Kas soomlased on paranoilised?

Mis on Eesti kõige väärtuslikum vara? Mets? Puhas vesi? Õhk? Ma pakun, et inimene. Maailma kontekstis poleks ilmselt paha, kui rahvaarv emakesel Maal aeglasemalt kasvaks, aga eestlaste jaoks on seitse röövitud meest või kaheksa põlengus hukkunud last katastroof, rääkimata sadadest Estoniaga märga hauda kadunud kaasmaalastest. On asju, mida ette näha on võimatu, paljut saab aga ennetada: on võimalik kontrollida laeva tehnilist seisukorda ja turvavarustuse kättesaadavust, saab kontrollida ehitiste tuleohutust ja tagada väljapääsu hoonest, on võimalik inimese ette valmistada ohtudeks, et nad hädaolukorras tuimalt šokis ei seisaks, vaid käituksid süsteemselt kätteõpitud juhiste järgi, ja on võimalik luua kaitseehitisi kõikvõimalike loodus- ja inimrünnakute vastu.

Põhjanaabrid soomlased peavad vastavalt seadusele kõikide hoonete juurde, mis on suuremad kui 600 m² ja püsivalt kasutusel, rajama varjendi. Seejuures arvestatakse minimaalselt 0,75 m² põrandapinda inimese kohta (varjend ei tohi olla väiksem kui 12 m²). Varjend on ka enamiku uute eramajade juures, tihti rajatakse see mitme peale. Varjend peab tagama kaitse kiirituse, mürkainete ja purustuste eest, seal peavad olema täidetud hügieeninõuded, rajatud ventilatsiooni- ja küttesüsteem. Varjendiruum ei pea häire ootuses tühjana seisma, seda võib kasutada veinikeldri, panipaiga või millegi muu sellisena, mille saab kiirelt ümber kohandada varjupaigaks. Varjendina on arvel ka linnade suured maa-alused parklad. Mis muidugi soomlastel viga neid rajada – auk kalju sisse ja tugev ehitis olemas. Kas soomlased on paranoilised? See küsimus tekkis mul juba paarkümmend aastat tagasi Soomes arhitektina töötades. Kas tõesti hirm ryssä’te ees on nii suur, et iga ehitisega valatakse hulk raha kaitsvasse betooni? On see äkki pelgalt teraapiline rahva rahustusvahend nagu turvavestid lennukis, kuigi nende asemel võiksid vabalt ka suusad olla? Psühholoogiline valmisolek?

