Kas tehnikaülikool “kaaperdab” Eesti arhitektuuriõppe?

TTÜ nõukogu otsustas moodustada alates 1. maist ehitusteaduskonda arhitektuuri- ja urbanistikainstituudi.

Uue instituudi tegevusvaldkondadeks saavad urbanistika, arhitektuur, visuaalkunst, insenerigraafika ning kunsti- ja arhitektuuriajalugu. Aasta tagasi kiitis tehnikaülikooli nõukogu heaks arhitektuuri magistriõppekava, esimesed magistrandid alustasid eelmisel sügisel. Omal ajal väideti, et TTÜ-l on plaanis arhitektuuriõpe kunstiakadeemiast kaaperdada ja nüüdki võib kuulda räägitavat arhitektuurihariduse usurpeerimisest. Vastasseis, kes ja kus peaks Eestis arhitektuuri õpetama, näib jätkuvat.

On siis TTÜ-l kavas kaaperdada Eesti arhitektuuriõpe või ei?

Professor Irina Raua, uue arhitektuuriinstituudi juhataja vastus on üsna kindel „ei”. TTÜ-le anti valitsuse määrusega juba aastaid tagasi arhitektuuriõppe õigus. Ministeeriumiga alla kirjutatud halduslepingu järgi vastutab tehnikaülikool koos kunstiakadeemiaga ehitus- ja arhitektuuriõppe eest Eestis. „Järgmiseks aastaks peaksid siis EKA ja TTÜ omavahel kokku leppima, kes mida teeb,” ütleb Irina Raud. „Ei usu, et kokkulepe kergelt sünnib. Aga muidugi, kuna kunstiakadeemias pole võimalik saada arhitektuuri doktoriõpet, on see tehnikaülikooli rida. Mina arvan, et Eesti jaoks pole kaks ülikooli, kus arhitektuuri ja urbanistikat õppida, sugugi palju. Näen kohta mõlema ülikooli õppekavale ja tööd kõigile lõpetanutele. Kunstiakadeemias oleks rõhk võib-olla enam linnaehituse ja arhitektuuri teoreetilistel ja perspektiivsetel arengutel, tehnikaülikool baseeruks pigem tehnilisele arhitektikoolitusele ja koostööle ehitusteaduskonna teiste instituutide ning samuti teiste teaduskondadega  – kas või energeetikateaduskonnaga, kes tegeleb kaevandatud alade rekultiveerimisega. Perspektiivis ongi paari aasta pärast liita ka TTÜ maastikuarhitektuuri eriala.”

Ette on valmistatud viieaastane arhitektuuriõpe, alates esimesest kursusest. Õppekava on ministeeriumis kinnitamisel, alustada tahetakse 1. septembrist. Tuleval aastal on plaanitud avada rahvusvaheline arhitektuurimagistriõpe inglise keeles  – TTÜ on liitunud Brandenburgi tehnikaülikooli arhitektuuri magistriõppe konsortsiumiga, kuhu kuulub Euroopa kaheksa tehnikaülikooli (näiteks Brandenburgi, Sevilla, Innsbrucki, Marseille’ tehnikaülikoolid). Magistriõppes viibivad üliõpilased kuus nädalat igas liitunud ülikoolis. Selles programmis osaleda on Irina Raua sõnul põnev nii tudengitele kui ka professoritele  – saab tutvuda eri koolide õppemeetodite ja suundumustega.

Kust ja kuidas sai arhitektuuriõpe TTÜ-s alguse?

„1950. aastatel toodi arhitektuuriõpe Tallinna polütehnilisest instituudist üle kunstiinstituuti, kes muidu ei oleks N Liidu normide järgi instituudi mahtu välja andnud,” kinnitab Irina Raud. Enamik praegu Eestis tegevaid arhitekte on kunstiinstituudi lõpetanud. Eks olnud ka paljud eestiaegsed Eesti arhitektid polütehnilise instituudi haridusega  – tõsi, enamasti Riia, Brno või saksa polütehnilise haridusega.

