KARIN HALLAS-MURULA: Abielluda vägistajaga?

Eesti Päevaleht: 17.01.2006

Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurivõistluse võidutöö on vastutustundetult valitud.

Eile avati pidulikult Eesti Rahva Muuseumi konkursi võidutööde ümbrikud. Ulatati lilli ning võitjatel oli põhjust rõõmustada. Paraku valiti võidutööks projekt, mida ei saa ega tohi ehitada tulevaseks rahvusmuuseumiks.

Võidutöö kujutab endast Raadi veneaegse sõjalennuvälja pikenduseks mõeldud 70 m laiust ja 350 m (!) pikkust klaaspaviljoni, mis jätkub 1,1 km pikkuse platoona “lõpmatusse”. Kokku võtab ehitis enda alla 1,5 kilomeetrit.

Abstraktse grandioossuse kõrval oleks nagu pisiasi, et selle projektiga kinnistatakse Jakob Hurda mälestuseks loodud Eesti Rahva Muuseum ühes rahvuslike soome-ugri etnoloogiakogudega igaveseks nõukogude kaugpommitajate lennuvälja külge. Seda nii füüsiliselt kui ka sisuliselt. Muuseumitöötajad ja külastajad hakkavad läbi klaasseinte sundkorras kunagisi Nõukogude lennutrajektoore imetlema ning sadadele muuseumi külastajatele räägitakse ikka ja jälle haledat lugu Tartu linna arengupeetusest Nõukogude okupatsiooni ajal.

Sellise muuseumi ehitamiseks võiks lausa Putinilt endalt raha küsima minna – ettemaksuks kõikide punaste nelkidega ürituste eest, mida annab edaspidi hästi korraldada otse Eesti Rahva Muuseumi lävel.

Kuidas see sai juhtuda?

Kõigil inimestel on õigus küsida, kuidas sai selline asi juhtuda. Lühivastus: žürii komplekteeriti nii, et ajaloo suhtes “kompleksivabad” ja “kõigega nõus” liikmed jäid enamusse. Žürii lööksalga moodustanud arhitektid-urbanistid Kaasik ja Alver on ennegi läbi viinud ideekonkursse, mille tulemused ei realiseeru. Muidugi on tore virgutada vaimu puhtteoreetilise ajugümnastikaga. Kui aga tellija (kultuuriministeerium koos ERM-iga) moodustab žürii, et leida parim teostatav lahendus muuseumile, on absurdne tõsta kilbile visionäärne urbanism.

Lisaks okupantide lennuväljaga flirtimisele on võiduprojekt ka siseruumide osas lootusetult puudulik: fondiruume kõvasti vähem, näitusesaalid valged ja tööruumid akendeta (peaks olema vastupidi), dubleeritud sissepääsud (topeltkaader), vead projektis jpm. Selle ekspluatatsioon on teistest tunduvalt kallim (käidav klaaskatus; klaasseintega köetavad, ent kasutamata suured õhuruumid jms). Tagatipuks ulatub “muuseum-lennuväli” alale, mille tuleviku üle ei otsusta žürii, vaid Tartu linn ja vald. ERM peaks nüüd hakkama Tartu linna piiride laiendamist taotlema!

Nii minu kui ka Kanada eksperdi Barry Lordi jaoks oli võiduprojekt viimases kategoorias märkega “mitte mingil juhul”. Muidugi on iga projekti võimalik ümber teha (kahtlen, kas välisautorid on nõus oma ideedest loobuma, need tunnistati ju parimaks!). Ent miks määratakse esikoht tööle, mida tuleks nullist alustada, kui kõrvalt on võtta terve hulk võistluse kriteeriumidele vastavaid töid?

Ideekonkurss allub riigihangete seadusele. Minister Palmaru, kes peaks seisma muuseumi eest ning tagama “riigi rahaliste vahendite kõige ratsionaalsema ja säästlikuma kasutamise”, läks kaasa arhitektide hasartmänguga. Kas tõesti oli hirm gastroleeriva välisarhitekti ees rumal paista? Kõigest ühe päeva Tartus ja pool päeva Tallinnas viibinud Hollandi arhitekt Winy Maas käitus nagu staar külatanumal. Või on mäng peenem: minister ei taha seda muuseumi üldse ehitada?

