KARIN PAULUS, OLAVI PESTI:Kus sündis Louis Kahn?

Kus sündis Louis Kahn?
Autor: Karin Paulus, Olavi Pesti

Eesti Ekspress, Areen, 28.09.2006

Sensatsioon: Saaremaa Muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti paljastab esimesena klassiku väga hämarana püsinud perekonnaloo.

Nii kuulsa inimese kui Louis Kahni elulugu on mõistagi põhjalikult fikseeritud. Väga vähe on aga teada tema esimesest eluperioodist, mis arvatavasti möödus põhiliselt Saaremaal. Teatmeteosed kinnitavad, et Louis Isidore Kahn sündis 20. veebruaril 1901 Saaremaal endise sõjaväe finantsametniku Leopoldi ja tema naise Bertha (sünd. Mendelsohn, hariduselt harfimängija) esimese lapsena. See kuupäev on vana kalendri järgi, nüüdse ajaarvestuse järgi seega 5. märts 1901. Saaremaad on oma sünnikohaks alati nimetanud ka arhitekt ise, küll aga kahelnud oma sünniaastas, mis olevat hoopis 1902. Aasta vanemaks olevat Kahni teinud USA immigratsiooniameti eksitus, on ta väitnud oma elukaaslasele Anne Tyngile.
Järgmisel aastal sündis perekonda tütar Saara, 1904 noorem poeg Oscar. Samal aastal emigreerus pereisa Leopold USAsse, kus asus elama Philadelphiasse; Bertha lastega järgnes talle 1906. aastal.

Mõistagi pakub 20. sajandi ühe tipparhitekti sünnikoht huvi nii ameeriklastele kui eestlastele ja paljudele teistelegi. Ometi ei õnnestunud leida ei Saaremaalt ega mujalt Eestist mingeid jälgi perekond Kahnist – ei arhiividokumentidest ega inimeste mälust. 1990. aastate algul käisid Saaremaal Louis Kahni jälgi otsimas ka Anne Tyng ja Texases asuva Kimbelli Kunstimuuseumi (see on üks Louis Kahni projekteeritud õnnestunumaid hooneid, kus nüüd tegeldakse ka tema loomingu uurimisega) kuraator Patricia Cummings Loud. Kahn on ju väga levinud juudi perekonnanimi, kuid sellest perekonnast ei märkigi – ka tollases Liivimaa pealinnas Riias mitte!
2000. aasta sügisel teatas Patricia Cummings Loud USA immigratsiooniameti arhiivis tehtud avastusest: Oeselilt ei saabunud 1904. ja 1906. aastal Uude Maailma mitte Kahnid, vaid perekond Schmuilowsky. Perekonnanime Kahn said nad naturalisatsiooni korras alles 1914. aasta mais. Viis aastat hiljem avastas tuleval nädalal Kuressaares toimuvate Kahni päevade peakorraldaja Ingrid Mald-Villand Ilmavõrgust teate Louis Kahni vanemate abielu sõlmimise kohta Riias 1900. aastal. Läti Ajalooarhiivi tehtud järelepärimine selgitas nii mõndagi.
Louis’ mälestuste kohaselt tutvus tema isa Leopold Bertha Mendelsohniga ajal, mil ta oli erru minemas Vene sõjaväest, kus oli teeninud finantsametnikuna. Pärast abiellumist asuti elama Saaremaale. Riias säilinud abieluregistrist näeme, et Leib Mendeli poeg Schmuilowsky (hilisem Leopold Kahn, sündinud Leedus arvatavasti 1875. aastal) abiellus Riias vkj 28. mail 1900. Tema hiljem Berthana tuntud väljavalitu oli Beila-Rebecka (Beila-Riva) Mendelowitsch, sündinud 1872 Riias. Ka tema isa eesnimi oli Mendel ja pärit oli ta samuti Leedust.
Louis Kahn sündis vkj 20.02.1901 Itze-Leib Schmuilowskyna, tema õe Saara sünninimi oli Schorre ja vennal Oscaril Oscher. Kõigi laste sünnikohana on sünniregistrisse kirjutatud Pärnu. Ilmselt johtus see sellest, et väikeses Kuressaares juudi kogudus puudus ja sünnid registreeriti suuremas naaberlinnas (millest nüüd on ju jälle saamas Lääne-Eesti “oblasti” keskus). “Sajandi arhitekti” sünnikoha au ei tahaks kuressaarlased pärnakatele siiski loovutada. Ka perekonna Ameerikasse saabumist fikseerivas dokumendis on neid vedanud laeva lähtekohaks märgitud Arensburg, mis tegelikult tähendas ilmselt seda, et väiksem laev viis nad Liepajas asun ud emigratsioonikeskusse, kust suuremaga üle ookeani reisiti.