1992. aastast algas arhitektuuriõpe Tallinna tehnikakõrgkoolis (tolleaegne Tallinna kõrgem tehnikakool, varasem ehitus-mehaanikatehnikum). Valmistati ette tehnikuid, aga tänapäeval teevad arvutid tehniku töö ära. „2000. aastatel hakkasime seal arhitektiõpet n-ö tugevasti tõhustama,” ütleb professor Raud. Õpetamise tase tõsteti päris kõrgele tänu väljapaistvatele õppejõududele (professorid Rein Murula, Vilen Künnapu, Helli Sisask jt). Neli aastat õpetamist on pikk aeg, seega tekkis probleem, et ühest küljest on lõpetaja välja õppinud arhitekt, aga kutsestandardi järgi ei kvalifitseeru. Arhitektiõpe on Euroopas üks reguleeritud õppeid (arstide ja ämmaemandate kombel), mis on EL-i direktiivides ja Eesti valitsuse määruses kirjeldatud. Kui Euroopa direktiiv lubab arhitektiõpet läbi viia ülikoolis või ülikoolisarnases kõrgemas õppeasutuses, siis EV määrus ütleb, et ülikoolis ja viis aastat.

Rakendusarhitektuur vs magistriõpe

Tehnikakõrgkooli endine rektor Arvi Altmäe, ise ka hariduselt arhitekt, ajas jõuliselt magistriõppe sisseviimist oma kooli, et üliõpilased saaksid ka tegelikult oma õpingud lõpetada. Ta esitas haridusministeeriumile korduvalt taotlusi, ent igasugustel põhjendustel lükati need tagasi. Üliõpilastele aga kinnitati pidevalt, et magistriõpe tuleb. Ka ülikoolid olid selle vastu, et anda rakenduskõrgkoolile magistriõppe õigus.

Irina Raud: „Sisuliselt me petsime oma üliõpilasi  – ütlesime, et teist saavad arhitektid, aga kui lõpetasid: ei vasta kvalifikatsioonile. Nii ehk nii tuli minna edasi õppima. Et kuidagi kunstiakadeemiasse sisse saada, pidid nad hüppama nagu liikuvale rongile. EKA-s on integreeritud õpe, 3+2, st õpe ühes voorus. Oli aastaid, kus EKA ei võtnud vastu ühtegi tehnikakõrgkooli lõpetanut või siis võeti kaks-kolm inimest, aga tehnikakõrgkooli lõpetas igal aastal 25–30 noort, kellel ei olnudki Eestis võimalik edasi õppida. Et niisugune ebamäärane olukord ära lõpetada, pöördusime haridusministri poole. Tõnis Lukas ütles, et jajah, jajah, aga midagi ei juhtunud. Mõistliku lahendusena tundus TTK arhitektuuriinstituudi üleminek in corpore Tallinna tehnikaülikooli. Rektor Andres Keevallik tegi ettepaneku hakata arhitektuuriõppe ületoomisega tegelema.”

Ja lahkuminek sujuski probleemitult …

„Ei sujunud loomulikult probleemitult see üleminek tehnikaülikooli,” sedastab Irina Raud. „Üliõpilased olid nõus ja õppejõud olid nõus, kuid TTK-s peeti meid reeturiteks. Parasjagu vahetus tehnikakõrgkoolis rektor.” TTÜ-s tehti Rein Murulale ja Irina Rauale ettepanek kirjutada uus magistriõppekava, mis sai nimeks „Linnaehitus ja hoonete projekteerimine”. Magistriõpe oligi mõeldud eelkõige TTK rakendusarhitektuuri lõpetanutele, mitte et EKA lõpetanud arhitektide ettevalmistust ja oskusi oleks peetud ebapiisavaks.

Funktsionaalsus vs esteetika

Kuidas EKA suhtub tema n-ö ampluaasse tungimisse  – et arhitektuuri õpetatakse rauakoolis?

„Ega ta hästi suhtu, see on selge,” tõdeb Irina Raud. „Aga et arhitektuuri õpetamine on reguleeritud, ei saa TTÜ õppekava eirata visuaalkunste ega kunstiajalugu. On õppeained, mida üliõpilane peab viie aasta jooksul läbima. Koolide konkurents tundub üliõpilaste jaoks isegi parem olevat  – õppejõud võtavad asja tõsisemalt. EKA-s on küll palju tehnilisi aineid, aga need on pigem sissejuhatus erialasse, sügavuti minna pole võimalik. TTÜ-l on oma laborid, tugev ehitusfüüsika ja inseneritehnika osa. Valgus, soojapidavus ja energiasääst, kõik need arhitektuuriga otseselt seotud valdkonnad on praegu ülikoolis väga kõrgel tasemel. Ehitasime oma programmi üles põhimõttel, et üliõpilane, kui ta teeb kursusetööna näiteks eramu projekti, õpib süvendatult paralleelselt puitkonstruktsioone, ei läbi lihtsalt konstruktsioonide loengut. Peame suutma ette valmistada arhitekte, kes tunneksid piisavalt ehitusfüüsikat, konstruktsioone ja oskaksid teha ka vajalikke arvutusi.”

