Kas Narva-Jõesuu tõuseb veel?

Sel aastal tähistab Narva-Jõesuu kuurort oma 140. sünnipäeva. Just nii palju aastaid saab mööda ajast, mil toonase Narva linnapea Adolf Hahni eestvedamisel pandi alus Narva jõe suudmesse suvitusasula rajamisele. Oma eksistentsi jooksul on see auväärse ajalooga kuurort üle elanud mitu väga reljeefselt välja joonistuvat tõusu ja mõõna. Praegu, olles välja rabelemas ühest ajaloo laastavamast madalseisust, on Narva-Jõesuu taas kogumas tuure uueks tõusulaineks. Selle tunnistuseks on ka mõned aastad tagasi toonase linnapea välja käidud „ähvardus” haarata aastaks 2013 Pärnult suvepealinna tiitel. See ambitsioonikas idee kanaliseerus küll peamiselt reklaamlauseks, kuid arvestades asjaolu, et männimetsa alt on arglikult välja pungitamas järjekordne ehitusbuum ning suvitajate autovoorid on juba ammu sellesama metsaaluse umbe ajanud, on põhjust seada suuremaid sihte küll. Milliseks on heitlik ajalugu selle ikka veel paljuski unise kuurordi muutnud ning millised on eeldused ja ideed tõusmaks uuele laineharjale?

Elu läbi tõusude ja mõõnade

Narva-Jõesuu (toonase nimega Hungerburg) kuurordi rajamisele pandi alus 1873. aastal ja nagu mainitud, oli see toonase Narva linnapea Adolf Hahni idee, kes oli tegelikult saanud selleks tõuke Kreenholmi manufaktuuri Inglise taustaga töösturitelt, kes, otsides endale võimalust Narva ümbruses väärikalt ja aristokraatlikult puhata, kiikasid tulu teenimise eesmärgil ka Peterburi poole. Olgugi et asula väljaehitamise arhitektuuri suunajateks olid kohalikud (valdavalt toonased Narva linnaarhitektid Aleksandr Novitski ja Nikolai Opatski), imporditi tänu Kreenholmi magnaatidele siia mitmeid tol ajal läänes levinud novaatorlikke ideid: näiteks rakendati siin Inglismaal tolleks ajaks välja kujunenud uuendusliku asulatüübi – aedlinna printsiipe; samuti imbus Narva-Jõesuusse siinmail tundmata eksootilisi arhitektuuristiile jm.

XX sajandi alguseks oli Narva-Jõesuust kujunenud tervikliku planeeringuga ning kompleksse hoonestusega asula, selle toona välja kujunenud tänavavõrk ja linnaehituslikud piirid raamistavad ka praegust Narva-Jõesuud. Asula oli hoonestatud võrdlemisi ühtlaselt lopsakate puitpitsvilladega, mis olid kuulsad just oma ornamentika poolest. Stilistiliselt oli palett lai: historitsismi alaliikidena olid siin esindatud nii XIX sajandil Lääne-Euroopas levinud šveitsi stiil kui ka neorenessanss, mauri stiil jpt. Paljude hoonete fassaadidelt võis välja lugeda ka rahvusromantilise nihestusega vene talupojastiili ilminguid, mis olid tugevalt vernakulaarse taustaga, kuivõrd seda rakendasid siin Vene aladelt, peamiselt Karjalast pärit ehitusmeistrid. Selle tõttu kujunes Narva-Jõesuu arhitektuuri ilme sootuks teistsuguseks kui näiteks Pärnus või Haapsalus.