Noorem põlvkond Eestis ilmselt ei teagi, mis asi on varjend, sest koos okupatsiooniga kadus käibelt ka termin „tsiviilkaitse”. Nõukogude ajal pidi nimelt iga inimene teadma, kuhu suunas joosta ja kuhu keldrisse pugeda, kui üle linna kõlab häiresignaal, koolides tehti vastavat väljaõpet kaks korda aastas ning eriti tähtsate inimeste tarvis olid loodud varjendid, mis pidid vastu pidama ka tuumarünnakule. Nõukogude Liitu ähvardas ju Ameerika, nõukogude inimene pidi rünnakuks valmis olema, selle üle elama. Eesti vabariigis varjenditest enam ei räägita ja tsiviilkaitsesse suhtutakse nagu kõikidesse nõukogude iganditesse – see pole arutamist väärt. Eesti riiki kaitseb NAT O, kaitsekulutused tsiviilehitusse on liiast – see vist on valitsuse seisukoht, ehkki ma pole kunagi kedagi seda välja ütlemas kuulnud. Paranoiliste soomlaste peale olen ma aga viimaste aastate jooksul ikka ja jälle mõelnud: näiteks pärast Ameerika terrorirünnakuid, näiteks Gruusia sõja ajal, näiteks pärast Jaapani maavärinat, aga ka kohalike suuremate tormide ajal, kui puud juurtega maa seest kerkivad, majakatused lendu tõusevad ja elektriliinid katkevad. Mis hakkab juhtuma näiteks siis, kui NAT O ei jõua õigel ajal pommitajat rajalt maha võtta, kui Eesti pinda tabab suurem võdin kui 1976. aastal Osmussaare juures toimunud 6-7 palline maavärin? Äkki võtab mõni hullunud terrorist sihikule just Eesti pealinna või tugevnevad kliimamuutustega
ka põhjamaised orkaanid? Kas see pole tõenäoline? 6. aprilli ET V saates „Pealtnägija” räägiti ohtudest, mis varitsevad meid reaalselt iga päev: need on asutused, kus inimlik eksitus või tahtlik rünnak võib saada saatuslikuks suurele hulgale inimestele, kohad, kus hoitakse või kust transporditakse ohtlikke
aineid; ettevõtted, mille ümber on maaameti
ohtlike ettevõtete kaardil märgitud
suurõnnetuste ohu ring. On selge, et kõiki
neid ettevõtteid ei saa linnast välja viia, sest need on linnaeluga tihedalt seotud, näiteks bensiini-, veepuhastusjaamad jms. Kuid on
ka selliseid, mis peaksid paiknema tiheasustusest võimalikult kaugel; ohtlike veostega
hõivatud sadamad, ammoniaagiterminal jms.
Võib ju loota, et midagi ei juhtu, kuid nagu
ütles akadeemik Jüri Martin selles saates, on
Euroopas viimastel aastatel olnud selletaoliste ettevõtetega ca 400 tõsist õnnetust ning
siinkohal tasub meenutada näiteks põlengut Muuga väetiselaos 2006. aastal, mis oleks
võinud lõppeda suure plahvatusega. Ekspertide
hinnangul on Muuga kupli all varjul pool
Hiroshima pommi …
Kui selline plahvatus toimuks ja tuhanded
elanikud viga ja surma saaksid – kas see on
force majeur, mille puhul keegi ei pea vastutust
võtma? Kõik on kontrolli all, väidavad praegu
ametnikud, ettevõtete omanikel on kohustus
tagada oma ettevõtte turvalisus. Aga mis
saab siis, kui asi väljub kontrolli alt? Nii nagu
juhtus näiteks nn pronksiööl? Kui vandalism
kasvab üle terrorismiks? Või kui suurõnnetusele
aitavad kaasa kontrollimatud loodusjõud?
Ettevõttel ei ole võib-olla ühel päeval piisavalt
raha, et remontida ohtlike ainete hoidlaid või
hooldada tehnikat? Või kui eksib inimene?
Kust linnakodanikul on võimalik kaitset leida,
kui käib pauk? Võib-olla käib see kusagil mujal,
kuid piisavalt lähedal, et tohutult kahju tekitada,
nagu see juhtus 2008. aastal, kui plahvatas
Tšernobõli tuumajaama reaktor.
Me ei saa ära hoida kõiki õnnetusi maa
peal, kuid me saame nendeks valmistuda. Ma
ei väida, et peame hakkama kibekiirelt kõikidele
majadele vajendeid rajama, kuid võib-olla
oleks mõistlik heita tiheasustustele hindav pilk
ja mõelda, millised võimalused varjumiseks
meil on, mida me saame mingites olukordades
kasutada. Maa-aluseid parklaid rajatakse
linnades päris palju. Võimalik, et polegi vaja
midagi enamat kui need varjendina tähistada,
teadvustada elanikkonnale, kust hädaohu korral
kaitset leiab?
Enne viimaseid kohalike omavalitsuste
valimisi olid ühele arhitektuuri välkloengule
kutsutud esinema mitmed Tallinnas kandideerivad
poliitikud. Küsisin esinejatelt, kuhu peaks
tallinlane jooksma, kui pealinnale toimuks näiteks
õhurünnak. Tallinna linnaplaneerimise
eest vastutav Taavi Aas muheles tookord ja
pakkus, et see on ilmselt mingi trikiga küsimus,
mingi nali. Aga ei olnud. Ma küsin kohe päris
tõsiselt: kas soomlased on varjendeid ehitades
paranoilised või eestlased tsiviikaitsest mööda
vaadates lühinägelikud?