Kalaranna romanss ehk kuidas Helsingi ja Saue eeskujul Tallinn merele avada

Juba paar aastat hooldavad kohalikud elanikud ja neid ühendav Telliskivi Selts Tallinna kesklinnale kõige lähemat randa – Kalaranda. Ehitame rannamööblit ja päevitusterrasse, korraldame koristustalguid ja lükkame iganädalaselt prügikonteinerit kalaturu väravasse. Tallinlastele mereääre kasutamise võimaluste tutvustamiseks oleme Kalaranda elavdanud ajutiste saunade, rannapidude ja piknikuõhtutega.

Kalarand suvel. Foto: Teele Pehk

2011. aastal, mil korraldasime kultuuripealinna raames suure rannapeo, avastasid paljud mitmesajast kohaletulnust Kalaranna enda jaoks esmakordselt. Tänaseks on Kalarannast saanud aktiivselt kasutatav isetekkeline rand, mida kohalikud elanikud ja Telliskivi Selts soovivad vaatamata eraomandile kasutada ning avatuna hoida ka tulevikus.

Kalaranna ja seda ümbritseva Kalasadama planeering näitlikustab hästi aina laienevate kodanikualgatuste ja eraomandi kütkeis vaevleva planeerimismaailma kokkupõrkeid. Kõik välismaised ruumieksperdid, kellele oleme Linnalabori retkedel tutvustanud Tallinna kui merelinna, on imestanud, miks sellist kesklinna veerel paiknevat piirkonda tavapärasel viisil planeeritakse ja arendatakse. Neis on tekitanud imestust linna plaan rajada kultuurikilomeetri asemele läbisõidutee (tulevane Kalaranna tänav) ning see, et mereäär on üldse erakätes. Teistes merelinnades ei leidu enam selliseid arendamata ja maamärgiks kujunemise potentsiaaliga maatükke kesklinnale nii lähedal.

Linnas liikuja või mere ääres ajaveetja ei küsi, kust läheb eraomandi piir ja kus ta võib maha istuda. Pirita või Kakumäe ranna näitel on mereäär avalik ruum ja seal viibimiseks ei küsi ju keegi luba linnalt või maaomanikult.

Kõike seda arvesse võttes paneb mind imestama, kuidas Tallinna linnaplaneerijad on üle kümne aasta pealinna mereäärt planeerinud, ilma et nad oleksid välja selgitanud tallinlaste avaliku ruumi kasutamise harjumusi, kesklinnas ja selle läheduses paiknevate vaba aja veetmise kohtade piisavust või konkreetseid soove ja ideid Kalasadama piirkonna tuleviku kohta. Viimastel aastatel on ju ligipääs kesklinna mereäärele tänu kultuurikilomeetrile oluliselt paranenud ning aina rohkem tallinlasi naudib Kalarannas merelinna võlusid – aga neid muudatusi Kalasadama tulevikku kujundav planeering arvesse ei võta.   

Selle asemel on kulunud meeletult palju ametnike aega ja ajurakke, et vastata kodanike vastuväidetele või vaielda nendega piinarikastel avalikel aruteludel, hoides kramplikult kinni buumiaegsest planeeringust. Samas pole elanike katsed olukorra tõsidusele tähelepanu juhtida (üle 2000 allkirja kogumine ja Kalaranna kärajate korraldamine) kaasa toonud muud, kui järjekordsed korrektselt sõnastatud põhjendused, miks linn midagi teha ei saa. Pealinna mereääre areng on menetlusprotsessi kinni jäänud.

Miks raisata energiat sisutule menetlusele, selmet suunata see heade ruumilahenduste otsimisele? Neid elanikke, kes on valmis kaasa mõtlema Tallinna merele avamisest pikemas perspektiivis, on „tänu” Kalasadama planeeringu saagas osalemisele juba paarsada. Lisanduvad need linlased, kes kesklinna mereäärt kasutavad ja sellest hoolivad. Mõni teine omavalitsus võib sellisest avalikust huvist ainult unistada!

Näiteid, kuidas oluliste piirkondade tulevikku tavapärasest teistmoodi kavandada, leidub juba küll ja küll. Pealinna ruumilise planeerimise eest vastutav Tallinna linnavalitsus võib meetodite ja planeerimisprotsessi juhtimise osas küsida nõu Saue linnalt, kus koostati peamiselt erakätes olevale keskusalale poolteist aastat tulevikuvisiooni. Koosplaneerimise protsessi juhtis abilinnapea ning selles osalesid ärksamad elanikud, maaomanikud, volikogu liikmed ja kohalikud noored. Linnalabori konsultantide abil korraldati alale jalutuskäike, küsitleti elanikke, arutleti ja visioneeriti töötubades, esitleti vahetulemusi ja otsiti kompromisse. Kõige tulemusel valmis Saue keskusala planeeringule lähteülesanne ja tulevikustsenaarium kogu linnale, mille alusel asutakse uue keskuse planeeringut koostama. 

Tõik, et Kalasadama krunt on kinnisvaraarendaja Pro Kapital käes, ei tohiks halvendada ajutise ruumikasutuse soosimist linna poolt. Arendusalade vahekasutus on tegelikult vägagi levinud linnaline liikumine – võtke kas või Helsingi Kalasatama poolsaar, mida ehitatakse veel paarkümmend aastat välja. Aga selleks, et endist suletud kaubasadamat tulevastele elanikele ja avalikkusele tutvustada ning neid piirkonda meelitada, maksavad arendajad kinni vahepealse kultuuritegevuse (10 € väljaehitatava ruutmeetri kohta). Helsingi linnavalitsuse algatus Kalasatama Temporary on toonud poolsaarele populaarse konteinerkohviku, linna pikima grafitiseina, rattateed ja üritused, mis on tõstnud Kalasatama ning sealse kinnisvara väärtust. Kalaranda saaks üle võtta merekohviku ja kontserdipaiga idee, sealsamas Helsingis tegutseva Kulttuurisauna eeskujul ka avaliku sauna.     

See, et meie „kohaliku Kalasatama” ehk Kalaranna ning selle ümbruse planeerimine kestab juba üle kümne aasta, ei tähenda, et uuesti alustamiseks ja paremini tegemiseks on juba hilja. Pigem vastupidi – senise ruumilahenduse väljatöötamine tõestab ilmekalt, et Kalasadama piirkonna tuleviku planeerimisega võib veel sama palju aega minna.

Mis oleks, kui Tallinna linnavalitsus ostab Kalasadama krundi linnale, et sellest koos kohalikega ja ruumiekspertidega tõeline mereäärne pärl kujundada? Mina olen küll nõus, kui mu maksuraha kesklinna mereääre avamisse läheb!

Tegemist on esimese looga Eesti Päevalehe, Delfi ning Telliskivi Seltsi koostöös valmivast artiklisarjast, mis keskendub Tallinna mereääre ja linnaruumi tulevikule.