KARIN HALLAS-MURULA: Seks ja linn
Raske on Tallinnas leida arhitektuurselt inetumat kohta kui „Kolm kastilöödud õde“ Tartu maantee läbimurdel. Kui neist esimene kerkis, siis üritasin oma arvamuse – kole on kole – võimalikult selgelt välja öelda, naiivselt lootes, et äkki muutub sellest midagi (Sirp 17.08, 2001; Maja 1/2001). Arvan ka täna, et ülipluralistlikus postmodernses ühiskonnas oleme jõudnud situatsiooni, kus selged seisukohad on muutunud üheks kõige suuremaks defitsiidiks.
Tartu maanteele kõrghoone projekteerinud Meeli Truu oli kurguni solvunud ja üritas väita, et keegi ei tohi midagi arvata enne, kui ka kõrvalhooned valmis ja et tema maja on nii või teisiti geniaalne arhitektuurisaavutus. Arhitektide Liidu tollase esimehe Kalle Vellevoogi, kes minu arvamust jagas, kaebas ta eetikakohtusse. Kui siis ka kõrvalhooned kerkisid ja nn. “tervikpilt” ilmsiks tuli, polnud põhjust midagi lisada. Vales mõõtkavas maitsetut vormirosoljet on piinlik vaadata, aga maja lammutama ei hakka ju keegi ja küll kinnisvaramüüjate reklaamivulin (“Helista mulle, mõtlen vaid sulle”) sinna ka elanikud toob.
Nüüd on prouad Truu ja Raud jõudnud Maakri tänavasse, vallutanud Rävala puiestee ning Estonia telje. Kuidas on see võimalik, küsib naiivne lugeja? Sportlast, kes olümpial kvalifikatsiooninormi ei täida ju järgmistele mängudele ei lasta ?
Siiski. Miks ei peaks kõrghoonete tellimused jõudma Meeli Truu, Irina Raua, Tõnis Tarbe, Künnapu & Padriku ning Raivo Puusepa lauale, kui nemad (ja mõned veel) ju ongi need, kes linnavalitsuse arhitektuurinõukogus projekte lappavad ning üksmeelselt kinnitavad, et maitse üle ei vaielda. Tellijatele pole vaja isegi vihjata, et ambitsioonikate projektide arhitektiks tuleb valida mõni arhitektuurinõukogu liige – et projekti kinnitamine sujuvalt läheks.
Kitsukesse Maakri tänavasse surutakse nüüd lausa kolme kõrghoonet korraga ja kusagilt ei kuule, et see kedagi häiriks. Maakri tugevalt kaldu krundi kõrgel kaldal laiutab nõukogudeaegsete garaazibokside rida, pilvelõhkujad aga pressitakse üksteise kõrvale alla auku, Härjapea pehmetele kallastele – ja nii ta tuleb – puussepandud planeerimise näide aastateks, hea arhitektuurikoolides kasutada. Siiri Vallner (Eesti Päevaleht 18.07) võrdles Maakri kandis (ja mujal Tallinnas) toimuvat tabavalt bordelliga, kus kõik toimub rahakoti suuruse järgi, kiiresti ja odavalt. Prostitutsioonile meil aga teatavasti piiri panna ei saa, pole sellist seadustki – laiutatakse käsi. Mis see prostitutsioon üldse selline ongi, filosofeerivad mehed pikalt edasi. No ja pealegi on see alati olnud.
Ma ei ole kaugeltki kõrghoonete kui selliste vastu, sest nad on head orientiirid ning potentsiaalsed dominandid, kuid igale poole neid ka toppida ei tasu. Maakris tekkiva tiheduse üle rõõmustades ei näi kedagi häirivat, et jutt käib ei vähem ega rohkem kui 9000st inimest km2 kohta (kesklinnas on praegu alla 1500 inimese/km2, Lasnamäel 3600 inimest/km2). Nii Maakri kui Liivalalaia on juba praegu autodest umbes. Nii liiklus- kui muude murede kaasnemises pole kahtlust, kuid tunnen siirast huvi, millised on need “veidi suurema” linna rõõmud pärast seda, kui 25% kesklinna elanikest surutakse kokku 0,45 km2-le ehk 1,6 % le kesklinna territooriumist ? Et saab vahva ja noortepärane ?
Tallinna elanike üldarv on tänaseks kahanenud 384 300ni. See on vaid pool sellest, mille Tallinna kui suurlinna looja Eliel Saarinen 2000. aastaks prognoosis (665 000). Suur-Tallinna projekt valmis ajal (1913), mil Manhattanil pilvelõhkujad juba püsti olid, kuid Tallinna hoonestuse maksimumkõrguseks nägi Saarinen ette vaid 5-6 korrust.
Territooriumi oli siin küll, mis võimaldas linna loogiliselt tsoneerida ja lokaalseid keskusi hajutada. Kõrgusega pidid silma paistma üksnes vana raekoja ja kirikute väärikad tornid. Uute dominantidena oleksid lisandunud uue vaksali kellatorn ning uus raekoja torn, mis pidi sümboliseerima demokraatlikku linnavalitsemist.
