Kas karuteene väärib medalit?

Kommentaarid Jaan Tamme artiklile.

Dmitri Bruns, Tallinna peaarhitekt aastatel 1960–1980 ja vanalinna säästva muinsuskaitse strateeg:

Kuigi Jaan Tamme viidatud seisukohtadega nt WW Passaaži osas tuleb nõustuda, siis teistpidi on eritingimuste koostamisel ka muinsuskaitsjad teinud vahel kaheldavaid otsuseid, mis pole soosinud parimate võimalike linnaehituslike lahenduste teket. Võtame näiteks Viru väljaku äärde rajatud Metro Plaza klaaskasti (Viru väljak 2), mis istub kunagise vene Aleksandri gümnaasiumi madala – muinsuskaitse reeglite järgi säilitamisele määratud – kahekorruselise fassaadiriba taga. Linnaehituslikult mõjusa nurgalahenduse asemel on Viru väljaku selle osa puhul nüüd tegu eklektilise kooslusega, mis meenutab moodsalt riietatud noormeest, kel on XIX sajandi pantaloonid alla vajunud.

Siinjuures on kahju, et samal ajal pole muinsuskaitsjad õigeaegselt, s.t enne ehituse algust, hoonete kavandamise etapis, piisavalt tähelepanu juhtinud nt Solarise keskuse ebasobivusele Teatri väljaku ansamblis ega ka nt Tartu uue kaubamaja lahenduse küsitavusele Vanemuise teatri ja Emajõe vahel. Kui nüüd tulla Pärnu juurde, siis vastavalt Jaan Tamme väidetele on Pärnu vanalinnale avaneva kaugvaate (Pärnu jõe paremkaldalt Rääma tänavalt) kinniehitamine leidnud aset viimase 10–12 aasta jooksul. Tuleb küsida, et kus olid muinsuskaitsjate silmad siis varem? Tagantjärele tarkus ei tee toimunut olematuks.

Peaksime mõtlema sellele, kuidas jõuda olukorrani, kus meil pole vaja Karuteene medaleid välja anda. On vaja protseduurilist mehhanismi, mille abil oleksid EMSi liikmed kui ühiskondliku mittetulundusühingu esindajad planeeringute ja muinsuskaitsealadele ehitatavate hoonete kavandamise juures algusest peale, nii et neil on võimalik juba eos suuremad prohmakad ära hoida. Vajame strateegilist mõtlemist, elukeskkonna arengut tuleb näha pikemas perspektiivis ja terviklikult.

Riin Alatalu, Pärandiaasta vedaja, muinsuskaitse doktor:

Aastast aastasse tähistatava muinsuskaitsekuu näol on tegu jõulise mainekujunduskampaaniaga, huvi selle vastu ei näi õnneks raugevat. Traditsioonist siiski ei piisa, sest Eesti muinsuskaitse üks teravamaid murekohti on see, et ametkonda peetakse kitsarinnaliseks, liigselt piiravaks. Seda mainet võimendab ka mõnede omanike ja sageli ajakirjanduse kunstlikult rõhutatud vastandumine n-ö elu edendamisele. Õnneks tunnistab probleemi ka muinsuskaitse ametkond ise ja ettevalmistatava seadusemuudatuse, võib-olla isegi uue seadusega üritatakse tulla „muinsuste omanikele lähemale”. Tegelikult võimaldavad ka kehtivad seadused juba praegu või väikese silumisega omanike huvide suuremat kaitset pärandi väärtust vähendamata, bürokratiseerunud amet lihtsalt ei rakenda või selgita piisavalt neid võimalusi. Nii ongi kavandatav seadusemuudatus pigem suhtekorralduslik, aga see on muidugi väga oluline eesmärk.

Karuteene medalgi on lahutamatu ja oluline osa mainekujundusest.

I medal anti 1997. aastal nn kauboikapitalismi ajastul WW Passaažile. 1990ndatel ei rullinud hoogne arendus üle mitte ainult muinsuskaitsjatest, vaid sageli ka linnaplaneerijatest. Šokk WW Passaaži kerkimisest oli aga seda suurem, et muinsuskaitsjatel oli sisuliselt 1960ndate keskpaigast õnnestunud tõrjuda peaaegu kõiki katseid vanalinna uusi maju ehitada. Tuntumad erandid on muinsuskaitsjates sallimatust tekitanud Vilen Künnapu väike lillepood Väike-Karja tänaval ja olümpiaehitis kaubahall. EMSi ette võetud avalik häbimärgistamine oli kindlasti varase kodanikuühiskonna mõjus näide. Medali pälvisid avalike ja erahuvide vastandamise tõttu ebaseaduslikult ehitatud J. Köleri tn 2 (2005), Sakala keskuse lammutajad (2007) ja naeruväärsuseni jõudnud vaidlused Nõelasilma taastamisel. Tänavu oli medali kandidaat ka Nõmmel Sanatooriumi parki looduskaitsealale kavandatud arendus. Mind hämmastas arendajate visadus eirata mitme ametkonna soovitusi ja ettekirjutusi ning viia rahvahääletusele planeering, kus puudub tahe leida asjaosalisi rahuldav lahendus. Loodetavasti leitakse endisele haiglakompleksile mõistlik otstarve ilma Karuteene medali abita.

