Kas kogu võim lendrobotitele?

EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas esines 5. aprillil Tallinnas Fabio Gramazio Šveitsi arhitektuuribüroost Gramazio & Kohler.

Gramazio & Kohleri viimaste projektide hulka kuuluvad nii Šveitsi ekspositsioon XI Veneetsia arhitektuuribiennaalil (2010), firmade IBM ja Swiss Re jaoks kujundatud sWish paviljon 2002. aasta Expo raames, Bahnhofstrasse jõuluvalgustus, kui ka kaasaegse tantsu keskus Tanzhaus Zurich. Loengul „Digitaalne materiaalsus arhitektuuris” näitas Gramazio büroo loomingut ning rääkis uurimissuundadest ja tegevusest, mida juhatab koos kolleeg Matthias Kohleriga aastast 2010 ETH Zürichi (Eidgenössische Technische Hochschule Zürich) arhitektuuriteaduskonnas.

Gramazio & Kohleri fookuses on uudsed ehitustehnikad ja materjalid, valdkondadevahelises koostöös katsetatakse novaatorlikke võtteid, et siduda arvutidisaini (CAD) ja arvutitootmise (CAM) maailm arhitekti tegeliku loomeprotsessi ja reaalse ehitustegevusega. Kõrgtehnoloogiliste tootmisviiside arendamise ja ebastandardsete lahendustega avardatakse arhitektuuri tulevikuvõimalusi, sellesse protsessi on kaasatud ka üliõpilased. Kooli kasutada on töökojas (3 × 6 m²) paiknev tööstusrobot, mille abil saavad ETH arhitektuuritudengid oma koolitöid arhitektide käe all maketeerida. Jätkates loengusarja eelmise esineja Norra arhitekti Jonas Norstediga alustatud majade eluea teemat,¹ sai ka seekord Gramazioga esmalt juttu tehtud aja mõjust arhitektuurile.

Fabio Gramazio: Aeg kui selline ongi põhiline: küsimus on selles, milline liigutus tehakse ehitusprotsessis esimesena, milline järgmisena jne. Asi on tegevuse järjestuses ja see määrab tulemuse, ütleb, mis on võimalik, ja võib täielikult muuta loodava objekti visuaalset vormi. Seega on võimalik luua objekte, mis ongi aja kavandatud. Ka muusikas on minu meelest olulisim komponent just aeg. Kui mõelda laiemalt, suuremas skaalas, siis – aeg muudab arhitektuuri. Muutub hoonete või objektide kogemine ajas. Isegi kui hooned on staatilised, siis loodud ruumi kogetakse ikkagi liikumises. Selleks, et liikuda ruumis, tuleb aga liikuda ka ajas. Asju, mis meid huvitavad, ei saa kinni püüda ühe „klõpsuga”, vaja on rohkem visuaali. Hoonete mõistmiseks on parim viis neid külastada. Võtkem näiteks kas või Riedikoni villa, mille olemust ei saa edasi anda ühe fotoga. Kui seal majas viibid, seal ringi liigud, siis alles näed siseruumi ja ümbruse suhet.

Teie loomingu vastupidavus ajas tuleneb ehk ka ehitusmaterjalide valikust?

Kui järele mõelda, siis valime tõepoolest alateadlikult materjale, mis vananevad väärikalt. Näiteks tellis küll vananeb, kuid säilitab oma kvaliteedi. Või puit. Meile ei meeldi materjalid, mis justkui eiravad aega, mis justkui pole loodud vananema – näiteks roostevaba teras. Seda mitte ainult arhitektuuri, vaid üldse kõigi objektide puhul, millel on nn hing, oma lugu. Siin peitub paradoks, sest arhitektilt oodatakse uue ruumi loomist, uute hoonete kavandamist, mis peaksid jääma igavesti nooreks. Seejuures ei ehita ma aga kunagi ühtegi hoonet nii, et ta paistaks vana välja, nn vintage-lähenemine pole minu rida. Asjad peavad vananema oma loomulikku rada.

Täpsemalt: millised reeglid seab ajaraam teie loomeprotsessile? Kas käite oma projekteeritut hiljem, pärast objekti valmimist, ka vaatamas, et näha, kuidas seda kasutatakse, millises seisus see on?

Bahnhofstrasse jõuluvalgustus, üks meie projektidest, töötas just nimelt ajas. Kõike raamis aeg: installatsioon paigaldati eri aastatel 30 päeva enne jõule (2003–2005). Kujundus ise ei muutunud ajas, kuid see, mismoodi inimesed seda vastu võtsid, muutus aja jooksul: alguses ei võetud seda lahendust omaks, kuivõrd olime vältinud klišeesid, mis enamasti jõuludega seostuvad. Hooned on alati kohal, kuid jõuluvalgustust näeb vaid kuu aega, nii et igal aastal tuli šokk uuesti. Aastate möödudes hakati aga lahendust nägema teisiti, linnaruumi osana. Sellega harjuti.

