KARIN HALLAS-MURULA: Euroopa ühinev arhitektuuripoliitika
Lõppes Euroopa esimene arhitektuurifestival
Veneetsia arhitektuuribiennaali kõrval jääb 2004. aastat arhitektuuriannaalides tähistama ka Euroopa esimene arhitektuurifestival. On maailmas arhitektuuripäevi ja -kuid varemgi korraldatud, kuid niisuguses ulatuses üle-euroopaline festival toimus esmakordselt. Võimalikuks sai see tänu Brüsseli “Culture 2000” rahale, millega Euroopa arhitektuuriinstitutsioonid ehitasid üles GAUDI projekti. Tegemist ei ole kuulsa hispaania arhitektiga, vaid tähekombinatsiooniga: Governance, Architecture and Urbanism as Democratic Interaction.
Projekt algatati 2000. aastal Pariisis toimunud Euroopa arhitektuuripoliitika foorumil ning selle initsiaatoriks oli tollane Prantsuse arhitektuuriinstituudi (IFA) energiline direktor Jean-Louis Cohen (kes praegu enam sellel ametikohal ei tööta). Tema juhitud arhitektuuriinstituut ühendati kahe teise institutsiooniga, mille ühiseks nimeks sai Cite de l’architecture et du patrimonie ja nagu nimigi näitab, on kaasaegne arhitektuur ja arhitektuurimälestised Pariisis nüüd ühe mütsi all. Praegu ehitatakse Pariisis ümber 1937. aasta maailmanäituse Palais de Chaillot’ paviljoni (Eiffeli torni lähedal), et 2005. aasta lõpus avada seal maailma suurimaid arhitektuurimuuseume. Seal tuleb eksponeerimisele terve galerii prantsuse gooti kirikute originaalsuuruses portaale, Viollet le Duci rikkalik kogu ja Le Corbusier’ planeeritud Marseille’ korter, mis samuti 1:1 mõõdus muuseumisaali ehitatakse. Eks prantslastel ole ka arhitektuuri, mida maailmale näidata.
GAUDI vihmavarju alla
Lisaks IFA-le kuulusid ligi 900 000-eurose toetusega (omafinantseerimisega kokku umbes 28 miljonit Eesti krooni) GAUDI projekti juhtgruppi Londoni arhitektuuri fond, Berlage’i instituut Rotterdamis, CIVA (International Centre for Urbanism, Architecture and Landscape) Brüsselis, Centre de Cultura Contemporània de Barcelona, Fundació Mies van der Rohe Barcelonas (kes ka Euroopa arhitektuuriauhindu välja annab), Soome arhitektuurimuuseum jt. Kokku oli projekti haaratud 14 Euroopa arhitektuurikeskust ja -muuseumi.
Väga üldiselt on GAUDI projekti eesmärk arhitektuuriteadlikkuse kasvatamine. Mitmel maal paralleelselt korraldatud arhitektuurinäituste ja sündmuste, konverentside ja workshop’ide, loengute ja arhitektuuriekskursioonide fookuses oli just uuem arhitektuur. Tõsisemate ürituste seas olid Marseille’ mereäärsete linnade foorum; Londoni ja Pariisi kaasaegse munitsipaalarhitektuuri ühisprojekt, 200 000-eurone arhitektuuriarhiivide ja -muuseumide digiarhiveerimisprojekt jt. Roomas korraldati oktoobris arhitektuurimaraton, Glasgows septembris traditsiooniline arhitektuurifestival, Dessaus juunis arhitektuuripäevad jne. Soome korraldas oma uuema arhitektuuri näituse, mis tuleb jaanuaris ka Rotermanni soolalattu. Mõned arhitektuurifestivali üritused on veel tulemas: Rotterdamis konverents “Encounter and Exhange” 24. ja 25. oktoobril ning Poolas Lublinis konverents “Architecture without limits” 4. ja 5. novembril.
Pariisis kulmineerus 14. – 17. oktoobril ulatuslik ürituste sari “Vivre les Villes”, mille kestel korraldati 300 arhitektuuriüritust (loengud, jalutuskäigud, kohtumised arhitektidega jne) 128-s Prantsusmaa linnas. Pariisi üritustega, mis tipnesid arhitektuuriballiga Louvre’i kõrval asuvas Tuileries’ aias, ajastati ametlik ümarlaud juba ka uute potentsiaalsete partnerite osavõtul.