Lennuajaloo mälestis?

“Muuseum-lennuvälja” kasuks kostis argument, et sõjaväebaaside all oli ka eestiaegne lennuväli, mistõttu tegemist oleks rahvusliku järjepidevusega! Absurdsemat tõlgendust on raske leida. Raadi ajalugu algas ja lõppes venelastega. 1912. aastal maandus Raadi Krasnojarski polgu lennuplatsile Vene katselendur Sergei Utotškin. Tema järel saabusid 1914. aastal lennukid Peterburi sõjaväeringkonna lennuroodu Gatšina polgust. Eestiaegne lennuväli oli rohu-plats, mis asus hulk maad linna pool. ERM tahetakse liita 1952–1956 rajatud kaugpommitajate lennuväljaga, millega koos ehitati Luunja pommilaod ja Kärkna kütusebaas.

Lennuvälja imetlevad arhitektid otsustasid pöörata uue lehekülje Eesti ametlikus ajalootõlgenduses. Las “kompleksides” poliitikud jamavad Tartu rahu ja piiridega, meie oleme tolerantsed! Kui vahva: teeme kõik näo, et Nõukogude okupatsiooni suurim füüsiline märk Tartus, mis linna 50 aastaks lukku pani, oli üks pühapäevalennunduse harrastamise plats. Teeme näo, et me ei tea midagi Raadi masendavast reostusest, mida on roogitud juba kümme aastat. Teeme näo, et me ei märka lillelasu, millega iga aasta maikuus külvatakse üle Raadil asuv punamonument.

Ei saa me ühele poole ei piiri ega pronkssõduriga, Raadile aga tahetakse ehitada terve sõjalennumemoriaal, mille keskerakondlasest kultuuriminister on mõtlemata heaks kiitnud.

Tänu ministri meelemuutusele nautisid “puhta arhitektuurimõtte” kaitsjad triumfi. Ekspertidele sai koht kätte näidatud, sh Barry Lordile Kanadast, kes oma valdkonnas on maailmas kindlalt esikümnes. Samas võib Winy Maasi puhul vaielda, kas ta esimese sajagi sisse mahub. Maas ei ole ühtegi muuseumi ehitanud – väike kunstikeskus seda kogemust ei anna –, küll aga kuulub tema loomingu pärlite hulka näiteks korterelamu projekt sigadele (otseses mõttes). Miks kutsuti ERM-i žüriisse selline välisarhitekt, kui Euroopast olnuks ridamisi võtta muuseumi projekteerimise kogemusega tipparhitekte? Küsigem ka: miks ei olnud žüriis ühtki Tartu avaliku elu tegelast?

Pyrrhose võit

“Veel üks selline võit ja me oleme kadunud,” tõdes veriste lahingutega kuulsaks saanud Pyrrhos. Kulutati kolm miljonit, aga konkurss täitis vaid “arhitektuurimõtte elavdamise” rolli. ERM peab alustama otsast.

Kui kaugele saavad arhitektid tegelikkusest võõrandumisel veel minna? Ühed projekteerivad linnasüdametesse kaubakolosse; teised müüvad süüdimatult akendeta tube; kolmandad pressivad vastutustundetult žüriides läbi “kunstiprojekte”, millega tellijal pole midagi peale hakata. Vaene arhitektide liit pingutab, et Eesti arhitektuuri mainet seltskonnaüritustega parandada, aga ei saavuta midagi, kui arhitektide teod käivad sõnadele vastu.

Valjuhäälselt ühiskonnas otsustamisõigust nõudes ja üksteisele kõrgeimaid kvalifikatsioonitunnistusi jagades võtavad arhitektid otsustama pääsedes arvesse vaid oma kinnismõtteid ja ego. Sellises kontekstis muutub või-matuks kaitsta seisukohta, et ühiskonnas kaalukate otsuste tegemine peaks Eestis olema usaldatud arhitektidele.

Karin Hallas-Murula, ERM-i arhitektuurikonkursi ekspert, Eesti arhitektuurimuuseumi direktor