KARIN HALLAS-MURULA: kui linnahalli Lasnamäele kavandati
Ajal, mil arhitektuurimuuseum soolalaos arhitekt Raine Karbi ulatuslikku näitust eksponeerib, ilmus pressis rõõmustav teade: linnavalitsus on loobunud mõttest linnahall müüa ja lammutada ning näeb selles potentsiaalset linna konverentsi- ja kultuurikeskust.
Raine Karp on vaieldamatult tugev arhitekt, kes valdab kindlalt mitmemastaabilist struktuuri. Arhitekt, kes on saanud ehitada nii palju eri objekte – lisaks linnahallile ja Sakala keskusele (siis poliitharidusmaja) veel rahvusraamatukogu, peapostkontori, spordihooneid, instituute, korterelamuid, puhkekodusid ja residentse, loendamatutest eramutest rääkimata –, võib olla õnnelik, et töö on olnud nii mitmekülgne.
Avalike suurehitiste paiknemisest sõltub linnas palju. Nagu praegu raekoja ja ooperiteatri asukoha vaidlustest näha, pole neile Tallinnas kerge kohti leida. Tulevikunägemused on erinevad ja ka seda, mis moodustab linnas aktiivse keskuse ja kust algab passiivsem äärelinn, tajutakse erinevalt.
Kui 1971. aastal Tallinna keskosa planeeringut tehti, siis polnud kellelgi veel aimu, et kolm aastat hiljem tuleb kiiresti leida koht suurtele ehitistele – linnahallile, kõrghotellile, peapostkontorile jms. Uusi hooneid ootasid ka rahvusraamatukogu ja ooperiteater. Rahvusraamatukogu tõsteti linnas kaks korda ümber, enne kui see õigesse kohta maandus, hõivates lõpuks paiga, mida üks planeerijate seltskond oli kavandanud hoopis ooperiteatrile. Raamatukogu esimene asupaik oli Mäekalda tänaval tollase loomaaia lähedal. Raine Karp pakkus sinna moodsa kõrghoone, millega jäi 1970. aasta konkursil teiseks. 1982. aasta konkursil pakuti kohaks Tartu maantee alguse kolmnurka Jaani Seegi kiriku juures, selle konkursi võitis juba Raine Karp. Ka linnahalli asukohta kaaluti hoolikalt. Sõelale jäid Lasnamäe, Kalevi spordihalli piirkond ja praegune asukoht. Lasnamäel lauluväljaku kohal klindil oleks linnahall olnud esimeseks ühiskondlikuks hooneks, millega oleks määratud Lasnamäe ühiskondliku keskuse koht. Transpordiprobleemid taheti lahendada liiklussõlmega Russalka juures, 300 meetrit sõiduteest oleks pandud tunnelisse, parkimiseks oleks osaliselt kasutatud lauluväljaku parklaid.
Et linnahalli ei kavandatud alguses mitte niivõrd kultuuri-, vaid just spordiehitisena (enne selle ehitamist uuriti just uuemaid spordipaleesid Riias, Vilniuses, Kiievis, Minskis, Volgogradis ja Leningradis), siis kaldusid linnahalli asukoha üle otsustanud Eesti Projekti tehnilise nõukogu liikmed, sealhulgas ka Raine Karp ise, 1974. aasta aprillis Kalevi spordihalli asukoha poole. Kant oli küll tihedalt hoonestatud, kuid madalad majad peeti võimalikuks ära koristada.
Mereäärset kohta peeti 1974. aasta arutlustes varajaseks. Seal olid risti jalus sadama raudteed, mis oleksid tinginud tunnelite või 6,5 meetri kõrguste estakaadide ehitamist, mida peeti kohatuteks või isegi võimatuteks. Mart Port leidis, et suur linnahall mere äärde hästi ei mahuks ja sulgeks sellegi kitsa juurdepääsu mereni, mis elektrijaama kõrval siis veel oli. Planeering nägi ette avada linn tulevikus merele elektrijaama ehitiste lammutamisega.
Nii otsustati 1974. aasta kevadel ehitada linnahall Kingissepa tänavale. Nagu teame, see otsus muutus ning Mere puiestee telg avati mereni, mida kavatseti juba esimesest sõjajärgsest üldplaneeringust saadik. Jääb vaid tunnustada Raine Karpi, kes keerulistes tingimustes tuli toime nii hoone äramahutamisega, raudteeharu allesjätmisega kui ka linna ja mere sidumisega.
Eri põlvkonnad, eri suhtumised Raine Karpi on suhtutud mitut moodi. Kaugelt kõik kolleegid pole suutnud rahulikult pealt vaadata suurte tellimuste maandumist tema projekteerimislauale, olgugi et enamik neist on sinna jõudnud konkursivõitudega. Kui Nõukogude aja arhitektidest kõige kirutumate pingerida teha, siis oleks esikohal ilmselt Mart Port, kuid talle järgneks Raine Karp, keda aastaid “õukonnaarhitekti” staatuse pärast hurjutati. Raine Karp ise tõi oma näitusele hulga tsitaate.
“Kujunes välja ka Nõukogude Eesti õuearhitektide statuut, millest siiani oma uljal paest ratsul kappab võimukandjate kõigutamatu lemmik R. Karp,” kirjutas Leonhard Lapin (1991). Peeter Linnap kirjutas Areenis (2000): “Silme ette kerkivadki 70–80-ndate vihatud martportlikud ja rainekarplikud arhitektuurilise pornograafia musternäidised – teiste hulgas pompöösne linnahall…” 1999. aastal ütles Marika Valk Eesti Päevalehes linnahalli kohta: “Aga see ehitis tuleks lihtsalt buldooseriga kokku lükata.”
Uus põlvkond tõi uue suhtumise. 2000. aastal korraldas saade “Nurgakivi” arhitektide ja arhitektuuriteadlaste seas küsitluse “Mis on Eesti sajandi ehitis?” ning esimesteks tulid Herbert Johansoni Tallinna tuletõrjehoone ja Raine Karbi linnahall. Rahvusvahelisi preemiaid võitnud linnahall sai lõpuks ka Eestis kõrge tunnustuse.