———

Personaalia

TTÜ arhitektuuriinstituudi õppejõud:

arhitektid Irina Raud, Rein Murula, Emil Urbel, Ignar Fjuk, Katrin Etverk, Vilen Künnapu, sisearhitekt Mait Summatavet; kunstnikud Anu Juurak, Raoul Kurvitz, Jaan Elken, Aili Vint; kunstiajaloolased Karin Hallas-Murula, Helli Sisask ja paljud teised oma ala tunnustatud tegijad.

——–

ARVAMUS

Signe Kivi, EKA rektor, professor

Eesti kunstiakadeemias on aastakümneid edukalt õpetatud arhitektuuri, urbanistikat, visuaalseid kunste, kunsti- ja arhitektuuriajalugu ning arhitektigraafikat tihedas interdistsiplinaarses sünergias, sealjuures arhitektuuri järjepidevalt aastast 1951. See kunsti, disaini ja arhitektuuri valdkonna sünergia ongi kunstiakadeemia tugevus rahvusvahelisel kõrgharidustandril ja üks peamisi eeliseid, mida hindavad ja igatsevad EKA tudengid. Selle taustal teise täpselt samasuguse orientatsiooniga koosluse loomine seni inseneriteadustele pühendunud ülikoolis on väga üllatav, võttes arvesse haridus- ja teadusministeeriumi ja avalik-õiguslike ülikoolide vahel sõlmitud haldus- ja tulemuslepingute sisu, mis sätestab, et Eesti kunstiakadeemia vastutab kõrgel tasemel ja ühiskonna vajadustele vastava õppetegevuse läbiviimise, kvaliteedi ja arendamise eest kunstide õppekavagrupis ning arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekaval, panustab jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise Eesti disainihariduse arengusse, lepib Tallinna tehnikaülikooliga kokku arhitektuuriõppe edasistes koostöövõimalustes viisil, mis aitaks kaasa valdkonna terviklikule arengule ning panustaks eelkõige doktoriõppe kvaliteedi ning jätkusuutlikkuse tagamisse.

Kunstiakadeemia diplom annab lõpetanule õiguse praktiseerida oma erialal kogu Euroopas  – ülikool on rahvusvaheliselt ja institutsionaalselt akrediteeritud. Arhitektiharidus kunstiakadeemias on täies mahus akrediteeritud magistritasemel kahe rahvusvahelise komisjoni poolt (1999 ja 2006), sellega on täiesti rahule jäänud üleminekuhindamiste komisjon (2010). EKA arhitektidele antava kraadi sisu (õppekava) on kooskõlas Euroopa Liidu direktiiviga, mis sätestab arhitektide kutsestandardid. Kunstiakadeemia arhitektiharidus vastab professionaalse kvalifikatsiooni direktiivile täies mahus, mis võimaldab arhitektidel vabalt praktiseerida kogu Euroopa Liidus.

Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna koostöö õppekavade ja kutse­standardite väljatöötamisel tööandjate, arhitektide liidu, projekteerijate liidu, büroo-omanike sektsiooniga arhitektide liidus ja kohalike omavalitsustega on toiminud väga hästi, nagu on laabunud ka koostöö TTÜ-ga arhitektuuriõppekava insenerierialade õpetamisel.

Dubleerivate struktuuride loomise asemel Eesti-suuruses riigis võiks pigem süvendada ülikoolidevahelist koostööd neis osades, milles on üksteiselt õppida. 2010/2011. õppeaastal avasime TTÜ-ga ingliskeelse ühisõppekava „Disain ja tootearendus” ning aprillis presenteeriti õppekava ka Salone di Milano messil. Tulemus on tubli, aga mina kastaksin TTÜ rektori asemel „kapsast, mis on ühiste pingutustega kasvama pandud”. Eestis ei ole ju puudus arhitektidest, vaid inseneridest.

Ei ole vast mõistlik väikeses ühiskonnas juba olemasolevaid pädevuskeskuseid dubleerida või fragmenteerida, palju tähtsam on teha koostööd oma parima kompetentsuse piirides nii, et Eesti ühiskonnast ja majandusest saaksid võrsuda rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised parimate oskuste ja teadmiste koostöös valminud tooted selle sõna kõige laiemas mõistes.