Ajutisusest ja installatsioonidest kõneldes: milline oli vastukaja 2010. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalile tehtud Šveitsi paviljoni kujundusele, mille aitas valmis ehitada selleks puhuks spetsiaalselt Veneetsiasse kohale sõidutatud mobiilne robot R-O-B?

Veneetsia vastukaja oli positiivne, sest tegu on ju rahvusvahelise arhitektuurivälja konteksti, mitte jõuluvalgustuse tüüpi kujundusega, mis on mõeldud kõigile linlastele. Kui teed midagi, mis meeldib kõigile, siis on see ilmselt pask. Heade asjade puhul on alati nii kiitjaid kui ka vihkajaid. Bahnhofstrasse jõuluvalgustust kajastas esimesel aastal ajakirjandus hoogsalt, inimesed olid üksteise peale vihased, meie lahendus tekitas emotsioone. Tegelik rahulolematuse põhjus peitub jõuludega kaasnevas ootuses, õrnas teemas, kahtlustes, lõpuks on küsimus ka võltsis ja vabaduses – vabaduses olla tarbija, teeseldes seejuures aga rõõmu ja heldust. Mis see jõuluvalgustuski muud on kui trikk selleks, et müüa rohkem. Sisuline konflikt valati seekord välja debatis jõuluvalgustuse üle. Ootasime oma tööle vastukaja, kuid mitte niisugusel määral ja nii brutaalsel kujul. Meile oli šokk, et ka inimestel, kes polnud meie projekti näinudki, oli selle kohta väga kindel oma arvamus. Ilmselt olime puudutanud midagi olulist ja see oli natuke hirmutav.

Mida tähendavad teie töös õigupoolest eksperimenteerimine ja katsetamine?

Meie eksperimendid pole sotsiaalsed, vaid esteetilised ja tehnoloogilised. Meid huvitab uute tootmisvõimaluste rakendamine sel moel, nagu see veel mõne aasta eest polnud võimalik. Meid huvitab, kas need protsessid on isegenereeruvad, algoritmilised, see, kuidas ruumi või objekti tajutakse, kui kiiresti tootmisprotsess aset leiab ja objekt valmib.

Kui ruumitajust rääkida, siis hämmastab vahel see, kui kiiresti harjub inimene keskkonnamuutuse või uue olukorraga. Teie viimase installatsiooni „Lennult kokku pandud arhitektuur” („Flight Assembled Archtecture”, 2011-2012), mis kujutab endast Meuse’i tulevikulinna 600 meetri kõrguse „ideaalse vertikaalse küla” maketti mõõtkavas 1 : 100, ehitasid lendrobotid (flybots). Inimesed, kes tulid installatsiooni avamisele, olid ruumi astudes silmanähtavalt ehmunud: ümberringi lendasid väikesed robotid, mis tiirlesid inimeste peade kohal ja kandsid ehitusklotse. Aga juba mõne minutiga harjuti olukorraga sedavõrd, et aeti nende all hoogsalt juttu ja pea kohal toimuvale pöörati järjest vähem tähelepanu.

Tegu oli näituse ja performance’iga, kus külastajad pidid lendrobotitega suhestuma. Installatsioon-performance on tõhus ja otsene mõttesuundade muutja. See üritus kandis aga ka arhitektuuritraditsioone, sest renessansist peale on välja pakutud ideaallinnade kontseptsioone. Katsetasime lendavaid roboteid näituseruumis kõigepealt omal nahal, et saada aru, mis tundeid toimuv tekitab. Alguses seostuvad lendrobotid putukatega. Ei oska ju aimatagi, kui taibukas putukas võib olla: mõni jääb õhus seisma, ei liigu üldse, siis liigub väga kiirelt mingis suunas. Meie masinad teevad sama, neil on kindel plaan ehitada konkreetne torn. Terve mõistus ütleb, et nad pole väga intelligentsed ja võivad vaid lennata ning tuua miskit punktist A punkti B. Ongi kõik. Kui aga nendega ära harjud, siis hakkad neid usaldama. Samamoodi on ka meie suure robotiga. Inimesed ei karda teda, võrdlevad teda inimolevusega. Nad ei pea robotit täiesti rumalaks ja teavad, et robot ei tee neile liiga. Robotid teevad lihtsalt oma tööd.

Kuidas võiks siis kirjeldada nn inimlikku elementi loomingulises protsessis? Kui palju sõltub tuleviku projekteerimisel-ehitamisel robotist? Kuhu on tehnoloogia meid viimas? Mida kõike võiksime, peaksime või saaksime tulevikus robotitele delegeerida?

