Karin Hallas-Murula: kes loob avaliku ruumi?
Otsekui pealkirjaga paikapandult eristus konverentsil «Riik ja arhitektuur» kaks leeri: riiklikult mõtlevad inimesed, eeskätt ministrid Juhan Parts ja Vallo Reimaa, ning «mitteriiklikult» mõtlevad investorid ja arhitektid.
Konverentsi küsimustele «Kes otsustab, kus asub ooperiteater, ülikoolid, uus lennujaam?» on Eesti põhiseadusest lähtuvalt olemas selge lühivastus: võim on kohalike omavalitsuste demokraatlikult valitud volikogude käes. Kuidas volikogude otsused moodustuvad ja kuidas toimivad huvigrupid – need on juba keerulisemad küsimused, mida vaid põgusalt puudutada jõuti.
Riigiarhitekti positsioonist
Et konverentsil saalisviibijaile sõna ei antud ja mingit diskussiooni ei tekkinud, siis tuleks üritust nimetada pigem ettekandekoosolekuks, mis ei jätnudki teist võimalust kui jätkata ajakirjanduse veergudel. Paraku süvendas see kultuuriministeeriumi arhitektuurikomisjoni koosolekutelt tuttavat kahtlust: mingi osa arhitekte polegi tegelikult dialoogiks valmis ei teiste erialade esindajatega (eriti mitte muinsuskaitsega, kus «millegipärast» domineerivad ajaloolased) ega ka üldsusega.
Eriti süvendas seda muljet arhitektide poolt peaesinejaks valitud Andres Alveri ettekanne, kes talle olukorra analüüsiks antud väärtuslikku aega hoopis oma tööde demonstreerimiseks kasutas.
Imelikul kombel unustas ta riigi, muinsuskaitse ja poliitikute kõrval kritiseerida keskkonnakaitsjaid, kes ju ka arhitekte nende tegevuses kogu aeg segavad, aga ju tal siis pole nendega nii palju kanu kitkuda olnud kui muinsuskaitsega.
Mis on ühist Alveri planeeringul, millega ta endise Teaduste Akadeemia raamatukogu kvartali tahab Hollandi tiheduse eeskuju järgi täis ehitada, teemaga «Riik ja arhitektuur»? Kui, siis ainult see, et riiklik muinsuskaitse seda lubada ei taha, mis Alverit muidugi hirmsasti häirib, nagu ka see, et tema teiste projektide saatus on pidevalt mingite poliitikute ja majandusmeeste otsustada.
Siit jõudis ta üleskutseni taotleda arhitektuurikomisjonidele otsustusõigust (nõuandva asemel) ja (sic!) lahutada ruumiline planeerimine majandusest ja poliitikast. Regionaalminister Vallo Reimaa liigitas need ettepanekud delikaatselt heaks naljaks.
Alver süüdistas riiki, et see arhitektide võimu suurendamiseks midagi teinud ei ole. Näib, et tõesti igatsetakse aegu, mil arhitekt istus vaarao paremal käel, aga see nagu ka Albert Speeri aegne Hitleri Saksamaa oli väga teistsugune riik. Seda tuletasid meelde mõlemad ministrid.
Eesti riigis on otsustusõigus kohalike omavalitsuste demokraatlikult valitud volikogude käes. Ei saa vallavalitsuski oma volikogu otsusest üle astuda, rääkimata mis tahes arhitektuurikomisjonist. Ei saaks ka riigiarhitekt tühistada ühtki vastuvõetud planeeringut, sest siis oleks meil üks teine riik.
Aga ikka kostab lõpuks paneelilt, et võiks ikka olla küll nii, et kui kohus ütleb, et arhitekt on lubatust kõrgema maja ehitamisega seadust rikkunud, aga kui riigiarhitekt kinnitab, et maja on ilus, siis tehakse kohtuotsus ümber. Olen kuulnud ka arvamust, et riigiarhitekt võiks olla peaministriga võrdses staatuses (sest kõik ministeeriumid ju planeerivad ja ehitavad midagi), misjuures palk võiks peaministri omast kõrgem olla, et ka tegusad arhitektid kandideeriksid.