Paar Karuteene medalit on siiski tekitanud suurt nõutust ja vaevalt et tõestanud muinsuskaitse koostöövalmidust. 2000. aasta medali sai De la Gardie’ kaubamaja ja 2006. aastal Narva kolledži projekt. Mõlemad ehitised täidavad Teises maailmasõjas hävitatud linnaruumi, kuhu ligi 60 aastat ei suudetud mitmetest võistlustest ja aruteludest hoolimata leida sobivat lahendust. Medali andja EMSi jaoks tähendas nende hoonete sünd ajalooliste hoonete koopiatena taastamise lootuse purustamist. Noorema põlvkonna muinsuskaitsjatele jääb selline ootus ja nüüdisarhitektuuri eitamine jätkuvalt mõistetamatuks, sest tänapäevane muinsuskaitse ideoloogia ajaloo kopeerimist ei tunnista, pigem peame olema avatud, et ka praeguste arhitektide loomingust, meie enda tänasest päevast saaks homne pärand. Narva kolledž on pealegi nüüdseks pälvinud uhkeid preemiad õnnestunud idee eest ajaloolise keskkonna elustamisel.

Meie elukeskkond muutub pidevalt. Oluline pole mitte tõrjuda moodsat, vaid jälgida, et me ei kaotaks väärtuslikku. Muinsuskaitse eesmärk ei tohi olla uue tõrjumine, vaid tasakaalu leidmine. Erimeelsused arhitektidega ja planeerijatega on mõneti paratamatud, sest Eesti arhitektikoolituses on pikalt olnud puudu arhitektuuriajaloo sisulisest õpetamisest ja mõtestamisest. 1998. aastal sai Karuteene medali „pikaaegse muinsusväärtusi eirava tegevuse eest, mis seisneb järjekindlas kultuurimälestiste lammutamise planeerimises ning aktiivses muinsuskaitseseaduse rikkumisele õhutamises” arhitekt Irina Raud. On omamoodi paradoksaalne, et usutavasti on just oma eelkäijate loodud linnaruumist vähe hoolinud Raud peagi Raine Karbi kõrval teine elav Eesti arhitekt, kelle looming ehk Ugala teater võetakse riikliku kaitse alla. Sama siiralt loodan, et hoolimata aastatepikkustest vaidlustest võetaks kaitse alla ka Peep Jänese Turisti pood Tartu maanteel. XX sajandi arhitektuuri kaardistamise tulemusel saavad loodetavasti veel paljud loovad Eesti arhitektid tunda ka muinsuskaitse tunnustust oma ehitiste mälestiseks või vähemalt väga väärtuslikuks hooneks tunnistamise läbi.

Kõiki teeneid ja karuteeneid tuleb hinnata oma ajastu ja ruumi kontekstis. Sildistada tohib aga ainult selliseid tegusid, kus subjektiivsuse võimalus on võimalikult väike. Eluaegse suve-räämakana oli mulle suur üllatus, et Pärnu jõe paremkaldalt avaneva „muljetavaldava linnasilueti” kinniehitamine oleks tänavu peaaegu Karuteene medali saanud. Mina pole sünniaasta tõttu näinud seda aega, kui Pärnu vanalt sillalt ilmselt veel tõesti linna siluett avanes. Küll aga olen Rääma poolt tulles täheldanud, et Pärnu jõe kaldad mõjuvad kui linna tagahoov ja mitte kui ajalooline tuiksoon ja (linna)elu läte. Nüüdseks on paremkaldalt tööstushooned maha lammutatud, aga vasakkalda uusehitised, isegi kontserdimaja on jõe poole pigem selja või küljega. Loodan, et arhitektid kujundavad Rääma poolt vaatajale toreda, jõega suhestuva linnaruumi.

