Karin Hallas-Murula: Nekroloog Sakala keskusele
Valimisjärgsel hommikul alanud Sakala lammutamine mõjus keskerakondliku kättemaksuna puudujäänud häälte eest.
Karin Hallas-Murula, 22.03.07 EPL
Nagu vägivaldse vanema laps, nii ei suuda ka ükski maja linnas ennast jõudemonstratsioonide vastu ise kaitsta. Ent kaitsetu kallal vägivallatsemine ei tee küll ühelegi mehele au.
Sakala lammutamine ei lahendanud probleeme, vaid tõstis need teravamalt esile. Nii mõnigi tajus kogu asja absurdsust alles siis, kui oma silmaga reaalset lõhkumist nägi. Detailplaneeringu staadiumis ei olnud võimalik lammutamist vaidlustada, sest seal ei nähtud seda ette, ka hoonestusõiguse lepingus pole lammutamisest sõnagi juttu. Ometi sai jäme lõhkumine võimalikuks. Loomingulised liidud, muinsuskaitsenõukogud ja kõik Eesti muinsuskaitseorganisatsioonid nõudsid hoone allesjäämist. Kõik suuremad parteid kinnitasid enne valimisi, et ei poolda Sakala lammutamist, peaminister ja linnapea leidsid, et hoone peaks säilima, aga mõned klubimehed lihtsalt tahtsid teisiti. Kodanikuühiskonna hääl ei suutnud murda parteistunud ametnike massiivset ringkaitset. Tanke ega muid reaalse jõu vahendeid kodanikel võtta ei ole.
Kaks kuud järelevalvega venitanud Harju maavanem jättis lammutusloa detailplaneeringule vastavuse analüüsimata – sellele ootame nüüd õiguskantsleri hinnangut. Linnavalitsuse teenistuslik järelevalve pole ka veel lõppenud. Kultuuriminister Raivo Palmaru, kellel olid korduvalt kõik võimalused riigile kahjulik tehing lõpetada, ütles oma naha päästmiseks avalikest lubadustest lahti, mille eest ta hääletati valimistel poliitiliseks laibaks.
Kasuihas libekeeled
Lammutamine tõi halastamatult esile arendajate valelikkuse, kes veel detsembris muigelsui kinnitasid, et mingit lammutamist ei toimu. Uus Sakala küündimatu PR on Keskerakonnale tüüpiliselt suhtunud rahvasse kui rumalasse massi, kellele võib lõpuni “jahu ajada”. Kirjalikes kokkulepetes keerutatakse kokku vastuolulist sõnavahtu – peaasi, et juristid saaksid pärast keerutada. Ühiskond teeb seadusi, kasuihas libekeeled aga leiavad, et sõnadele, mida seal kasutatakse, võib anda ka risti vastupidiseid tähendusi.
Meie ühiskonna häda pole selles, et seadusi oleks vähe, vaid selles, et libedike hulk ületab eetilise taluvuse piiri. Kuuldud näidet kasutades: kui piibel ütleb, et ei tohi tappa, siis ei pea sellele järgnema loetelu, et tappa ei või naisi, lapsi, homosid jne. Eesti seadusi aga tõlgendatakse just nii: kui naabrit loetelus nimetatud pole, siis järelikult võib naabri ära tappa küll.
Sakala lammutajad loodavad, et varsti on asi unustatud ja rahvas ruttab ummisjalu nende kinno ja pesupoodi. Sakala säilimise eest pea pool aastat võidelnud inimeste mälu küll nii lühike pole. Inimesed ootavad uuelt valitsuselt toimunule hinnangu andmist, sest nende õiglustunnet on sügavalt riivatud. Pole tänagi veel hilja kahjulik hoonestusõiguse leping lõpetada ning korralik hoonestusvõistlus korraldada, saamaks tõepoolest kultuurseid ideid, mida, kellele ja kuidas Tallinna kesklinna oleks vaja ehitada. See ei taastaks lõhutud maja, küll aga inimeste usku valitsejatesse ja uue kultuuriministri koostöövalmidusse oma valdkonna ja muinsuskaitse inimestega.
Teravalt tõusis Sakala puhul esile ka küsimus arhitekti eetikast. Kultuurkapitali elutöö- preemiaga pärjatud Raine Karbi väärika ehitise lammutamine sai teoks arhitekt Raivo Puusepa aktiivsel kaasabil. Olles teadlik avalikkuse ja ka arhitektide liidu vastuseisust, ei teinud ta midagi seaduste väänamise takistamiseks ning andis rohelise tee kiirendatud tempos lammutamisele.
Arhitekti ja arendaja suhted on keerulised, kuid on eetiline piir, millest arhitekt, kellelt ühiskond ootab ausust ja vastutustunnet, üle astuda ei tohiks. Milliseid sigadusi Eesti arhitektid veel teha võivad, enne kui arhitektide liit tõstatab küsimuse nende liidust väljaviskamisest? Arhitektide liidu hoidumine ennast ühiskonna silmis diskrediteerinud arhitektide tegevusele hinnangu andmisest kahandab paraku märkimisväärselt liidu usaldusväärsust tervikuna.