Miks kolis Schmuilowskyte perekond Kuressaarde? Ilmselt oli peapõhjuseks see, et siin elas hulk nende sugulasi. Käsitöölise Mendel Mendelowitschi (umbes 1850 Salanty – 1916 Riia) ja tema naise Rocha Lea (hüüdnimi Lina, sündinud 1849 Leisner, surnud 1934 Riias) perekond asus Riiast Kuressaarde 1880. aasta paiku. Nende kaheksast teadaolevast lapsest sündisid siin tütred Hasse (u 1881) ja Sora-Gita (Sara, 1890) ning pojad Abram (1882), Benjamin (1888) ja Isak (1890) – Louis Kahni tädid ja onud.
1901. aastast on teada Abraham Mendelowitschi plekksepatöökoda Tolli tänav 16; 1914. aastal avasid A. ja B. Mendelowitsch Lossi tänav 1 lihakarni. Hasse oli kuduja, tema vanem õde Haja-Mira õmbleja. Sajandivahetuse paiku on osa perekonnast Riiga tagasi kolinud, teised lahkusid Saaremaalt I maailmasõja ajal.
Oma mälestuslikes märkmetes (avaldatud 1962) kirjutab Louis Kahn, et oma 1928. aastal toimunud pikal Euroopa-reisil veetis ta ligi kuu Saaremaal, elades oma vanaema juures. Kuna vanaema maja oli ühetoaline, tuli magada põrandal.
On teada, et Rocha Lea (Lina) Mendelowitsch suri 9. juulil 1934 Riias, tema abikaasa Mendel samuti Riias juba 1916. aastal. Mis asjaoludel Lina Saaremaale tagasi tuli (või siia jäigi?) või kus tema kodu asus, ei ole kahjuks teada.

Arhitekti isa Leib Schmuilowsky (Leopold Kahni) tegevusest Saaremaal on väga vähe teada. Tema kuulus poeg on meenutanud, et ta töötas siin “Kuressaare linnuse asukate kirjutajana”. Võimalik, et tegemist oli sekretäritööga linnuses asunud talurahvapangas, arvestades ka tema varasemaid rahandusalaseid kogemusi. Anne Tyngile olevat Louis Kahn kunagi rääkinud, et tema vanatädile (?) kuulunud Kuressaares mingi võõrastemaja. Kuid Kuressaare tollaste hotelli- ja pansionaadiomanike hulgast n-ö sobivat isikut küll ei leia…
Igatahes ei andnud ei ametniku- ega klaasimaalijatöö Kuressaares piisavalt leiba ja 1904. aastal otsustas Leib minna laia maailma õnne otsima. Ta suri USAs 1964. aastal, tema abikaasa 1956.

Kuigi Louis Kahn lahkus oma sünnisaarelt (?) juba viieaastasena, oli talle siit mõndagi mällu jäänud. Kõige teravamalt kindlasti üle jaanitule hüpates saadud põletushaavad, mis teda elu lõpuni märgistasid. Ja helgema poole pealt – lestakala (see eestikeelne sõna oli tal surmani meeles)!
Eestlasest insener August E. Komendant (1906-1992), Kahni tubli kaastööline alates 1957. aastast, meenutab tema vahekorda sünnimaaga nii: “Ta mäletas veel imepäraseid valgeid öid, kiviseid randu ning eineid, mis koosnesid väikestest punaseist kartuleist ja lestakalast. Kahn mainis sageli, et tema soontes voolab vähemalt 25% “head eesti verd” ning nimetas alati oma sünnikohana Eestit ja mitte Venemaad, nagu mõnikord ekslikult märgitakse.”
Seda on muidugi kena teada, ehkki selle vereveerandiku päritolu on praegu küll teadmata. Igal juhul on aga kindel, et Louis Kahni kui arhitekti sünnis oli oluline osa ka erakordselt monumentaalsel ja stiilitäiuslikul Kuressaare linnusel. Seda on tunnistanud suurmeister ise ja mitmed tema loomingu uurijad.