Carl-Dag Lige, muinsushuviline arhitektuurikriitik:

Eesti avalikkuses on viimase aasta jooksul korduvalt arutletud selle üle, kas avalik virisemine ja kritiseerimine on õigustatud, ning kui on, siis millistel tingimustel. Arvamuste paljusus on üldjuhul hea ning argumenteeritud kriitikal on ühiskonnas täita oma funktsioon. Jääb siiski arusaamatuks, miks mitmed institutsioonid jätkuvalt justkui näidispoomisi ja avalikke häbistamisi korraldavad, mis erinevalt tasakaalustatud avalikust debatist ei võimalda „süüdlasel” sõna võtta. Hetkega meenuvad Eesti Ajakirjanike Liit, kes valib aasta pressivaenlast ning EMS, kes on aastaid välja andnud Karuteene medalit.

Eesti muinsuskaitse on viimase kümnendi jooksul teinud läbi suure arengu. Ühiskond on saanud teadlikumaks siinsest kultuuripärandist ning seetõttu tajutakse muinsuskaitset institutsioonina üha enam koostööpartneri, mitte „repressiivorganina”. Sellele on kindlasti kaasa aidanud nii Eesti kunstiakadeemia restaureerimiskooli tegevus, verevahetus muinsuskaitse institutsioonides (nooremad ametnikud on loonud avatuma õhkkonna) kui siinsete spetsialistide tihedam kokkupuude rahvusvahelise kultuuripärandialase tegevusega. Positiivseid arengutendentse on viimastel aastatel näha olnud näiteks nii muinsuskaitseametis kui Tallinna kultuuriväärtuste ametis. Paraku näib, et EMS, mis taasiseseisvumiseelsel ärkamisajal täitis vaieldamatult tähtsat ühiskondlikku rolli, on jäänud kinni väga kitsasse raami. Jääb arusaamatuks, miks EMSi liige härra Jaan Tamm peab tänavust muinsuskaitsekuu algust tähistavas artiklis oluliseks keskenduda just Karuteene medalitele ja nende ajaloole. Peaks ju muinsuskaitsekuu olema eelkõige positiivsete algatuste aeg.

Kohati jääb konservatiivsemate muinsuskaitsjate jutust mulje, et enamik arhitektuurist, mis on rajatud taas iseseisvas Eestis, ei vääri mingisugust tähelepanu. Jah, tõsi, viimase 20 aasta jooksul on nii meie linnades kui väikeasulates tehtud uusehitiste rajamisel mitmeid vigu, tehakse paraku ka tulevikus. Jääb siiski mõistmatuks, miks EMS ründab tihtipeale just neid nüüdisarhitektuuri objekte, mis on pälvinud laiema kultuuriavalikkuse hulgas, aga ka arhitektuuriringkondades pigem kiitust. Siinkohal meenuvad De La Gardie’ kaubamaja Tallinnas ning Tartu ülikooli Narva kolledž, mis valmimisjärgselt palju positiivset tähelepanu said ning mida ka kultuurkapitali preemiatega autasutati. Narva kolledž pälvis seejuures ka Eesti tähtsaima, riikliku kultuuripreemia.

Imelik on kuulda EMSi väiteid selle hoone sobimatusest piirilinna ajaloolisele raekoja platsile. Hoone puhul, kus kollektiivse mälu ja kultuurikatkestuste temaatika on sedavõrd delikaatselt käsitletud, kus arhitektuurne, sisearhitektuurne, ehituslik, insenerlik, aga ka linnaruumiline kvaliteet on põimitud niivõrd veenvaks tervikuks, võib ehk vaielda vaid ajaloo ja muinsuskaitse üldfilosoofiliste ning alusideoloogiliste küsimuste üle. Selle hoone jätkuv nimetamine (Jaan Tamme sõnadega) „Narva vanalinna visuaalselt reostavaks uusehitiseks” mõjub – kõige leebemalt väljendudes – vääritult. Hüperboolselt võiks väita, et Narva kolledži hoone võiks juba praegu kaitse alla võtta, sest nii kõrge kvaliteediga terviklikke ehituskunsti teoseid rajatakse lähikümnendeil Eestisse tõenäoliselt vaid üksikuid. Olen üsna kindel, et 50 aasta pärast tagasi vaadates kuulub Narva kolledž Eesti nüüdisarhitektuuri tippteoste hulka, millel on kultuuriline tähendus nii Eestile kui ülejäänud Euroopale.

Lõpetuseks, on kaheldav, kas EMSi juba 18 aastat kestnud nõiajaht on üleüldse teeninud Eesti muinsuskaitse huve. Pigem on EMSi aktiivsed süüdlase otsimise kampaaniad suurendanud muinsuskaitse-vastaste hulka, seda eriti tegevarhitektide hulgas. Kuigi esmapilgul võib Karuteene medalite väljastamine anda EMSile võimaluse enesekehtestamiseks, mõjub see pikas perspektiivis halvasti, sest tõreda ja retroaktiivse hoiakuga inimestest ning organisatsioonidest kiputakse eemale hoidma.