KARIN HALLAS-MURULA: Arhitekt – imagoloog ja müügimees
Karin Hallas-Murula välimäärab arhitekte ja uurib kultusarhitekt Rem Koolhaasi edu saladust.
1930. aastate tehnikaajakirjades leidub pilte Arhitektist, kes seisab projekteerimislaua taga valges kitlis nagu doktor, asjalik ja – igav. Vanemate arhitektide mälestustes olid Eesti-aja arhitektid siiski teistsugused – kikilipsuga ja sigarit nautivad härrasmehed. Enamasti olid neil head autod, kaabud ning ümmargused prillid (Le Corbusier, Philip Johnson, Anton Soans; traditsiooni jätkab Vilen Künnapu). Kui Eesti ajakirjanikud 1930. aastal Soomes Alvar Aalto Turu uut ajakirjandusmaja vaatamas käisid, kandis too alles maapoisilikke kroogitud põlvpükse. Vaid mõni aasta veel ja Aalto liikus rahvusvahelises seltskonnas, kandis ülikonda ning kuulas kodus grammofoni.
Tänane globaalarhitekt juhib mobiilselt oma bürood ja lendab maailma ühest otsast teise.Tema laual on tellimusi kogu maailmast ning büroo filiaalid teistes riikides. Popstaarina gastrollib tipparhitekt riigist riiki ja tema tegemisi jälgib meedia. Uute hoonete avamised haibitakse megasündmusteks ning arhitekti looming hakkab tööle turismitöööstuse magnetina. Arhitekt sõlmib lepinguid, võtab pangalaene ja maandab kindlustusriske. Ta esineb veenvalt nõupidamistel ja pareerib nõtkelt tellijate pretensioone. Ent kõige selle kõrval tahaks ta veel natuke ka kunstnik olla. Siin tuleb appi Hollywoodi imagotööstus.
ARHITEKT – ARMASTATUD JA VIHATUD
Arhitekte kohtab filmides järjest sagedamini. Nad on šikid ja ilusad, veidi väsinud kuid äärmiselt elutarga pilguga ning võluvalt boheemlikud. Muidugi on selline arhitekt iga naispeategelase unistus. “Seksi ja linna” Carry Bradshaw langes arhitekti võrku jalamaid! Ekraanil ei näe arhitekti kunagi tööd tegemas ja polegi vaja – tema roll ongi olla huvitav inimene. Muidugi on ta alati meesoost. Maailmas küll on üksikuid jõulisi naisarhitekte (Zaha Hadid), kuid naisarhitekti imagot pole õieti olemas. Ka ETV seriaalis“Õnne 13” läks naisarhitekti imago loomine täiesti aia taha: arhitekt-olemine pidi ilmselt Ülle Lichtfeldti tegelasele huvitavust juurde andma, kuid paraku on talle näkku kirjutatud, et ta arhitektuurist rohkemat ei tea, kui lehest lugenud on.
Hollywoodi imago on asja romantiline pool. Uute projektide avalikes ja portaaliaruteludes saavad arhitektid mööda päid ja jalgu. Mida suuremaid kaasaräääkimise võimalusi saab kodanik planeerimise protsessis, seda kõvema häälega kirub ta lolle arhitekte, kes ju muud ei oska, kui ilusat vana lõhkuda ja koledaid uusi maju asemele teha. Arhitekti missioonitundlikku tegutsemist ühiskonna huvides ei usu meilgi enam keegi, milles on oma osa hoogsalt sissekasvaval omanditundel ja NMBD sündroomil (“Not in My Back Door” – ehitage, aga mitte minu naabrusse).
Arhitektide siunamine konsolideerib arhitektkonna tsunftirinnet. Selles seltskonnas tunnetab arhitekt end enamasti vaese kannataja rollis. Teda ümbritsevad kitsid tellijad ja saamatud ehitajad, kes tema geniaalseid ideid ellu ei oska viia, vahel ka äpud konkursikorraldajad ning ebaeetilised kolleegid, kes dumpinghindadega tellimusi üle löövad. Tsunft seisab võitlusvalmilt arhitektide huvide eest, kuid sageli paistab professionaalsete õiguste nõudmise tagant üsna tavaline võitlus turu eest. Igal juhul kaitseb Tsunft romantilist ettekujutust arhitektist kui erilisest inimesest, kel on prohvetlikud võimed tulevikku ette näha ja seda teiste jaoks kavandada ning üleloomulik ruumitunnetus. Mida noorem on arhitekt, seda unikaalsem on tema “tunnetus”, sest teadmiste ja kogemuste puudumist peab ju millegi taha varjama.