Esimeses maailmasõjas kannatas asula vähe, küll aga rauges poliitiliste muutuste tagajärjel Venemaa puhkajate vool. 1930ndatel kuurort kosus, kusjuures Narva-Jõesuu oli siseturistide seas toona populaarsemgi kui Pärnu või Haapsalu. Laastavalt mõjus asulale Teine maailmasõda, mille käigus hävis suur osa kuurordi algusaegadest pärit ajaloolisest ning arhitektuuri poolest väärtuslikust keskkonnast. Nõukogude ajal jätkus selle järkjärguline väljajuurimine, et rajada asemele mastaapne, suurusehullustusest kantud puhketööstuskompleks. Linna kerkisid mitmete üleliiduliste ettevõtete puhkeasutused ja sanatooriumid, samuti kõlavate nimedega lastelaagrid. Seejuures on ka nõukogude perioodil tsaariaegse hoonestuse kõrvale ja asemele rajatud uus kuurort väärtus omaette, olgugi et sellele ajastule iseloomuliku intensiivse ehitustegevuse tõttu hävis asula kompleksne aedlinnalik ilme ning keskkond muutus läbimõtlemata planeerimise käigus kohati kaootiliseks ja fragmentaarseks. Oluliselt mõjutasid kuurortasula elu 1960ndatel jõe kaldale rajatud Leningradi oblasti kalurikolhooside traal- ja külmutuslaevade baasid, mistõttu hakkas elitaarsest kuurordist hiilivalt kujunema suvaline töölisasula. 1980ndate lõpuks oli ligi 5000 elanikuga linnas ainuüksi kalanduse või laevaremondiga seotud töökohti 2000! Teiselt poolt oli linnas kokku umbes 30 puhkebaasi, kus puhkajate koguarv küündis tipphooajal ligi 15 000 inimeseni.

Kardinaalselt muutunud sotsiaal-poliitiliste olude tõttu pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist tabas linna majanduslik laostumine, sellest tuleneva barbaarsuse tagajärjel on hävinud (hävitatud) mitmed väärtuslikud tsaariaegse kuurordi hooned, majandusliku kollapsi tõttu seisab tänaseni tühjalt või on suisa varemetes ka suur osa nõukogudeaegsest arhitektuurist. Erinevalt Pärnust või Haapsalust, kes suutsid ennast näoga läände pöörata, jäi Narva-Jõesuu justkui kahe maailma vahele ripakile, vaadates jõuetult pealt, kuidas aeg hävitas – ja seda edukalt – mõlema eelneva arhitektuuri ja majanduse poolest viljaka perioodi mälestust. 1980. aastate lõpuks alles olnud ligi 60 autentsest pitsmajast on nüüdseks järel kümmekond ja needki nutuses seisus. Nõukogudeaegsetest gigantsetest puhkebaaside hoonetest on edukalt kasutuses kõigest paar-kolm. Tsaariaegse kihistuse olulisim maamärk – kuursaal – lösutab linna keskses pargis häbiväärselt tühjalt, peagi on tast järel vaid varemed.

Kas järgmine tõus?

Viimase kümne aasta jooksul on Narva-Jõesuu asunud ennast vähehaaval Eesti turismikaardil positsioneerima ja rehabiliteerima. Turistide hulk, sh ka Venemaalt, on hüppeliselt kasvanud, tekkinud on ka kohalik nõudlus eelkõige tänu Narva ja Sillamäe elanike kasvavale ostujõule. 2008. aastal avati kunagisest Kreenholmi Manufaktuuri puhkekodu poolelijäänud korpusest ümber ehitatud uus spaahotell Meresuu (arhitektuuribüroo Stuudio 3), mida peetakse õigustatult uue ajastu alguse sümboliks Narva-Jõesuus. Sealsamas kõrval käivad endise Narva energeetikute profülaktooriumi Kajakas ümberehitustööd külaliskorteritega majaks, peagi on algamas uue veekeskuse ehitustööd kunagise puhkekeskuse Noorus buldooseritega paljaks pöetud maa-alal jne.

Teiselt poolt on kosunud majandusliku seisu tingimustes üheks olulisemaks valukohaks niigi hapra väärtusliku arhitektuurikeskkonna hävimine või selle risustumine stiihilise ehitustegevuse tõttu. Pioneerilaagrite varemetüügaste vahele ning 1990. aastatel paljaks põlenud rannapiirkonda on nagu seeni pärast vihma kerkinud hulgaliselt eramuid, mis on suuresti ehitatud aastatetaguse juriidilise ja haldusliku vaakumi tingimustes ega tee pahatihti asula ilmele au.

