Kandvatest aukudest helde linna poole

Vestlus Prantsuse büroo Microclimax arhitektide Carolyn Wittendali ja Benjamin Jacquemet-Boutes’ga

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas astus 15. novembril üles arhitektuuribüroo Microclimax, kus on leidnud väljenduse selle kahe asutaja, Carolyn Wittendali ja Benjamin Jacquemet-Boutes’ kogemused, ühised huvid ja kattuvad vaatenurgad. Wittendal ja Jacquemet-Boutes uurivad linna avaliku ja privaatse ruumi kasutust ja otstarvet ning arhitektuuri rolli elukeskkonna kujundamisel, selle rolli linna asukate jaoks. Nende töövahenditeks on samplimine, kollaaž, remiksimine, ristamine, taas- ja uuskasutus ja paradoks. Microclimaxi looming avaneb mitmeti: disainist ja arhitektuurist kuni linnaliste aktsioonide ning installatsioonideni. Benjamin Jacquemet-Boutes on diplomeeritud arhitekt, kes on lõpetanud Montpellier’ Languedoc-Roussilloni arhitektuurikooli (École d’Architecture Languedoc-Roussillon). Ta on Prantsuse arhitektide ja kunstnike ühingu liige (L’ordre des Architectes et Artistes) ja elu jooksul töötanud mitmes Euroopa tuntud arhitektuuribüroos nagu näiteks Rem Koolhaasi OMA-s,¹ ANA-architektenis² ja Adrian Geuze’i juures West8s.³ Carolyn Wittendal on samuti arhitekt, lõpetanud Lille’i arhitektuuri- ja maastikukooli (École d’Architecture et de Paysage de Lille) ja olnud Pariisis mööblidisaini kraadiõppes (Ecole Nationale des Arts Décoratifs ehk ENSAD). Tema loomingusse põimub skulptuur ja nii on ta oma tegevuses seotud Kunstnike Majaga (La Maison des Artistes). Temagi on omandanud kogemusi mitmete tuntud arhitektide ja linnamööbli disainerite juures, teiste seas Edouard François’⁴  ja Maurice Nio⁵ büroos.

Oma loengus „Diversioon ja ristamine. Augud seadustes” rääkisid nad sellest, kuidas tulemuslikkusele suunatud, reeglite, normide ja turvanõuete abil kontrolli all hoitav ühiskond mõjutab arhitektuuri põhiolemust. Arhitekti looming on piiratud, kui ta on kohustatud kasutama töös vaid standardseid lahendusi, riiulil valmis kataloogitooteid, mille puhul on ette määratud mõõdud ja materjalid. See takistab arhitektuuris uute vormide ja ehitusprotsesside teket, kuid regulatsioonidest saab kõrvale põigata, kui ristata seda teiste valdkondadega, mille puhul ei kehti samad normid (näiteks maastikuarhitektuur, vabad kunstid jne). Selline taktika aitab leida seadustes „auke”, mis lasevad arhitektil töös taas vaba olla, leiutada ja luua.

Kui leiutamisest ja loovusest rääkida, siis kuidas tekib arhitektuuris üldse nn uus teadmine? Kas sellega kaasneb allumine teatud insenertehnilisele hegemooniale või hoopis pigem kulgemine kunstnikuna vms? Teie looming on hübriidne, te justkui uitaks samplimise, absurdi, diversiooni, kollaaži, taaskasutuse ja provokatsiooni juhuslikus valikus, kasutate neid taktikalisi meetodeid kui töövahendit, et luua kunsti-arhitektuuri-disaini-maastikuarhitektuuri hübriidprojekte. Kuidas teie projektid ja kontseptsioonid alguse saavad ja edasi arenevad – konteksti muundades, stsenograafiat ohjates, ruumi dramaturgiat kujundades?