Arhitekte puudu
Neid seisukohti kommenteerigu isikud, kes neid tõsiselt võtavad. Kas pole riigiarhitekti loomise protsess sellepärast nii vaevaline olnud, et arhitektid pole õieti teadvustanud, kuidas riik on üles ehitatud?
Kahju, et põhiettekande aeg anti Andres Alverile ja mitte Ülar Margile, kes tegi konverentsile paljutõotava sissejuhatuse ja suunas teraviku õigesse kohta: kuidas suurendada kompetentsi kohalikes omavalitsustes; kuidas lahendada olukorda, kus linna- ja vallaarhitektideks keegi ei lähe ja kus paljudel nendel ametikohtadel töötavatel arhitektidel pole üldse vastavat diplomit.
Maakonna planeerimisosakondade loomine/tugevdamine on kindlasti õige suund, kuid neil ei saa olla keelaja-käskija rolli. Toetan igati ka arhitektuurikomisjonide taastamist suuremate omavalitsuste, sealhulgas Tallinna linnavalitsuse juures, kuid selgi saab olla siiski vaid nõuandev positsioon. Ka selles staatuses aitaksid spetsialistide ümarlauaarutelud poliitikute otsuste kvaliteeti kindlasti tõsta ning muudaksid protsessid läbipaistvamaks.
Arhitektuurikomisjonide tunnistamine tülikateks ning nende laialisaatmine oli samm demokraatia piiramise poole.
Ülar Margi esitatud linna- ja vallaarhitektide kohtade vakantsuse statistika suunas teisele tuntud teemale: kes tahab riigi nimel väikese raha eest rabada, kui arhitekt erasektoris tunduvalt rohkem teenib? Praktiseerivad arhitektid ei ihaldanud ei kultuuriministeeriumi arhitektuurinõuniku ega ka arhitektide liidu direktori kohta, seal on toimekad neiud-asjaajajad, ehkki neidki ametikohti võiks ideoloogi-visionääri positsioonideks üles töötada.
Koostöövalmidusest
Kui vaadata Ülar Margi viimaseid riigiarhitekti ülesannete loetelusid, siis seal püstitatu on taandunud suuresti koordineerijaks-telefonile vastajaks (õlalepatsutaja roll, nagu ütles Vallo Reimaa). Ei saa riigiarhitekt edastada investorile telefonis mingit «riiklikku seisukohta», kui seda pole koostöös teiste ministeeriumidega üldse välja töötatudki. On selgeks saanud, et riigiarhitekt ei saa ega tohi olla esteetiliste otsuste tegija ega ka riigiehitisele arhitekti valija, vaid ta peaks pigem jälgima asjade protsessuaalset õiguspärasust.
Ent selleks on riiklik struktuur ju olemas – maavanemast õiguskantslerini. See, et need alati ei funktsioneeri (pean silmas mõningaid maavanemaid), ei tähenda ometi, et kõrvale tuleks topeltametikohad luua. Ka peaks riigiarhitekt lähtuma ikka nendestsamadest kehtivatest seadustest, nii head-halvad kui need on, sest ta ei saaks olla seadusülene kohtumõistja.
Ei saa ta ka üksi seaduseparandusi teha, ja pole vajagi, sest seaduste tegemise kord toimib ministeeriumide ja töögruppide kaudu ka praegu ning arhitektuurinõunik saab selle koordineerimisega ka hakkama. Mida aga võiks mõelda, on see, et arhitektuurinõuniku koht oleks ehk tõesti õigem kultuuriministri alluvusest regionaalministri alluvusse viia.