Louis Kahn. Ajaloost ajatut otsides
6.-7. oktoobril toimuvad Kuressaares esimesed Kahni päevad. Miks? Karin Paulus püüab näidata, et saarlasest Ameerika arhitektuurikorüfee looming võiks ka Eesti inimestele huvi pakkuda.
See, kus sündis Louis Kahn, õieti Itze-Leib Schmuilowsky, pole isegi pärast pikki otsinguid ning viimaks, pärast sündide raamatu sissekande avastamist, ikka veel selge. Ta võis ilmale tulla vabalt Kuressaares või hoopis Pärnus. Päris selge on aga see, et Kahni varane lapsepõlv möödus just Saaremaal.
1906 emigreerus pere Ameerika Ühendriikidesse.
Kahn lõpetas Pennsylvania ülikooli ning täiendas end hiljem Euroopas. Ometi pärinevad arhitektina hilja küpsenud Kahni tähtteosed alles 1960. aastatest.
Lisaks USA-le võib 20. sajandi üheks olulisemaks arhitektiks peetud mehe loomingut näha ka Indias, Bangladeshis, Nepalis. Tema teoste tippude hulka kuuluvad näiteks Kimbelli Kunstimuuseum USAs Texase osariigis, Bangladeshi Rahvusassamblee hoone Dhakas, Yale’i kunstigalerii New Havenis Connecticuti osariigis USAs.

Kahni ehitised on mõjusalt monumentaalsed. Suurejoonelisust ning kohati müstiliseltki mõjuvat ruumiefekti aitavad “lavastada” klassikaline korrapära ning valguse-varjudemängu teadlik rakendamine. Materjalidest armastas ta betooni, puitu, tellist. Paljuski koorub ilu välja arhetüüpselt mõjuvate geomeetriliste vormide (nagu ring, ruut, kolmnurk) ning üllatuslike vaadete kooslusest. Tundub, et sarnaselt paljude oma aja mõtlejatega püüdis Kahn leiutada justkui omalaadset tulevikuesteetikat, “Päikeselinna”. Kahni “uue ajastu templites” põimuvad futuroloogiline tehnitsism ning tsitaadid klassikast. Tõsi, viimased pigem põhimõtetena kui postmodernsete (õieti seda ennetavate) vormilaenudena.
Võrreldes “mainstreamiga” ehk siis külma isikupäratu kosmopoliitse kastarhitektuuriga olid Kahni majad pea et šokeerivalt ebatavalised. Kunstiteaduse Instituudi juhataja professor Mart Kalm: “Pärast seda, kui klassikaline modernism oli kõik traditsioonilise välja visanud, tõi Kahn tagasi monumentaalse pidulikkuse ja sümmeetria, mis inimeste silmis taastas majade väärikuse.”
Nõnda pole ime, et “väikseid kahne”, kes lõid samuti esinduslikke ning raskepärase vormiga hooneid, tekkis Ameerikas palju.

Oma osa modernismieelse ajastu poole pöördumises oli muidugi Kahni haridusel.
Monograafia “Louis I. Kahn” (Phaidon Press, London, 2005) autor, praegu Itaalias õpetav arhitekt ja ajaloolane Robert McCarter, kes tuleb ka Eestisse esinema, väidab: “Kahni juhendajaks oli Beaux-Arts’i vilistlane arhitekt Paul Phillippe Cret. Aga ta ütles hiljem ka oma töid iseloomustades, et “Le Corbusier oli mu õpetaja”, selles mõttes, et ta tudeeris palju Le Corbusier’ loomet.
Ka rõhku arhitektidest teoreerikute Viollet-le-Duci tarindi ja Durand’i moodulite süsteem ile (mõlemad olid kunagi Beaux-Arts’i professorid) võib Kahni loomingust kindlasti leida, kuid Ecole des Beaux-Arts’i stilistiline võttestik, välja arvatud esimestel praktiseerimisaastatel, jäi Kahnile kaugeks. Võib-olla kõige tähtsam õppetund, mille Kahn Beaux-Arts’i kasvatusest sai, kasutades Vincent Scully sõnu, oli tundmus, et “ajalugu on sõber”.”
McCarter lisab, et Kahn taasühendas Ameerika Ühendriikides moodsa arhitektuuri traditsiooniliste planeerimisprintsiipidega: “Ta hülgas domineeriva arusaama moodsast arhitektuurist kui korporatiivsest “internatsionaalsest stiilist”. Kahn tuletas kõigile arhitektidele meelde, et tänapäeva eluks vajalike ruumide juures on tähtis ka ajalugu, koht, valgus ja vari, konstruktsioon ja materjalid, inimese elukutse ja kogemus.”