GAUDI ja Eesti
2005. aastaks planeeritavasse GAUDI 2 projekti on Euroopa uute liikmesmaade arhitektuuriinstitutsioonide seas kutsutud ka Eesti arhitektuurimuuseum. Me ei ole Euroopa seltskonnas uustulnuk, oleme ülemaailmse arhitektuurimuuseumide konföderatsiooni ICAM liige 1991. aastast, minul täitus tänavu septembris juba 10 aastat tööd selle juhatuses. Arhitektuurimuuseum on sellest palju võitnud, Rotermanni soolalaol ette näidata kaheksa aasta jooksul toimunud ulatuslik arhitektuuri välisnäituste rida Brasiiliast (Oscar Niemeyeri näitus), Suurbritannia (“Space Invaders”), Saksamaa (Berliini ja Hamburgi näitused), Prantsusmaa (Dominique Perrault, Prantsuse sõjajärgne arhitektuur), Ida-Euroopa (Ungari, Tšehhi) põhjanaabriteni (Kopenhaageni planeerimine, Aalto, Põhjamaade noored arhitektid, Norra uus arhitektuur jt) välja. Novembris tuleb soolalao suures saalis kauaoodatud Šveitsi kaasaegse arhitektuuri näitus.
Aga tahaks ju ikka enamat. Tänavu on tulnud ära öelda Hollandi kaasaegse arhitektuuri ja Sir Norman Fosteri protežeeritud asjalikust pilvelõhkujate näitusest (“Skyscrapers”), alles möödunud nädalal saatsin äraütlemiskirja Baseli näitusele “XXI sajandi maailma muuseumid” – mõistagi rahapuudusel. Eriti viimast tahtsin väga – kunstimuuseumi avamine meil ju tulemas. Välisarhitektuuri näituste maksumus on suurusjärgus miljon Eesti krooni ja üle selle, “XXI sajandi muuseumide” fee oli koguni 130 000 Šveitsi franki pluss transpordikulud (kokku umbes 1,5 miljonit krooni). Seda on kaks korda rohkem, kui arhitektuurimuuseumil kõikideks soolalao näitusteks ja trükisteks aastas kokku üldse kulutada on. Sponsorite mõnekümnetuhandene abi asja ei parandaks ning kultuurkapitaliltki selle suurusjärgu toetust loota pole. Arhitektuurimuuseumi piletihinna tõstmine 200 kroonile tähendaks meie tingimustes näitusesaali tühjaksjäämist ka siis, kui kõik bussipeatused reklaami täis panna. Nii jäävadki need originaalmakettide ja uudistehnikaga maailma arhitektuuri tippnäitused siia toomata.
Eesti arhitektuur – poliitikaga ja ilma
Ilma “Culture 2000” suurejoonelise rahastamiseta poleks olnud ka Euroopa arhitektuurifestivali. Arhitektuuriteadlikkuse kasvatamisse investeerimise kasulikkust ei pea Euroopas kellelegi tõestama, Eestis küll. Arhitektuurinäituste eesmärk pole publikut ja meediat naerutada, vaid eeskätt harida, sealjuures nii noori tegijad kui otsustajaid ja tellijaid, lõpuks ka “inimesi tänavalt”, kellel demokraatlikus ühiskonnas samuti õigus kaasa rääkida. Euroopa arhitektuurimuuseumide ja -keskuste töö on kõige otsesem riikliku, ühiskondlikule konsensusele orienteeritud arhitektuuripoliitika elluviimine. Meil on pärast arhitektuuripoliitika paberi kokkukirjutamist jälle vaikus majas. Samal ajal mõlgutatakse linnavalituses mõtteid uuest arhitektuurinõukogust, kus arhitekte võimalikult vähe oleks (praegune arhitektuurinõukogu kutsuti viimati kokku juunis). Diskussioonivalmidusest need tendentsid ei räägi. GAU (Governance, Architecture and Urbanism) tagant kiputakse DI-d (Democratic Interaction) otsekui tülikat sõnalõppu märkamatult alla neelama.
Kas Euroopa rahaga või ilma, kuid Pariisi jah-sõna jätnud Eesti arhitektuurimuuseum on juba alustanud ettevalmistusi tuleval aastal toimuva Eesti esimese arhitektuurinädala korraldamiseks. Selle aeg sõltub ümberkorralduste sujumisest pärast kunstimuuseumi väljakolimist soolalaost 2005. aasta mais. Kuid kindel on, et nagu Euroopa esimese arhitektuurifestivali üritused, nii ei suunata ka Eesti esimese arhitektuurinädala programmi mitte kellelegi väljastpoolt, vaid meie elanikele endile, kes arhitektide ja planeerijate käe all pidevalt muutuva keskkonnaga harjuma peavad. Kas kõike just alati omaks võtma peab, see on juba teema vihasteks vaidlusteks, mis vastastikuste järeleandmiste tulemusena võib muutuda konstruktiivseks diskussiooniks.