Arhitekt, kes on  ühiskonna ees vastutav, peab suutma sünteesida mitut andmestikku: lähteülesandest kuni füüsilise, sotsiaalse, juriidilise, majandusliku jne kontekstini, poliitilisest tahtest indiviidi ja kollektiivsete vajadusteni, tehnoloogilisest olmest kuni filosoofilise või loova algatuseni. Ta peab pakkuma võimalikult tervikliku maailmapildi (nii nagu suudab seda kunstnik) ja vastuse komplekssetele küsimustele. Ka ajahetk on kontekst, elus asi, alati muutuv. Eluviiside evolutsioon, materiaalne innovatsioon, töövahendite ja keskkonna muutumine on tegurid, mis nõuavad arhitektuuripraksiselt pidevat arengut, arhitekt peab iga uue olukorraga kohanema. Sünteesi käigus vormub subjektiivne looming, kus on potentsiaal uue teadmise tekkeks.

Kas arhitektid-kunstnikud pigem ärgitavad tagant või seisavad vastu innovatsiooni-sundusele? Mõtlen innovatsiooni-sunduse all seda, et disainer või arhitekt on praegu justkui kiirenevas innovatsioonirattas: ole uuenduslik, esitle oma innovaatikat, uuenda uuesti, näita taas jne, jne. Sellises rattas joostes hakkab disaineri-kunstniku-arhitekti käekiri seostuma kindla identiteediga, see muutub ühel hetkel stiiliks. Teie looming on palju elusam, määratletud pigem elu enda ja selle tegevustikuga, mitte teatud stiiliga. 

Gilles Deleuze ütleb, et looming peitub vastupanus: „Vastu hakata – see tähendabki luua”. Tänavateatri rühmituse KompleXKapharnaüM⁶ sõnum on, et esmane vastuhakk on vastuhakk normile. Kas disainer on ikka innovatsiooni-ikkes või on hoopis kasutaja see, kes on tarbimisrattas? Kas sel juhul tähistab „stiil” (keskkonna)kujundaja loovust või uusi tooteid otsiva turu tendentse? Meie tootmissüsteem kasutab sageli võimalust rakendada (maastiku)arhitektuuris ja linnadisainis kommertseesmärke, mille tulemusena on üha suurem osa ruumist programmeeritud tootma kasumit, avalik linnaruum on allutatud erahuvidele ja stiilil on vaid kaubanduslik väärtus. Kui stiilist rääkida, siis tänu sellistele vahenditele, nagu samplimine, kollaaž, diversioon jpm võib tööprotsessil olla küll oma stiil (karakter, joon), kuid tulemus sõltub paljuski kontekstist. Enamik meie töid pakub välja konteksti- või kasutusuuenduse, mitte lihtsalt formaalse vastuse. Selles, mismoodi lõppkasutaja ruumi tajub või selle omaks võtab, peitub elu kui kunstiteose võti, mitte niivõrd selle materiaalses vormis (isegi kui kultiveerime disaineritena lahenduse skulpturaalsust).

Milline roll on installatsioonil ja perfor­mance’il arhitektuuris? Kas võib öelda, et te otsite võimalusi „käivitada” publikut?

„MägiMägi” („BergBerg”)  ja „Kindalaegas” („Glovebox”) on meie töödest sellised, kus selgelt identifitseeritavad elemendid-ikoonid, mis suhestuvad harjumuspärase füüsilise keskkonna ja kontekstiga, on kollaaži- või diversioonivahendid, kutsuvad kasutajat nii elemente ennast kui ka konteksti ümber mõtestama, tõsikindlat teadmist kahtluse alla seadma. Näiteks „Kinda­laegas” (teos oli 2007. aastal Tallinna vanalinnas Maiasmoka kohviku / Pühavaimu kiriku ees), kus oli sada mitmetähenduslikku latekskinnast kui (tere)kätt, mis sirutusid avalikus linnaruumis publiku poole karjena puudutuse ja läheduse järele, võis möödujas tekitada foobiat⁷ ja tahtmise ära joosta või siis kutsuda oma kummalise olemasoluga esile vastupandamatu soovi võtta käest kinni („turvatunne”) ning teha sammu sõpruse suunas, või ka paljastada sensuaalseid, seksuaalseid ihasid. „MägiMägi” on nn 1% kunsti teos väikeses Lõuna-Prantsusmaa külas. See loob suuremeelse avaliku ruumi (linnamööbli mõõtkavas), kus tekib soov vallutada (ümbruskonna) mäetippe ja avastada uusi horisonte.