Karismaatiline ning palju ringi reisinud Kahn oli populaarne õppejõud, kuid samas ei olnud majanduslikus mõttes kõige edukam arhitekt.
McCarter: “Kahn oli küll mõjukas oma eluajal, kuid ta on olnud palju, palju olulisem eeskuju nende 32 aasta vältel, mil ta on olnud surnud. Täna on väga raske nimetada mõnd tegevarhitekti, kes poleks saanud mõjutusi Kahni ideedest ning ehitistest. Kui mainida ainult mõningaid kuulsaid arhtekte, kes pole küll otsesed tema järgijad ega jüngrid, kuid kelle looming on tugevalt Kahni-maiguline, siis võiks nimetada Renzo Pianot, Tadao Andot, Peter Zumthori, David Chipperfieldi, Rafael Moneod, Steven Holli, Tod Williamsi ja Billie Tsieni, Alberto Kalaschi, Romaldo Giurgolat, Mario Bottat, Sverre Fehni ja paljusid teisi.”
Linnahalli, Rahvusraamatukogu ja Sakala keskuse autor Raine Karp, kes külastas esimese Nõukogude Liidu arhitektide delegatsiooniga 1973. aastal (s.o aasta enne klassiku surma) USAd, käis muu hulgas ekskursioonil Louis Kahni büroos: “Kahjuks ei olnud vanapapit kohal. Oli vist linnavalitsuses.” Kahni kontor oli võrreldes näiteks Mies van der Rohe ja Skidmore, Owings & Merilliga üpris tagasihoidlik ning töötajaid oli üsna napilt. Karp ütleb, et tema enda looming Kahni-mõjuline siiski pole: “Kahn on mulle muidugi ikka meeldinud. Tal on ka raskepärane arhitektuur, nagu mulgi. Kuid see on juhuslik kokkusattumus.”
Kahni “jälgi” Eesti arhitektide loomes Mart Kalmu arvates eriti pole. Veidi sarnasusi “Ameerika saarlasega” võiks leida lisaks Karbi teostele Jõhvi kultuurimajas (lammutatud) ning Tartu ülikooli raamatukogus. Vilen Künnapu (kes Kahnist palju kõnelenud) puhul on Kalmu arvates side pigem vaimne.

Miks siiski Kahn eestlastele praegu nii oluline on? Kas tõesti tahetakse end vaid võõraste, see on ameerika sulgedega ehtida, või on siin taga ka midagi sisulist?
Üks Kahni päevade organisaatoritest arhitektuuriprofessor Veljo Kaasik ütleb järgmist: “Mulle on Kahn alati meeldinud. On meeldinud vaadata fotosid valmisehitistest (näiteks Salk Institute for Biological Studies, Indian Institute of Management), aga ka projekte mitte kunagi ehitatud hoonetest (Palazzo dei Congressi Veneetsias); samavõrra naudin Kahni omakäelisi plaanide, lõigete, vaadete eskiise. Tean, et öeldu on artikulatsioonieelne lalin, aga mis ma teha saan. Kui nüüd end kokku võtta, siis tuleks öelda, et Kahni töödes kajastub suurimal määral jäljendamatu AJATUS või universaalsus, mis teeb iga konkreetsetele funktsionaalsetele nõudmistele rajatud ülesande igikestvaks.”
Arhitekt Toivo Tammik: “Louis Kahni esivanemad on pärit Balti kubermangudest, Kahn ise arvas endal olevat tubli annuse “head eesti verd”. Eesti- ja Saaremaa mõju tema kujunemisele ei saa alahinnata, arvestades, et viiendaks eluaastaks on inimese vaimsed põhiparameetrid fikseerunud. Eestis pärit ehitusinsener August Komendant kirjutab, et Kahn mäletas siit muu hulgas pikki kiviseid mererandu, lestakala ja valgeid öid. Samuti jäi arhetüüpse kujundina tema teadvusse Kuressaare loss, mille kui megastruktuuri mõju tema loomingule on ilmne.”
Tammik selgitab: “Kahn kui arhitekt ei tegelnud “probleemidega” ja nende “lahendamisega”. Arhitektuuri käsitles Kahn kui suurt kunsti. Kaasasündinud andekusele lisaks sai ta väga hea hariduse nii Pennsylvania ülikoolis kui ka loendamatutel reisidel eelkõige Itaaliasse, Kreekasse, Egiptusesse. Sellel baasil vormiti temast geenius, kes suutis luua ainulaadseid jumalikke geomeetrilisi süsteeme, millesse ta hiilgavalt sobitas tellija poolt antud praktilise, n-ö mahulis-planeeringulise ülesande. Kahni täht lõi särama teise geeniuse, August Komendandiga koos töötades. Kaks eesti meest, klassikalise haridusega müstiline Saaremaa juut Louis Kahn ja saksa kooliga Järvamaa perepoeg August Komendant, moodustasid 20. sajandi maailmaarhitektuuri võimsaima arhitekti-inseneri kombinatsiooni.
Kahni looming on täiesti ainulaadne ja ilma käegakatsutavate eeskujudeta. Tema tööd ei lange kunagi efektitsemise tühja tulevärgi tasandile, monumentaalne sakraalsus neis on võimas ja ajatu.”