Inimfaktor on oluline, sest ilma inimeseta pole kavandit. Kuid ilma roboti ja arvutita pole samuti tulemust. Tegu on partnerlusega. Inimestega rääkides tuleb sageli selliseid teistmoodi protsesse seletada. Võidakse näiteks karta arvutit või robotit, arvata, et need on suutelised inimese töö tema eest ära tegema. See on aga täiesti vale. Selline asi juhtub vaid siis, kui inimene kui autor ise tahab, et arvuti või robot tema eest töö ära teeb. Inimese ja masina koostöö annab aga võimaluse minna uuele loomingulisele tasandile. Disainiprotsessis on inimene ja masin võrdväärsed, võrdselt väärikad, sest nad sõltuvad teineteisest.

Kui kaugele võib selline partnerlus areneda? Kas on ette tulnud hetki, kui tekib frustratsioon: seda küll inimene ei peaks tegema, miks ei võiks seda teha masin?

Kui tekib küsimus frustratsioonist, siis on see märk, et kogu töö juures on midagi valesti. Rollide õige jaotuse korral seda küsimust ei teki. Miks peaksin soovima, et robot teeb midagi, mida saan ise teha? Ma peaksin olema kas laisk või pole mul piisavalt aega, tahan tulemust kiiremini. Sellise asja nimi on aga juba automatiseerimine, masstootmine, mitte looming. Loovus on väga inimlik asi, seda ei soovita ju masinale delegeerida. Asi on pigem ehk inimeste kartuses, teadmatuses, mida masin suudab ja mida mitte. Fantaseeritakse, et masin võtab üle selle osa tööst, mida inimene armastab.

Kas oled kuulnud kedagi soovimas, et masin oleks loov?

Kontseptuaalsel tasandil küll: kui lendrobotil oleks mõistus, siis kui kaugele see võiks areneda? Kas ta muutuks teatud momendil loovaks? Meie puhul on lugu lihtne. Näiteks tellistest arhitektoonide puhul teeme kavandi ja programmeerime masinad, mis aitavad meie mõtte teostada. Kõik. Kui aga robot asub protsessi käigus vahetulemusi mõõtma ja võtab tagasisidena saadud infot edasises tegevuses arvesse, siis pole küll veel tegu loovuse või intelligentsiga, kuid oleme astunud sammukese kaugemale. Tagasiside ahelas toimub midagi, mis pole enam inimese ehk disaineri kontrolli all. Loomulikult jääb inimese otsustada, millises punktis ja milliseid tulemusi mõõta, kuid lõpp-produkt tuleb nii ehk naa hoopis teistsugune, kui osatakse ette näha. See on dünaamiline protsess. Teine variant on deterministlik: teed joonise ja selle järgi toodetakse tulem. Milline loominguline osa tootmisprotsessist anda masina või süsteemi kätte? See on küsimus, mida kunstis, disainis ja arhitektuuris on pikka aega esitatud ja millele ka mitmeti vastatud. Kui suur osa protsessist on täideviimisel ja kui suur ideel? Sellele küsimusele pole vastust, ka kontseptuaalse kunsti puhul. Alati jääb idee väljendamise ja idee tajumise moment. Arhitektuuris lisandub veel ka töögrupi ehk inimestevahelise koostöö moment, s.o küsimus, kes ja millist informatsiooni kaasab, mil määral kes mida teeb.

Protsesse on võimalik kavandada nii, et tööprotsessi kaasatuil on väga väike sõnaõigus midagi otsustada või kuidagi töö tulemust mõjutada. Või vastupidi: algne idee näebki ette, et protsess on avatud ja autori kontroll protsessi üle kaob või muutub tühiseks.

Meie puhul on nii, et autoril on kontroll protsessi üle alguses ehk idee ja teostuse kavandamisel – ja lõpus. Vahepeal võib see kaduda ja sellest ei juhtu ka midagi, kui autor on asja nii ette näinud. Tänapäeval pole enam mõeldav, et sellises protsessis on üks ja ainus juht, kes teeb otsuse, ja teised, kes teostavad idee, kuid kellel pole protsessis mingit sõnaõigust. Huvitavam on vastupidine olukord, kus kontrollimehhanism on eelprogrammeeritult katkendlik ja osa kontrollist on vabatahtlikult teadlikult teisele osapoolele üle antud. Nii on protsessi „kontrollivaba” tsoon osa idee tervikteostusest. Meile meeldib niisuguste olukordadega mängida, võimaldada seesugust vabadust. Kuigi, mis on tegelikult üldse meie kontrolli all? Mida saame vabalt valida? Võib-olla polegi vahet, mida valida.
 
Vt lisaks www.gramaziokohler.com, www.dfab.arch.ethz.ch.

1 Veronika Valk, Kui kaua elab maja? – Sirp 5. IV 2012.