Millised on arhitekti võimalused loovalt tõlgendada ja kasutusele võtta teaduslikke ja tehnoloogilisi uuendusi ja samal ajal säilitada ka objektiivne pilk, kriitiline meel?

Tehnilis-teaduslik ja kriitiline ei vastandu teineteisele: selleks, et olla kriitiline, tuleb teada või vähemalt püüda mõista ning mõõta teadusliku ja tehnoloogilise innovaatika eesmärke ja huvisid. Võtame või aikidost⁸ pärit suhtumise: kasuta oma vaenlase väge. Me ei ole tehnoloogia lõpptarbijad, vaid püüame positiivse kriitika abil pakkuda teaduslik-tehnilisele uurimusele uusi lähenemisnurki, alternatiivseid või lisavõimalusi selle tulemuste kasutamiseks.

Milline kontekst sobib Microclimaxile loominguliste katsetuste läbiviimiseks? Kas teie labor on maal või linnas, avalikus või privaatruumis?

Igal kontekstil on oma piirangud ja katsetusvõimalused sõltuvad suures osas tellijast. Alati on võimalik ette võtta midagi eksperimentaalset, nii et oleme avatud nii era- kui avalikule sfäärile, mis mõlemad mängivad olulist rolli „suuremeelse” linna kujunemisel ning ühiskonna arengus. Kuigi, jah, me kipume siiski uskuma, et avalik kontekst puudutab suuremat hulka inimesi.

Kuidas võiks arhitektide-kunstnike ja teadlaste-inseneride tööl olla tulevikus maksimaalselt kasu mõlemale poolele?

Valdkondadevahelisust ülesande lahenduses suurendades tekitame kokkupuutepinna, kus vahetada kogemusi ja otsida ühiseid vastuseid. Koostööpartnerite hulka tuleks rikastada nii, et mõtestatakse esmalt ümber sisseharjunud majandusliku-tõhusa-turvalise argumentatsiooni trio.

Millised on teie kogemuste põhjal need teadmiste segunemise hetked, mis aitavad kaasa ühtaegu poeetilise ja funktsionaalse ruumi kehastumisele, lõppkasutaja interaktiivsele suhestumisele arhitektuuri ja elukeskkonnaga, et teie endi sõnade kohaselt „poeesia toimiks tegelikkuses”?

Loometöö on nagu rikastusprotsess: vahel on lahenduse idee inspireeritud mõnest teaduslik-tehnilisest faktist, teinekord otsime teaduse või tehnoloogia abiga mõnele hüpoteesile tõestust. Teadmiste kokkusegamine on vajalik kogu projekti materialiseerumise vältel, loomingulise algimpulsi säilitamine on sealjuures paras väljakutse.

Kuidas ristata kunstnike-teadurite-teadlaste väljendusvahendeid ehk loomingulist keelt? Milliseid tulevikustsenaariume võime kujutleda, mõeldes arhitektuuri kui valdkonna eetilisele poolele? Teie projektid keerlevad paljuski ühiskondlike ja inimsuhete ümber …

Arhitektuur (väiksemas mõõtkavas) ja linnaehitus (suuremas mõõtkavas) vormivad ühiskonda. Meie looming mõjutab selle kasutajat, seetõttu peame lähteülesandes avalduvad ihad seadma alati kahtluse alla (nn kontraprojekt on siiski võimalik …). Erialane ring peab jääma teadlikuks oma ühiskondlikust rollist ega tohi loobuda alternatiivse positiivse utoopia tootmisest (isegi kui räme ultraliberalism surub arhitekti, kes „tahab ellu jääda” madalamaks kui rohulible ja sätib ta „klienditeenindajaks”). Õigusega ehitada teistele kaasneb raske kodanikuvastutus, kuid see on fantastiline!

1   http://oma.eu
2   http://www.ana.nl/
3   http://www.west8.nl/
4   http://www.edouardfrancois.com/
5   http://www.nio.nl/
6   http://www.kxkm.net/
7   Näiteks afefoobiat – hirmu puudutuste ees.
8   Aikido eesmärk ei ole vastast lüüa, vaid kasutada ära ründaja energia, saavutada seeläbi tema üle kontroll või heita ta endast eemale. Vt http://en.wikipedia.org/wiki/Aikido.