Louis Isadore Kahn
Sündinud 1901 Saaremaal või Pärnus.
Pere emigreerus 1906 USAsse Philadelphiasse.
Lõpetas 1924 Pennsylvania ülikooli, 1928-29 täiendas end Euroopas. 1930ndatel tegeles peamiselt avalike hoonete projekteerimisega. 1948 asutas päris oma arhitektuuribüroo.
Õpetas Yale’is ning Pennsylvania ülikoolis.
Pälvis 1971 AIA kuldmedali ning 1972 RIBA kuldmedali.
Suri 1974 New Yorgis.
Mis toimub Kahni päevadel?
6. oktoober
15 Louis Kahni portree avamine, autoriks on Alexandra Tyng, Louis Kahni tütar.
17.30 Louis I. Kahni näituse avamine Kuressaare linnuses.
Näitus on koostatud Pennsylvania ülikooli arhitektuuriarhiivi poolt Louis Kahni 100 aasta juubeliks. Näitus on Kuressaare lossis vaatamiseks üleval 30. novembrini.
20 Film “My architect. Son’s journey” (2003), mida esitleb Kuressaare Linnateatris filmi autor Kahni poeg Nathaniel Kahn. Filmis jutustab arhitekti poeg oma isa tundmaõppimisest ja andestamisest tema arhitektuuri kaudu.
7. oktoober
9-18 Konverents Kuressaare Linnateatris.
Peaesinejad: Robert McCarter, Anne Tyng, Thomas Leslie, Vilen Künnapu.
*
Louis Kahni päevade peakorraldaja, arhitektide liidu direktor Ingrid Mald-Villand, miks arhitektid sellist üritust korraldavad?
Louis Kahn oma loomingu ja õpetusega on maailma arhitektuuri suundumusi ja nende kulgu oluliselt mõjutanud. Eesti Arhitektide Liit korraldab Louis Kahni päevad Kuressaares sooviga tutvustada tema pärandit siin, tema sünnimaal. Üritus toob Kahni lapsepõlve kodulinna parima osa tema loomingust ja inimesed, kes teda tundsid ja teadsid, samuti inimesed, kes on tema panust arhitektuuri põhjalikult uurinud või saanud sellest mõjutatud. Kahn on meile, eestlastele, oluline, sest meie seast pole tulnud palju selliseid inimesi, kelle elu ja töö on terve maailma mastaabis nii tugeva mõjuga. Kahni päevadel tuleb kajastamisele ka Kahni koostöö eesti inseneri August Komendandiga, kellega koostöös valmisid Kahni tippteosed alates 1956.aastast. See seos ja see osa Kahni loomingus on jäänud sageli varju.
Sel aastal täitus Kahni sünnist 105 aastat ja Komendandi sünnist 100 aastat, nii et on sobivaim aeg selle tähistamiseks.
Kas on plaan Kahni päevadega jätkata?
Idee on, et see üritus võiks kujuneda traditsiooniks ja et nii jõuaks maailma arhitektuuri paremik Eestisse. Kui tänavustel Kahni päevadel on juttu peamiselt Louis Kahnist endast, siis järgmistel, mis toimuksid 2008. aastal, võiks kajastada juba temast mõjutatud arhitektide panust maailma arhitektuuri. Edaspidi võiks selle ürituse raames kajastada ajas püsivaid ideid arhitektuuris erinevates võtmetes, selekteerides välja parimad. Kindlasti kujuneb järgmise ürituse konkreetne sisu nende kahe vahepealse aasta jooksul, sõltudes arhitektuuris toimuvast ja huvide suundumisest.