuserid.
Autor: Enriko Talvistu, kunstiajaloolane
10.11.2007 Päevaleht