KARIN HALLAS-MURULA: Võistlevad arhitektid
Aktuaalsete arhitektuurivaidluste kontekstis on mõnelgi juhul kasulik ja õpetlik pöörduda tagasi algusesse ja vaadata, kuidas mõni planeering või ehitis alguse sai, olgu siis tegemist Viru väljaku või Vabaduse monumendi, Vabaduse väljaku või sadamaalaga.
Enamik praegu probleemseid objekte on alanud arhitektuurivõistlusega. Konkursiprojektis on arhitektid vorminud esialgse lahenduse, mille žürii on sel hetkel parimaks tunnistatud. Mis saab edasi? Žüriid ei anna oma otsustega kaasa teostamise garantiid ja edasine jääb pikaks ajaks arhitekti ja tellija omavaheliseks asjaks. Tulemus tuuakse avalikkuse ette juba valminuna, sageli sootuks teistsugusena, kui oli alguses mõeldud – Viru väljak on selle parim näide. Vilen Künnapu ja Ain Padriku 1996. aasta Viru väljaku konkursitöö on üks paljudest, mida saab taas näha arhitektuurimuuseumi vastavatud näitusel “Arhitektid võistlevad. 15 aastat arhitektuurikonkursse Eestis”.
Arhitektuurivõistluste tööd on muuseumi küsitumad säilikud. Neid otsitakse alati siis, kui vaidlused taas käivad või samale kohale tehakse uus konkurss. Vabaduse monumendi võistlustöid on korduvalt käidud muuseumis otsimas, ka mõttega, et äkki annaks koguni realiseerida mõni esimese vabariigi aegne monumendikavand. Et nüüd on jälle tulekul uus sambavõistlus, siis panime näitusele kõik eelmise Vabaduse monumendi konkursi premeeritud tööd.
Näitus “Arhitektid võistlevad” soolalaos esitab panoraamse ülevaate taasiseseisvunud Eesti aegsetest arhitektuurivõistlustest. Põhjust sellise näituse korraldamiseks oli rohkem kui küll. Edukate konkursside puhul, mille tulemused ellu viidud – Pärnu kontserdimaja, Lasnamäe spordihoone, Pärnu raamatukogu, Tartu ülikooli ühiselamu jt – on huvitav võrrelda lõpptulemust arhitektide esialgse mõttega ning kujutleda, milline üks või teine neist täna välja näeks, kui žüriil oleks olnud teine koosseis või kui liisk oleks langenud teisiti.
Võitjad pole alati võitjad
Edutute võistluste hulka tuleb lugeda nii need, mille tulemusi pole üldse ellu viidud, kui ka need, mis on realiseeritud sootuks teisiti: õpetlikeks näideteks on juba mainitud Viru väljak, aga ka näiteks Kaali muuseum, mille esikohatöö jäeti kõrvale ning tehti ise uus.
Sageli on põhjuseks valed kalkulatsioonid: arhitekt võib joonistada huvitava projekti, kuid kui see tegelike võimalustega üldse kokku ei lähe, siis pole projektist kasu. Tundub, et see on aspekt, millele ei taha piisavalt mõelda ei osalejad ega z?ürii: tehakse ju suurt kunsti. Tellijale suunatud etteheited, et see ei suuda projekti jaoks raha juurde hankida, pole alati õigustatud – eriti kui tegemist on avaliku rahaga. Võiks ju ka küsida, miks arhitektide liit ise jättis teostamata oma 1989. aastal toimunud Arhitektide maja konkursi tugeva esikohatöö (Siim ja Kreis)?
Õpetlik oli ka 21. keskkooli juurdeehituse lugu, mis läks nii palju kallimaks, et korraldati lausa uurimine. Hannoveri EXPO paviljoni puhul valiti võitjaks iseenesest tore töö porganditega katusel, kuid see ületas tunduvalt ettenähtud eelarve, mida teised osalejad olid püüdlikult arvestanud.
