Kärt Summatavet: innovatsioon läbi loomemajanduse

Loomemajanduse rahastamise ja riigi tugistruktuuride loomise küsimuste arutelu on jõudnud murranguni, kus esmakordselt võime emotsioonide- ja eelarvamustevabalt Eestis valitsevat olukorda hinnata. Valminud on kaks olulise tähtsusega uuringut, mis kirjeldavad Eesti loomemajanduse olukorda, et aidata meie tänaseid majandusprobleeme lahendada ning edasisi uusi samme kavandada.

Kui futurist Guido Viik kurtis (PM 12.06), et loomemajanduse mõiste on veel üsna hägune, siis sel nädalal tutvustati algatuse «Loov Eesti» ettevõtmisel konjunktuuriinstituudi koostatud mahukat analüüsi «Eesti loomemajanduse uuring ja kaardistus» ning Tuleviku-uuringute Instituudi ja Humanitaarinstituudi läbi viidud uuringut «Eesti loomemajanduse potentsiaal ja arenguks vajalikud riiklikud toetusmeetmed». Nende uuringute põhjal näeme, milline on loomeettevõtluse roll Eesti majanduses, meie loomemajanduse hetkeseis ning milliseid tegevusi oodatakse riigilt.

Kunstniku, õppejõu, uurija ja loomevaldkonna praktikuna lugesin päris hoolikalt Guido Viigi arvamuslugu, kus ta soovitab kunstiinimestel oma sotsiaalsesse võrgustikku kaasata vähemalt ühe «kodustatud ärimehe» ja projektikirjutaja. Võin kinnitada, et nn kunstiinimesed ei ela kultuurilises, sotsiaalses ja majanduslikus eraldatuses, vaid meie pereliikmete, sõprade, kolleegide ja koostööpartnerite hulgas on erineva taustaga professionaale.

Seni on puudunud põhjalik ülevaade sellest kõrge innovatsioonipotentsiaaliga valdkonnast ning loomeettevõtluse rolli ei osata meil veel küllaldaselt väärtustada.

Võin isiklikule kogemusele toetudes väita, et loomemajandus ei kuulu «Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2007–2013» prioriteetide hulka, mistõttu ka uurijail, kes loomemajanduse valdkonna arendamise heaks tahaksid midagi ära teha, on puudunud võimalused Eestile vajalikes suundades olulisi samme ette võtta.

Selleks, et valitsevast olukorrast aru saada ning konkreetseid probleeme lahendada, ei piisa kõlavate pealkirjadega artiklitest või pidukõnedest. Eesti probleem on selles, et alles nüüd valmivad katvad ülevaated, mis kirjeldavad olemasolevat loomemajanduse valdkonda.

Kui Viik meenutab, et enne iseseisvuse taastamist oli igal edukal eestlasel oma «kodustatud soomlane», siis tahaksin meenutada, et esimesed kontaktid loodi kultuurivahetuse sildi all nii kirjanike, muusikute, kunstnike, ajakirjanike, heliloojate, näitlejate, teadlaste kui ka teistes valdkondades töötavate inimeste isiklike kontaktide kaudu juba 1960.–70. aastatel.

1990ndatel tehtud soomlaste investeeringud Eesti majandusse said aga alguse üle lahe elavate inimeste ja ettevõtete, aga ka Soome riigi huvist ning koostöövalmidusest siin tegutseda. Nüüd on just meie oma riik see, kelle huvi ja koostöövalmidust loomemajanduse valdkonna sees- ja väljaspool oodatakse.

Loomemajanduse ettevõtja ei vaja almuseid või juhutoetusi, vaid tahab oma oskused, teadmised ja loova töö Eesti riigi ning majanduse kasutusse anda. Meil ei ole vaja kedagi «kodustada», sest meil on  piisavalt suuri sotsiaalseid võrgustikke. Koostööks teiste valdkondadega puudub meil aga kaardistatud maastik ja püstitatud maamärgid, mille alusel orienteeruda ning sihipäraselt üheskoos edasi liikuda ja tegutseda.  

Mida saame Eesti majandusele pakkuda? Näiteks äsja Londonis toimunud maailma kunsti- ja disainiülikoole ühendava CUMULUSe võrgustiku konverentsil käsitleti rahvusvaheliselt üliolulisi teemasid, kuidas disain (sh tarbekunst) ja arhitektuur saavad riikidele sotsiaalses, ökoloogilises ja majanduslikus sfääris kasu tuua.

Majanduse ja ettevõtluse seniseid kontseptsioone oluliselt muutev säästlik mõtteviis toetub erinevate valdkondade loovale tööle ja koostööle. Uue elustiili ja mõtteviisi disainimine muudab muu hulgas ka ärieetikat ning lahendab tänaseid probleeme, mille kaugeleulatuvate mõjudega on vaja just praegu tegelda. Loodusressursside säästlik kasutamine, taaskasutus, energiapoliitika, majanduslik, demograafiline ja sotsiaalne olukord vajavad arukat tegutsemist. Loomemajanduse sektori kaasamisel muutuvad ettevõtete ärimudelid ja käitumine innovatiivseks. Ettevõtted avastavad uusi partnereid ootamatutest valdkondadest ning turule tulevad uued ideed, millest on kasu nii tarbijale, tootjale, finantssfäärile kui ka uute tehnoloogiate väljatöötajatele.

Mida on loomemajanduse ettevõtlikkusega seotud käitumises sellist, mida on kasulik ka mujal ettevõtluses rakendada? Koostöö kaudu vabanetakse stereotüüpidest ning äriettevõtete kitsas vaateväli laieneb, sest loovatel praktikutel on loovamad ja paindlikumad ettevõtlusoskused, mida tasub üle võtta.

Siinkohal võiks lõpetada sir Ken Robinsoni väitega, et tulevikutrend on põllumehe mõtteviis ning tehnikasajand on juba minevik. Põllumees loob tingimused kasvuks, ootab sobivaid loodustingimusi, mõtleb ja tegutseb säästlikult, et mitte kaotada keskkonda, milles elab ja kust saab kõik vajaliku. Meil tuleb õppida minevikust, mitte olla minevikus.  

TÜ vanemteadur Kärt Summatavet väljendab artiklis isiklikke seisukohti.