Kaljo Põllu näitus: Võimatuse võimalikkus
Tallinna Kunstihoone galeriis Kaljo Põllu näitus “Võimatuse võimalikkus”.
Näitus on lahti 25. VI – 17. VII 2005.
Kaljo Põllut tunneb Eesti kunstiüldsus juba ligi neli aastakümmet kui ühte meie avangardistliku kunstimõtte edendajaid – 1960ndatel ja 1970ndatel Tartus Visarite grupi eestvedajana ning ka laiemalt uusima kunstimõtte tutvustajana Tartu ülikooli kunstikabineti tõlgete, arutelude, semainaride jms kaudu – ning sealt ka oma juurte juurde naasejana – kunstiakadeemia (või tollal kunstiinstituudi) tudengite suvised uurimusretked soome-ugri rahvaste juurde 1970ndate II poolel ja 1980ndatel.
Kunstiteoreetiline mõte, kahemõõtmelise pinna ning kolmemõõtmelise ruumi suhe ja sealt edasi juba nö võimatute kujundite ehk neljamõõtmeline võimatus on Kaljo Põllut intensiivselt ja järjekindlalt huvitanud 1990ndate keskpaigast. Tema esimene võimatute maailmade näitus oli 1996. aasta detsembris – 1997. aasta jaanuaris Vaala galeriis, sellele järgnesid samateemalised väljapanekud rahvusraamatukogus, kunstiakadeemia galeriis ja mujal. Kuid Kaljo Põllu polnud ja ei ole ka praegu võimatu ruumi juures jäänud pelgalt praktikuks ehk võimatute ruumide põhjal uute seoste ja võimatute omaruumide loojaks, nii nagu avangardistina on ka nüüd teda paelunud kõigepealt valdkonna, problemaatika teoreetiline pool ning alles siis, kui ta on endale selgeks teinud, mida ja miks on varem samas valdkonnas tehtud, on laljo Põllu asunud omaruumide loomisele. Juba Vaala näituse ajal ilmus kunstnikult Postimehes (17. XII 1996) põhjalik tutvustav artikkel võimatute maailmade loomisest kunstis. Nii pole mingit alust Kaljo Põllut siduda ainult võimatute ruumide loomise suurkuju Maurits Cornelius Escheriga, vaid Põllu loomingu selle etapi tõlgendamisel tuleb kindlasti alustada varajasest keskajast. Ja sellest lähtudes on üsna selge, et võimatud ruumid ei ole Kaljo Põllu jaoks ennastunustavalt rõõmus mäng: selles pole mitte ainult varasemate kultuuride tundmist, vaid eelkõige soovi traditsioonide kaudu mõtestada tänast maailma ning osutada milellegi, mida me preagu veel ei tunne, võibolla isegi ei taha veel endale tunnistada, kuid milleta on ka praegune maailm märksa vaesem.
Kaljo Põllu on ise öelnud: “Võimatute kujundite avastamine on kultuurilise muutuse märk. Neid loovad kunstnikud näitavad meile, kuidas mingi asi võib üheaegselt olla nii kumer kui nõgus, kuidas objektid võivad liikuda samaaegselt ja samas kohas astmeid pidi üles ja alla. Meile selgub, et sama asi võib olla üheaegselt nii sees kui väljas, ja et on olemas pildiloogika, mis teeb selelst kooseksisteeirmisest maailma kõige endastmõistetavama asja.”
Ka praegune Ku galerii näitus arendab edasi Kaljo Põllu oma võimatuid ruume: neis on vahest enam, kui varasemates väljapanekutes, kaasa haaratud kunstniku oma varasemad tööd, eelkõige popkunsti kujunditest ja 1960ndate alguse plakati tüpaazhi, seda töödeldud ning asetatud XV – XVI sajandi või ka XX sajandi interjööridesse, milles alles tähelepanelikul silmitsemisel on midagi valesti või nii nagu meie harjumuspärase, meist endist väljaspoolse ruumi loomise loogika järgi kuidagi olla ei saa. Kuid mis pole võimatu nelja-, viie- jne mõõtmelise ruumi puhul.
Veel teavet:
Reet Varblane,
Tel 55 655 014, 6442 818