Vabaduse väljaku kavandamise 1993. aasta konkursil tunnistati II koha vääriliseks (I preemiat välja ei antud) töö, mis nägi ette Jaani kiriku lammutamise, olgugi et tingimustes oli ette nähtud see säilitada. Siit jõuame žürii vastutuse küsimuseni. Vahest ehk liigagi sageli on juhtunud, et žürii heidab mõne eriliseks lemmikuks kujunenud töö puhul kõrvale kõik iseendale ja võistlejatele seatud tingimused ja kuulutab võitjaks projekti, millega tellijal pole midagi peale hakata, sest seda pole võimalik ellu viia kas tehniliste asjaolude (krundipiirid, trassid ja nõutud vaated sadamaala konkursi puhul), muinsuskaitse tingimuste ignoreerimise (Narva kolledži esikohatöö) või põhjendamatu kalliduse pärast. Nii tuleb arhitektuurivõistluste tulemuste paberilejäämise puhul otsida põhjusi nii tellija ja arhitekti kui ka žürii poolelt.
Avalik võistlus pole imerohi
Arhitektuurikonkursid on demokraatliku arhitektuurielu koostisosa, parimaid viise ideede sündi stimuleerida ning arhitektidele enam-vähem võrdseid võimalusi luua. Kuid eriti viimase aja võistlused, kus osalejad on põhiliselt noored ja mõnel konkursil osalejaid üldse väga napilt, sunnivad küsima: kas avalik arhitektuurivõistlus ikka on see parim variant, mis viib tulemuseni? Kogenumad arhitektid jäävad neist kõrvale, sest tööd on niigi palju ja võistlused ei stimuleeri osalema. Korraldajad on katsetanud ka mitmeid avaliku ja kutsutud osalejatega konkursi kombineeritud variante, mis aga kipub panema ”avalikku poolt” küsimärgi alla, kuna sellistel puhkudel kipuvad võitma just kutsutud. Kutsutud konkurss on kindla peale minek, sest töötasuga kindlustatult saavad arhitektuuribürood konkursile tõesti mitte üksnes kiirustades pilte joonistada, vaid läbimõeldumaid ja realiseerimiseks küpseid lahendusi pakkuda.
Soolalao suurde saali on mahtunud umbes poolte 15 aasta jooksul korraldatud arhitektuurivõistluste tööd. Osa neist jäi välja ruumipuudusel, mõnda tööd aga ei õnnestunud enam leida. Võistluste korraldajatel ei ole kohustust premeeritud töid säilitada ja arvata võib, et mõnedki neist on lihtsalt ära visatud. Arhitektuurimuuseum on võistlustöödest alati huvitatud (küll aga ei võta alati arvele kergetest materjalidest makette, mille säilimist ei saa garanteerida) – kõlagu see üleskutsena kõigile võistluste korraldajatele. Muuseum kaalub tõsiselt näituse avamisel kuuldud ettepanekut hakata selliseid ülevaatlikke võistlustööde näitusi tegema sagedamini, sest neis avaneb väga ülevaatlikult Eesti arhitektuurimõtte hetkeseis.
Konkursiprojektides peegelduvad lennukad ideed, mis valmisehitatud hoonetes teisenevad või lähevad hoopis kaduma. See teeb näituse üldpildi erksaks ja positiivseks. Kus võimalik, sinna on lisatud informatsioon ka tulemuste kohta, kuid mõnelgi juhul ei oska ennustada, kuhu keerab üks või teine avalik vaidlus või kohtuprotsess või millal uus ametnik otsustab vahepeal kalevi alla jäänud projektile taas elu sisse puhuda. Nii ei saa ka Viru väljaku planeeringu etiketile kirjutada ”Konkursi tulemused on ellu viidud”, sest must torn on ju veel ehitamata. Kas seda aga üldse ehitama peab ja kas üldse kõigi arhitektuurivõistluste tulemusi tasub ellu viia – seegi pakub näitusel võistlustööde vahel jalutades mõtteainet.