Seaduste täitmist ja huvirühmade seisukohtadega arvestamist kontrollib demokraatlikus riigis avalikkus, sealhulgas arhitektid, kui nad on nõus ohverdama oma vaba aega kodanikuks olemiseks. Sakala juhtum ei olnud mingi vastasleeride kemplemine pealejäämise pärast, nagu väitis oma ettekandes Alver, kes selles protsessis targu kõrvalseisjaks jäi, vaid avalikkuse ja arhitektide liidu võitlus planeerimisseaduse kehtimise eest sellesama avaliku ruumi kvaliteedi nimel, millest Alver rääkis.
Kuna avalikustatud detailplaneeringuga polnud Sakala lammutamist ette nähtud, siis poleks tohtinud seda ka lammutada, nii lihtne see oligi. Sakala juhtum jääb märgiks nii kodanike kui ka arhitektide liidu kaasarääkimisõiguste ignoreerimisest avaliku ruumi loomisel.
Alveri seisukohtadest (ja eriti tema enda tööde demonstratsioonist) jäi mulje, nagu looks avalikku ruumi ainult arhitekt uhkes üksinduses. Ometi on planeerimine demokraatlikus ühiskonnas juba ammu keeruline ja pikk konsensuslik protsess, milles räägib kaasa palju spetsialiste ning komisjone ja tagatipuks veel ka see tülikas avalikkus.
Muidugi on see närvesööv ja tüütu, kuid on kahju, kui arhitekt ei näe selles protsessis partnereid, vaid ainult vaenlasi. Kuidas riigiarhitekt selle protsessi lihtsamaks teeks, pole keegi osanud seletada. Võib-olla tekitaks see ametikoht tõepoolest hoopis põhjendamatuid ootusi: kui tekib tuline vaidlus mingi projekti üle (vabaduse monument või muu), siis vaadatakse ootusrikkalt riigiarhitekti poole.
Ent kuidas saaks riigiarhitekti otsus olla ülem konkursi žürii omast? Kui oleks, siis poleks ju mõtet žüriisid enam kokku kutsuda, riigiarhitekt olekski personaalselt kõikide projektide üle otsustaja. Hoidku küll, kui sellele kohale siis Tartu kaubamaja arhitekt satub, kui Juhan Partsi kõhklusi meenutada.
Ajastu monument
Nüüdseks on jõutud selleni, et riigiarhitekti ametikoha juures peaks olema ka väike büroo. Moderaator Hardo Aasmäe viimasest küsimusest «Mille poolest riigiarhitekti positsioon erineks omaaegsest ehituskomitee esimehe omast?» nähtus, et tallegi tundub, nagu kumaks selle tagant igatsus taastada omaaegset arhitektide poolt nii vihatud ehituskomiteed. Kõige otsesemalt vastas Ülar Mark: erinevus seisnes selles, et kui ehituskomitee sai suuniseid Moskvast (muide, kohalik parteiladvik oli suuremgi määraja), siis nüüd oleks asi teisiti.
Aga kuidas teisiti? Kellelt saaks suuniseid riigiarhitekt? Kui tõsta ta peaministri otsustusõiguse kõrgusele, siis ei saaks teda ametisse määrata ei arhitektide liit ega kultuuriministeerium, vaid peaks juba valima rahvas, mis arhitektide liidule vaevalt meeldiks. Kohal, kus oleks võinud alata diskussioon, sai aeg nagu ikka otsa.
Mitmed esinejad avaldasid kahetsust, et õige kuldaeg on mööda lastud, seda pole osatud ära kasutada ning «ajastu monumenti» ehitada. Erinevalt Rein Kilgist arvan, et Tallinna linn ja mõni teinegi Eesti linn on ajastu monumente täis, sest selline see meie «ajastu» ju täpselt ongi – väliselt efektitsev ja kommertslik, kõrgustesse ning üle oma varju hüpata püüdev, täis kauneid sõnu demokraatiast ning avalikkuse huvidest, sisemiselt aga vastuoluline, avalikke huve ignoreeriv, inimestega manipuleeriv ning demagoogiline.
Karin Hallas-Murula, Eesti arhitektuurimuuseumi direktor
Karin Hallas-Murula
Foto: Postimees