Arendajatele lähevad sellised “tunnnetajad” enamasti vähe korda, sest ehitusplatsil nad enda eest seista ei oska. “Nooruslikku fantaasialendu”, mille eest koolis häid hindeid pannakse, pole sageli ka üldse võimalik reaalselt ehitada.
GLOBAALARHITEKTI FENOMEN
Arhitekti elukutse nõuab tänapäeval tarkust rohkem kui iial varem, sest spetsialiseerumine on maailma asjad lootusetult eri kanalitesse ajanud. Arhitekt peaks olema see, kes need asjad jälle kokku paneb ning selle pinnalt uue loob. Ent mitte ainult! Nagu paljude teiste asjadega, pole mitte asi ise enam kõige olulisem, vaid see, kuidas seda müüakse ja promotakse. Tänapäeva arhitekt peab olema ka brändija ja müügimees.
Pole maailmas teist arhitekti, kes seda paremini teaks ja veendunumalt õpetaks kui praegusaja kultusarhitekt Rem Koolhaas, megalopoliseid planeeriv “post-lokaalne urbanist”, kelle tellimuste rida ulatub Los Angelesest Bejingini ning arhitektuuripreemiad Pritzkerist (2000) Inglise kuningliku RIBA kuldmedalini (2004).
27. märtsil avati Rotterdamis korraga kaks Rem Koolhaasi näitust: Hollandi Arhitektuuriinstituudis (NAI) on varasemad tööd aastatest 1978–1994 (Haagi tantsuteater, Karlsruhe meediakeskus jt.), Rotterdami Kunsthal’is (Koolhaasi ehitis aastast 1992) aga suurt näitust “Content”, kus väljas uuemad ja uusimad projektid, maketid, filmid, skeemid, tekstid ja trash. Uusimate seas on 2003 lõpus avatud Hollandi saatkond Berliinis, 2004 suvel valmivad Casa da Musica Portos, Seattle raamatukogu ja Prada Epicenter Los Angeleses, 2005 – Cordoba kongressikeskus Hispaanias ja Almere kesklinn Hollandis, 2006 – Whitney muuseumi juurdeehitus, Los Angelese Moodsa kunsti muuseumi juurdeehitus. 2008. aasta olümpiamängudeks valmib Koolhaasil Bejingis Hiina Televisiooni CCTV hiidhoone. “Go East!” instrueeritakse kaootilise näituse külastajat.
ARHITEKT – MEEDIAMANIPULAATOR JA BRÄNDIJA
Koolhaasil on palju jüngreid ja jäljendajaid. Tema üksteisesse libisevaid korrustetasandeid, klaasist eramuid, junk-materjale, viltustele torudele toetuvaid hooneid ja paljut muud näeme kerkimas kõikjal, muidugi ka Eestis. Koolhaas on olulisel määral kujundanud nii tänast arhitektuuri kui arhitekti imagot. Ta ei ole investorite teenindaja ega ka modernismiaja romantiline avangardist-arhitekt. Teda tõmbab kogu kirju maailm oma massikultuuri ja meediarämpsuga. “Arhitektuur ei erine millegi poolest Coca-Cola pudelist” – loobib ta aforisme, mis kohe meelde jäetakse – hea seltskonnas silma paista. Koolhaas võitleb hea maitse vastu, selekteerib mürast teavet, ehitab diagramme ja tabeleid ning produtseerib mitmestiilseid tekste. Enne Londoni arhitektuuri õppima minemist oli Koolhaas ajakirjanik.
Brändiloomiseks asutas Koolhaas oma büroo OMA (Office for Metropolitan Architecture) juurde spetsiaalse ajutrusti AMO. Koolhaas/OMA/AMO loovad brände Pradast Euroopa Liiduni. Uue näituse kataloogi kaanelt vaatavad vastu lapsenäoga Bush friikatrtulid peas ja biitliparukaga ent mehine Saddam. Seest leiame tervituse EU uutele liikmetele, sajandalt leheküljelt aga üllatus-üllatus! – Siim Kallase näopildi.
AMO kujundatud Euroopa Liidu uus lipuversioon on triipkoodi kujuline. Eesti lipp on seal uhkelt keskel, kuid meie lipu värvid on kosmopoliidil kogemata segamini läinud. Mis seal ikka, egas me ju külmkapi müügimehe juttu kodus ka päris tõe pähe võta.
Koolhaasi näitused “Start” ja “Content” on Rotterdamis avatud 31. maini.
radikaalselt teistsugune: Manhattani pilvelõhkujad on masendavalt igavad, leiab arhitektuuriguru Koolhaas ning projekteeris Bangkokki midagi erilist. (Repro)
Loe:EE 14.04.2004