Kas ehitise projekteerija vastutab vigade eest, mille tõttu on tekitatud kahju inimese elule või tervisele?

See on küsimus, millele vastuse otsimisega oleme aeg-ajalt silmitsi seisnud nii teoorias kui praktikas. Õiguslik vastus sellele küsimusele ei ole nii selge ja ühene.

Arvestades seda, et teema käsitluse maht ületaks kordades ajaveebi vormi, siis toon alljärgnevalt välja mõned aspektid projekteerija vastutuse osas.

Täna, mil ehitus- ja planeerimisõiguse kodifitseerimismenetluses on pakutud välja uued õigusterminid – ehitise eluiga, mil ehitis tuleb hoida korras ja ehitise kasutusiga, mil tuleb tagada ehitise kasutamistingimustele vastav asjatundlik hooldus, siis tõusetub küsimus, kui pikaajaliseks kasutamiseks ühte hoonet projekteerima peab ja kas projekteerija on vastutav selle püsimise eest kogu hoone eluaea vältel.

Teatavasti võib vastutus õiguslikus mõistes olla kas lepinguline, lepinguväline, või karistusõiguslik.

Projekteerimistööde tellimiseks sõlmitavates tüüplepingutes (näiteks PTÜ 2007) lepitakse kokku vastutuse määras ja ajas – nt projekteerija vastutab lepingu tasu piires ja aja jooksul, mis kattub ehitise garantii ajaga.

Sagedamini kohaldatakse lepingulist vastutust olukorras, kus tellijale tekivad lisakulud projekteerimisvea tõttu ehitusprojekti elluviimisel, nt pikeneb ehitise valmimise tähtaeg. Projekteerimislepingu vastutuse kohaldamine inimese tervise kahjustamise tõttu oleks pigem erandlik olukord, sest projekteerija tegevuse üks eesmärke on luua inimese elule ja tervisele ohutu ehitis. Samuti peab arvestama sellega, et kahju tekitajaks ei ole ehitusprojekt, vaid selle alusel ehitatud ehitis. Seega on küllalt keeruline tõendada põhjuslik seos projekteerija tegevuse ja kahju tekitamise vahel. Samas ei ole sellise lepingulise vastutuse ja leppetrahvi kohaldamine välistatud, sest pooled on vabad kokku leppima lepingu vastutuse tingimustes, kui seadus seda ei keela. VÕS § 1051 keelab sellise kokkuleppe, millega välistatakse või piiratakse vastutust surma põhjustamise, kehavigastuste või tervisekahjustuse tekitamisel. Seega võivad projekteerija ja tellija kokku leppida ka vastutuse inimese elule või tervisele kahju tekitamise eest. Peab arvestama, et lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise, kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral vastutab kahju tekitaja seaduse alusel ehk lepinguväliselt.

VÕS § 1059 näeb ette, et ehitisealuse maa omanik või muu asjaõigust, mille alusel ehitis on püstitatud, omav isik vastutab ehitise kokkuvarisemise, selle osade eraldumise ja allalangemise (k.a jääpurikate kukkumise) tõttu tekkinud kahju eest. Seega sõltumata lepingulise vastutuse olemasolust, kohaldatakse inimese surma või kehavigastuste korral ehitise omaniku seadusjärgset vastutust ning seadus loetleb kulud, mida tuleb sellisel juhul hüvitada (nt ravikulu ja töövõimetuskahju). Juhul kui õnnetuse põhjustas projekteerimisviga, siis kokkuleppe olemasolul, võib ehitise omanik kahjunõude pöörata projekteerija vastu, kui suudab tõenda, et kahju tekitamises on süüdi projekteerija.

Juhul, kui lepingulise vastutuse aeg on möödas või ei ole ehitise omaniku ja projekteerija vahel lepingulist suhet olnud, on omanikul võimalik kahju inimese elule või tervisele tekitamise korral projekteerija vastu esitada lepinguvälise kahju nõue VÕS § 1045 lg 1 p 1 ja 2 alusel. Projekteerija ei vastuta juhul kui ta tõendab, et ei ole surma põhjustamises või kehavigastuste tekitamises süüdi. Võimalus, et ainult projekteerija viga tekitas ehitise varingu on ehitamise loogikat arvestades vähetõenäoline. Seda seetõttu, et projekti elluviimisel lasub hea ehitustava ja ehitise ohutuse tagamise koorem eelkõige ehitajal. Kui ehitaja peab ennast piisavalt pädevaks, et konkreetne projekt ellu viia, peab ta olema ka piisavalt asjatundlik, et selles vigu näha ja nendele osundada. Seega olukord, kus ainult projekteerija vea tõttu tekib kahju inimese tervisele, ilma et ehitaja selles mingil viisil ei osalenud, on ebatõenäoline.

Kas projekteerijale saab kohaldada kriminaalvastutust? Karistusseadustiku §-is 408 on ette nähtud rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus elule ja tervisele ohtliku ehitise ehitamise eest. Ohu põhjustamise all inimese elule ja tervisele tuleb mõista sellise olukorra tekitamist, mis võib endaga kaasa tuua inimese surma või tema tervise kahjustamise – see tähendab, et ei pea olema tekkinud ka tagajärg inimese surma või tervisekahjustuse näol selleks, et vastavat kriminaalmenetlust alustada. Kas selle koosseisu kohaldamine võiks tulla kõne alla ka projekteerija puhul?

Olen seisukohal, et antud kuriteo koosseis on kohaldatav ainult ehitajale. KarS ehitamise mõistet ei määratle, seetõttu tuleb tugineda ehitusseadusele, mis eristab selgelt projekteerimise (§ 2 lg 4) ja ehitamise (§ 2 lg 6). Projekteerija ei ehita ehitist, kuigi tema tegevus omab ehitusloa menetluses olulist rolli, seega ei ole projekteerija ka antud eridelikti adressaat. KarS § 117 (surma põhjustamine ettevaatamatusest) või § 118 (raske tervisekahjustuse tekitamine) kohaldamine projekteerijale on samuti küsitav, sest isegi kui projekteerimisviga on põhjustanud õnnetu tagajärje, ei pruugi see olla ettenähtav projekteerimisfaasis ning sellega puudub süüteo põhjuslik seos teo toimepanemise ja tagajärje vahel.

Projekteerija on reeglina üks lüli ehitise valmimises ning tema otsese tegevuse tõttu kahju inimese elule ja tervisele ei saa tekkida. Samuti loetleb seadus vastutajaks ehitise omaniku, kelle vastu esitakse inimese elule või tervise tekitatud kahju nõuded. Karistusõiguslikku karistust saab omakorda kohaldada ainult ehitajale. Järeldusena võib tõdeda, et projekteerija vastutus inimese elule või tervisele tekitatud kahju osas on võimalik, kuid sellise kahju tekitamise tõendamine ja projekteerijalt selle aluselt kahju nõudmine on vähetõenäoline.