Kui jätta arhitektuur kõrvale, siis vestlusest linnaarhitekt Andres Toome ja maakorraldaja Olga Batlukiga selgub, et suurim probleem linnas on kuurordile omane sesoonsus ning maksujõulise püsielanikkonna vähesus. Suur osa kinnisvaraarendusest on suunatud suvituskorterite rajamisele, mis omakorda tekitab „külmade voodikohtade” sündroomi: linna külastajad ja kinnisvaraomanikud ei ole reeglina kohalikud, vaid veedavad siin suvekuud. Sellest johtuvalt elavneb ka ettevõtlus ainult suveks. Selleks, et hoida lisateenustel aastaringselt vereringet sees, tuleks pakkuda turistile lisaks spaakeskuste saunamõnudele muud talvist tegevust. Kohalik elanikkond, keda on pisut alla 3000 inimese, kellest omakorda ligi 40% on pensionärid, ei suuda peale Maxima poe suurt midagi käigus hoida. Probleem on ka püsielanike vaikne lahkumine Narva (Narva-Jõesuus on küttehinnad Eesti ühed kallimad, Narvas on küttekulud kolm korda odavamad), kinnisvara potentsiaalne ostja on aga taas suvitusturist, kellest ei saa maksumaksjat. Linna maksubaasi aitaks turgutada ehk maamaksu reform või nn turismimaksude, näiteks nagu Jūrmalas teemaksu kehtestamine. Nagu mainib linnaarhitekt: „Linn on suur vaid siis, kui ilm on ilus.” Tipp-päevadel on inimeste arvu rannas hinnatud isegi kuni 30 000 inimeseni, püsivalt on suvekuudel linnas ligi 10 000 inimest.

Kui rääkida uusehitiste arhitektuuri kvaliteedist, siis viimane on linnaarhitekti sõnutsi aasta-aastalt paranenud. Investorid on hakanud kaasama ka mujalt Eestist pärit arhitekte, piiritaguste lihtsustatud lahendustega kataloogimajade rajamise survet tunda ei ole. Lisaks on uue üldplaneeringuga (vana kehtib aastast 2000 ja on suuresti ajale jalgu jäänud) kavas teatud aladele kehtestada arhitektuurikonkursi nõue, mis omakorda aitaks kaasa senisest kvaliteetsema arhitektuuri ilmumisele asulasse. Siiani on arendajad soovi korral neid ise korraldanud, üks näide on kunagise puhkekompleksi Noorus alale kavandatav veekeskus – kuuest tööst osutus väljavalituks Alver Arhitektide idee. Linnaarhitekti kinnitusel vajab erikäsitlust valdavalt kalamajandite varemekolossidega palistatud jõeäär, samuti on üks olulisem linnaehituslik väljakutse ehitada välja asula keskus, mis praegu sisuliselt puudub. Sinna võiksid koonduda nii kaubandus- kui teenindus-, aga ka linna haldusfunktsioon. Erahuvi keskuse arendamiseks on olemas, kuid tegu on majanduslikult väga riskantse ettevõtmisega, kuna see eeldab asula aastaringset pulseerimist.

Kõige selle taustal mõjub omamoodi surnu elustamisena kunagise tsaariaegse puitpitsarhitektuuri päästmine, mille pärast on muinsuskaitseamet korduvalt ka kohtulahinguid pidanud. Linn ise püüab tsaariaegse pärandiga ümberkäimist lisaks riiklikule kaitsele reglementeerida ka kohaliku muinsuskaitse määrusega, mis kohustab teatud hulka maju säilitama või nende hävimisel need samas mahus ja välisilmega taastama, kusjuures suund on võetud pigem stiliseerivale taastamisele, mitte kopeerimisele. Sellest ooperist paraku ühtegi ilmekat näidet (v.a üks juhtum, kus majast tehti ebaõnnestunud pseudokoopia) veel ei ole, küll aga on just hiljuti piiri tagant ilmunud investor, kes soovib Narva-Jõesuu kadunud puitpitsist lummatuna rajada just „sallises stiilis” villasid.

Madis Tuuder on õppinud Eesti Kunstiakadeemias muinsuskaitse ja restaureerimise erialal ning kunsti ja kultuuriantropoloogiat. Praegu töötab ta Narva linnavalitsuses muinsuskaitse vaneminspektorina.