KARIN-HALLAS MURULA: Imeliste muutuste ootel
Linna avalikud ruumid peavad olema kõikvõimalike ideede areeniks, seepärast tuleb linnaruumi kaitsta erastamise eest. Linn peab pakkuma rikkaliku ja mitmekesise kultuurielu võimaluse.
Praegu Eestis väljatöötatavast arhitektuuripoliitika tegevuskavast loodetakse imelooma, millega kõik hädad justkui korrapealt kaovad. Planeeringud muutuvad imeliseks, arhitektid ja linnaametnikud padueetiliseks. Arendajad unustavad igaveseks elamuehituse kähkukatest tuleva superkasu ning arhitektuurimälestiste lammutamise mõte ei meenu neile enam uneski mitte.
Eesti-Rootsi arhitekt Jaak Poom on kursis analoogiliste programmdokumentidega Rootsis ning käsitleb 2003. aastal seal valminud “Linnaehituse agendat” (mida võiks tõlkida ka kui “Linnakeskkonna agenda”). Nii riikliku arhitektuuripoliitika kui Tallinna miljööplaneeringute kontekstis on teema vägagi aktuaalne, mis õigustab ka üldisemate seisukohtade veelkordset ülerääkimist.
Jaak Poom kirjutab lihtsatest tõdedest – loomingulisuse vajadusest linnade arendamisel, avalikust dialoogist, keskkondlikkusest, linnast kui demokraatia areenist, väljakute ja parkide rollist, linna mitmekesisusest. “Iga uus hoone peab tegema linna ilusamaks,” ütleb ta lihtsalt ning rootslased saavad sellest aru. Eestlane ei saa. “Mis see ilu üleüldse on ja kes see määraja on,” alustatakse siin lõputut poleemikat, enamasti selle poolt, kes oma odavat kaupa teistele kasudega pähe määrida tahab. Moodsaid linnaehitusalaseid termineid paneeritakse meil paksus demagoogiasoustis nii, et need kaotavad tegeliku tähenduse. Kunagi pealinna eestluse kantsiks, uueks raekoja platsiks planeeritud Viru väljaku ilmetute ehitustega täistoppija räägib silma pilgutamata avalikust ruumist, linnahalli lammutaja aga rahva huvidest ja päiksepaistest, mis lööb Tallinna kohal permanentselt sirama niipea, kui kortermajade ruutmeetrid müüdud on.
Kui Jaak Poom räägib demokraatiast linnaplaneerimises, siis ta teab, millest ta räägib, sest ta on kogu oma elu elanud demokraatlikus keskkonnas. Poom oli kauaaegne Eesti-Rootsi Arhitektide Seltsi esimees ja mitte ainult Rootsi, vaid ka Eesti linnade areng on talle alati korda läinud. See ei väljendunud oma büroo projektide Eestisse smugeldamises, mida mitmed tema kolleegid harrastavad. 1990. aastate Eestis oli planeerimine nõrgimaid kohti ning Eesti-Rootsi Arhitektide Seltsist sai initsiaator planeerimisalaste seminaride sarjale Eesti arhitektidele ning kohalike omavalitsuste ametnikele. Neid Rootsis ning Sangastes, Olustveres, Jänedal ja Haapsalus toimunud seminare toetasid organisaatorid ise ligi miljoni Rootsi krooniga.
Mäletan ka Jaak Poomi asjalikku ettekannet Tallinna üldplaani arutelult. Selle eesmärgiks polnud lahmivalt kritiseerida, vaid tõepoolest analüüsida, misjuures Jaak Poom lisaks eriala valdamisele tundis hästi ka Eesti olusid. “Linn on kompleksne süsteem, kus mitte kellelgi pole informatsiooni kogu süsteemi kohta,” kirjutab ta, juhtides tähelepanu jätkuvate avalike vaidluste loomulikkusele ning tegelikult ka asjaolule, et isegi arhitektid ei saa siin ainuvõimule pretendeerida. Eestis, kus ühelt poolt pressib peale arendajate ja planeerimisproffide merkantilism, teiselt poolt aga naiivne ettekujutus linnaplaneerijast kui stilistist, kes lahendab probleeme värvilise valguse ja trendika hoovipargiga, jätkub vaidlemist mitte ainult arhitektide ja avalikkuse, vaid ka arhitektide endi vahel.
KARIN HALLAS-MURULA
Loe: Sirp 26.03.2004