Tähelepanuväärne oli “Suur-Tallinna” projektis ka hoonestuse ja roheluse vahekord: linna kasvades roheliste alade hulk pidevalt suurenes (aastaks 2000 pidi see kasvama 30-kordseks), sest kvartalite sisse jäeti selleks piisavalt ruumi. Ka Le Corbusier ei tõstnud asjata korrusmaju postidele – maja ei tohtinud takistada normaalset liiklemist ning looduselt laenatud maa tuli tagasi anda katusaia näol. Meil tambitakse kõrghooneid niisama maasse ning tehakse takkapihta peaaegu tummseinad (Maakri 36). Kui kusagil mingi katusaed tulebki, siis võib arvata, et tegemist on privaataiaga.
“Suur-Tallinna” tellijaks ei olnud kinnisvarahaid Saarmann ega Jürgenson vaid linnavalitsus. Pole uus mõte, et ka detailplaneeringuid peaks tellima linn, aga mitte erainvestor. Kui eetikat jätkub, siis ei seata planeerimise eesmärgiks üksnes arendajale suupärase koogi küpsetamist. Kehtestatud planeeringuga krundi ostjal poleks võimalust hakata korruseid juurde pressima ega maa sihtotstarvet muutma. Kuhu on korrusmaja projekteeritud, sinna see ka tuleb ja mitte bensiinijaam ega pilvelõhkuja. Linn ei areneks ehk nii metsiku kiirusega, ka ei tohiks linnal olla kohustust kohe planeeringut teostama hakata, kuid see-eest ei trambitaks pidevalt miljööväärtuste otsas, vaid tekitataks neid juurde. Jääks ära praegune maksimumkõrguse ja maksimumtäisehituse väljapressimine nurgatagustele kruntidele kitsaste tänavate ääres, millega odavalt tasku pistetud puumaja pealt miljoneid tahetakse teenida. Piinlik, kuid imestama enam ei pane, et leiduvad arhitektid, kes ratsa-rikkaks investorite jaoks kõigeks valmis on ning oma tegude õigustuseks demagoogia kõrgpilotaazi käiku lasevad.
“Mina olen hoor,” kuulutas New Yorgi tipparhitekt Philip Johnson postmodernismiajastu saabudes. Selge, et ei bordelli omanik ega tema kliendid pole kärast huvitatud. Kes see viitsib kuulata neid proteste ja seda demokraatlikku jama! Avalikustamise kuulutused avaldatakse väikeses kirjas, projekti saab vaadata kellegi kabinetis. Katsuge leida Tallinna veebilehelt infot mõne konkreetse detailplaneeringu kohta. Kui teil pole ohtralt vaba aega, arvutis AutoCadi ning teada volikogu vastava istungi kuupäeva, siis ei tasu üritada. Kõik on meil avalik, oma viga kui heinakuhjast nõela üles ei leia.
Tänapäeva kõrghooned peegeldavad Eesti ühiskonnas tekitatud hierarhiat nagu tulpadeks joonistatud palganumbrite tabelid. Sadadesse tuhandetesse küündivad riigiettevõtete juhtide palgad vihastavad inimesi, sest sellest vaatab vastu ebaõiglus. Samamoodi häirivad inimesi turukapitalistlikku mentaliteeti peegeldavad kõrghooned. Sageli ei olegi nende kirumise taga muud, kui püüd takistada ebaõigluse legitimiseerimist ja materialiseerumist nähtaval kujul, kapitalismi vältimatut tungimist linnaruumi. Veel üritatakse midagi muuta, sest Tallinna elanik peab linna veel omaks, ta ei tunne end veel elavat anonüümses võõrandunud massis nagu New Yorgi elanik. Kas võõrandumine ongi see eesmärk, mille poole pürgida? Massid Maakrisse, kümme klienti tunnis? Seksi saab palju, armastust ei kübetki.
Avalikke naisi tuleb veelgi juurde. Künnapu & Padriku mõte panna Weizenbergi “Hämarik” viiemeetrisena Viru ärikeskusse tundus esmakuuldes labase naljana. Pole kahtlust, et paljas neitsikeha hakkab Viru vahel mõjuma „meeli ergutava kontrastina“, seda eriti purjus lõbuturistidele ja masturbeerivatele asotsiaalidele. Eesti ühe kaunima ja pühama aktiskulptuuri toomine kommertskeskusesse näitab, et mõned Eesti arhitektid ei tee enam üldse vahet müüdava ja mittemüüdava vahel. “Kohtume siis hoora juures,” kuulen juba kõrvus kõikelabastavat tarbekeelt. Jääb igaühe tõlgendada, kas peetakse silmas kuju või selle sinna pannud arhitekti.
Loe: Eesti Ekspress 31.07.2003