Kas „mägedel” on tulevikku?

Lasnamägi on Tallinna idavärav. Narva poolt Eesti pealinna saabujat võtab vastu terve laviin paneelvärdjaid – haige ja hingetu linn. Seda eraldavad Tallinna-Narva maanteest raudteel kössitavad räämas rongid, õudust tekitavad kütusetsisternid sabas. Sobiv algus šokiturismiks: tere tulemast elavasse Kafka maailma!

Esimesed aastad oma elust elasin Lasnamäe veerel, Pae tänavas viiekordses paneelmajas. Meie maja ümbrus polnud pooltki nii jõhker kui hiljem üle Lasnamäe kõrgendiku laotunud massiivne kaos, kuid ka toonane väike magalahakatis tekitas lapses õudu, jälitas unenägudes ja ängistas iga suve lõpul maalt vanaema juurest tulles nii, et valus hakkas. Elu oma näota paneeljurakates on karm ja ma mõistan seal elama sunnitud inimesi, kes näevad paradiisi isegi saamatult püstitatud põllukülades.

Mart Port, Lasnamäe planeeringu üks autoritest, kiitis ühel arhitektide liidu suveüritusel paneellinna keskkonda umbes nii: „Siin on korterites palju valgust, mitte nagu vanalinnas, kus eluruumid on pimedad, majad on parasjagu kaugel üksteisest, mitte ei istu üksteise kukil nagu tänastes uusasumites, kodunt saad bussi või trammiga linna, ei pea autot omama, kauplused on ka kuskil läheduses, ei jää nälga, kui autorehv on katki …” Kõik on õige, aga arhitekt ise on eelistanud siiski elada Nõmme või Pirita kandis, kohtades, kus on hing ja vaim. Reeglid, määrused, normid ja valemid ei taga ruumilist õnne. Paneelrajoonid on selle elav tõestus.

Kõik siin ilmas on suhteline: kui peab valima, kas ööbida tänaval, poolpõlenud kütteta agulimajas või tüüpmaja mugavustega korteris, siis pole kahtlustki, et viimane on parim. Kuid need sajad tuhanded ei ole eluheidikud, kes üle Eesti „mägedel” on sunnitud elama. Need on täiesti sotsiaalsed inimesed, kel on õigus inimlikule elukeskkonnale. Ei tüüptuppa paistev päike, akna all peatuv tramm ega nõuetele vastav köök asenda individuaalsust, inimmõõtmelisust, vaheldusrikkust ega romantilist atmosfääri, mis kaunistab päeva.

Kas tüüpelamute rajoone on võimalik ilusamaks ja kodusemaks muuta? Kindlasti on, just nimelt ilusamaks ja kodusemaks, aga mitte ilusaks ja koduseks. Juba ammu on aeg diskuteerida magalate saatuse teemal ja otsida lahendusi. Isegi siis, kui selleks vahendeid napib. Eesmärgi võiks ju ikka püstitada, inimestele võiks välja saata signaali, mida riik ja munitsipaalüksused plaanivad täna, kümne, kahekümne või viiekümne aasta pärast. Praegu puudub aga isegi täpne arusaam, kui kaua oma planeeritud eluea juba ületanud majad veel vastu peavad. Magalarajoonide tuleviku valulist teemat lükatakse homsesse nagu hambaarsti juurde minekut – hetkeni, kuni valu väljakannatamatuks ja ohtlikuks muutub. Ilmselt juhtub see mitmel pool korraga.

Inimene saab muidugi oma korteri teha enda näo järgi hubaseks ja tõmmata ette paksud kardinad tuppa piiluva näotu vastasfassaadi varjamiseks, aga seda valusamalt tabab tegelikkus hommikul välja minnes. Meie tüüpelamute alad on sedavõrd massiivsed, et majade seintele uue senisest soojapidavama „kasuka” pealetõmbamisest ei aita. „Mägede” esteetiline pool tekitab rohkem külmavärinaid kui paneelide vahelt tuppa trügiv külm. Ei usu ma siin ka haljastuse imeväesse. Võib ju kogu Lasnamäe roosimerre või kasesallu uputada, aga tuima sammuga laotud ilmetuid majakarpe see paremaks ei tee. Kindlasti ei ole kõik inimesed nii ruumitundlikud, paljud väidavad isegi end nautivat paneelrajoonide monotoonsust. Millegipärast kolitakse sealt siiski esimesel võimalusel mujale.

Muidugi on vaja lahendusi ka täna, kohe, et luua sealsetele elanikele natukenegi inimväärsem kodu. Tüüpsed paneelelamud ei ole vaid nõukogude korra jäänuk, neid on ehitatud 60ndatel ja 70datel ka mujal Euroopas. Kõige lähem näide on Soome, kus üsna mitmel pool võib leida sama vaimuvaeseid maju nagu meie nn hruštšovkad ja paneelikad. Soomlased on üsna agaralt otsinud võimalusi neid rekonstrueerida, anda neile parem välimus ning lisada väheke väärtust näiteks rõdude näol (loomulikult klaasitavate rõdude, sest teisi soomlased ei tunnista). Üks päris kulukas lahendus, mida Soomes mitmel pool paneelelamute puhul on rakendatud, on paneelseina asendamine väärika tellisseinaga: paneeli mittekandev välimine koorik eemaldatakse, lisatakse soojustust ning paneelkooriku asemele laotakse korralik tellismüüritis. Inimesed ei pea seejuures fassaadivahetuse ajaks oma korterist välja kolima ja peab tunnistama, et tellisfassaad koos rõdudega muudab tõepoolest paneelmaja ilmet päris palju. Soomlaste õnn on see, et neil ei ole nii mastaapseid paneelasumeid kui Eestis ja nende planeeringud on inimlikumad, lisandub vahelduv reljeef ning ka korterite planeering on suhteliselt hea. Tõsi, seal puudub soomlastele omane saun, ilma milleta ei valmi praegu Soomes peaaegu ükski korter, isegi siis mitte, kui tulevane omanik seda ei taha. Üks sellise uue tellisfassaadiga maja korteri omanik, vanem proua, kes Eesti arhitekte oma maja uudistamas nägi, ei olnud kiidusõnadega kitsi: „Meie korterite hind tõusis pärast renoveerimist oma 30 protsenti!”. Rikkad soomlased võivad endale sellist luksust lubada, eriti kui riik seda ka omalt poolt toetab.

Siiski olen ma veendunud, et meie paneelelamualade parendamiseks on vaja eeskätt buldooserit. Need majad tuleb lammutada, järk-järgult, et teha ruumi uutele struktuuridele, uutele materjalidele, ka uutele inimestele, kes muudaksid siinset sotsiaalset kooslust. Mõni nõukaaegne õuduslinna näidisala võiks muidugi tulevaste põlvede hirmutamiseks alles jääda. Las tunnevad end seal õnnelike inimestena, kes ei pea sellises kohas elama, lapsi kasvatama ega veetma seal vanaduspõlve.

Mõistagi ei saa magalaid kaotada aasta või paariga, aga kümne aasta pärast võiks juba midagi muutunud olla. Pole raha? Tuleb otsida. Küsida. Nõuda. Kõigepealt peab aga olema konkreetne visioon, kuidas ja kuhu tahetakse jõuda. Lähen huviga 16. novembril kuulama Tallinna kuuendat visioonikonverentsi, mis minu suureks rõõmuks kannab pealkirja „Uus elu mägedele”. Eks näis, kas pealkirja lõppu võib panna hüüu- või küsimärgi, praegu pole seal kumbagi.