Esimene avalik liginullenergiakool, ArchitekturWerkstatt Vallentini projekteeritud Põlva gümnaasiumi maja avati mullu jaanuaris. Projekti edasi arendanud arhitekt Pille Jänes pööras ekstra tähelepanu õpikeskkonna funktsionaalsusele ning maja energiasäästlikkusele. Kooli ruumide üleminek on sujuv – klassiruumi korrastatus vaheldub mõnusa vahetunni ühisolemisega male, kott-toolide, raamatute või lauatennisega. Euroopa Komisjoni konkursi RegioStars Awards žürii valis Põlva gümnaasiumi maja mullu 24 finalisti hulka.

FOTO: Timo Arbeiter

Võib öelda, et praegu käib iseseisvuse taastanud Eesti suurim haridusasutuste ehitusbuum. Koolivõrgu korrastamise programmi raames vaatab riik lähiaastatel kriitiliselt üle kõik oma koolimajad.

Eesmärk on viia koolihoonete võrk vastavusse rahvastiku paiknemise ja demograafilise prognoosiga ning samal ajal tõsta hariduse kvaliteeti. Riik ehitab Riigi Kinnisvara ASi kaudu maakonnakeskustesse uusi riigigümnaasiume ning jagab SA Innove kaudu toetusi kohalikele omavalitsustele põhikoolivõrgu korrastamiseks, sealhulgas uute koolimajade ehitamiseks, olemasolevate ümber- ja juurdeehituseks, aga ka lammutuseks.

Otsuseid, kuhu ja kuidas ehitada või mida ja kuidas renoveerida, ei tohiks teha mõtlematult. Ehitamise eesmärk peab alati olema parima võimaliku kvaliteediga keskkonna loomine. Tänapäevane koolimaja pole lihtsalt õppimise kest, vaid iga kool otsib oma eripära, mis väljendub ka ruumiliselt. Hea koolimaja on tark – toetab õppimist ning on ise ühtlasi õppevahend.

Füüsiline keskkond mõjutab väga olulisel määral seda, kui innukad on õpilased õppima ja õpetajad õpetama.

2014. aastal hakkas kehtima pikalt ette valmistatud Eesti elukestva õppe strateegia 2020, kus muutunud õpikäsituse ja investeerimise põhimõtete kõrval on kirjeldatud tänapäevast õppekeskkonda: see on vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslus, mis toetab õpilase arenemist iseseisvaks ja aktiivseks õppijaks. Nii defineerituna on selge, et füüsilist ruumi tuleb kavandada lõimitult teiste õppekeskkonna osadega.

Kahtlemata on õppetöö võtmeroll õpetajatel, ent tuleb teadvustada, et füüsiline keskkond mõjutab väga olulisel määral, kui innukad on õpilased õppima ja õpetajad õpetama. Praegune noor põlvkond vajab paremaid sotsiaalseid oskusi: eneseväljendamine, mitmekesisuse väärtustamine, loov ja kriitiline mõtlemine, riskimine, aga ka toimetulek ebaõnnestumistega. Kõike seda saab kooliruum toetada (või pärssida), olles seega keskkond, mis kujundab noorte inimeste võimet avatud maailmas hakkama saada.

Tüüpiline inimene tüüpilises koolis

Praegu õpib suurem osa Eesti lastest 1950.–1980. aastatel ehitatud tüüpkoolimajades, mis vastasid küll tollase ühiskonna ootustele ja nõuetele, kuid erinevad tublisti praegustest ootustest. Õppimine oli toona pigem passiivne teadmiste omandamine, mida oli hea teha ühetaolistes jäikades ruumides, kus pole küsimuste esitamiseks või aruteluks kohta.

Nõukogude koolimajadel puudub selge kese (sotsiaalne ruum), fikseeritud mööbliga klassiruume ühendavad pikad koridorid ja kitsad trepikojad. Suuremad ühisruumid on funktsiooni järgi eraldatud ja muuks tegevuseks suletud. Ühendus õuealaga on väga piiratud. Kõik viitab sellele, et sellised hooned ei soosi isetegevust, omaalgatust ega loomingulist ruumikasutust.

Arusaadavalt pole standardiseeritud koolidel ka oma nägu või tuleb selle loomiseks kõvasti vaeva näha (hea näide on Tartu Hansa Kool). Hooneid kirjeldavad kõige kõnekamalt tüüpprojektide koodid: 2-02-27, 2E-02-2, 221-1-321.

Praegu õpib suurem osa Eesti lastest nõukogude tüüpkoolimajades, kus pole küsimuste esitamiseks või aruteluks kohta.

Tehnilisest küljest hakkab tolleaegsete hoonete kasutusiga ümber saama, arvestades muuhulgas tulevast aastast rangemaks muutuvaid energiakasutuse nõudeid, mis tähendab vajadust tõsiselt kaaluda, kas kooliuuenduse tagamiseks oleks mõistlikum vana hoone renoveerida või asendada hoopis uuega. Kosmeetiline remont, mis sageli ette võetakse, ei ole pikema aja peale kuigi otstarbekas – eriti kui silmas pidada tänapäevast õpikäsitust, mille järgimine võib koolimaju põhjalikult ümber ehitamata peaaegu võimatuks osutuda.

Keskkond toetagu arengut

Millistest koolimajadest võiksid tulla homsed tegijad? Koolikeskkond on võtmetähtsusega. Tallinna Ülikooli hariduspsühholoog Grete Arro on kirjutanud, et kooli füüsiline keskkond peaks arvestama psühholoogilisi baasvajadusi: autonoomia, pädevus- ja kuuluvustunne, mis panevad noore inimese ilma välise surveta oma keskkonnas tegutsema ning on aluseks heaolu- ja õnnetundele. Neid põhimõtteid peaksid arvesse võtma kooliruumide lähteülesannete koostajad ja arhitektid.

Toon välja mõned lihtsad põhimõtted, millest võiks lähtuda koolimajade kavandamisel (esimest korda Postimehe AKs 29.04.16, koos Kadri Klementiga).

1. Õpperuum on paindlik

Nüüdisaegne kooliruum pakub valikuid õppetöö korraldamiseks, soosib mitmeid tööviise ja võimaldab keskendumisvõime taastamiseks nii aktiivset kui ka lõõgastavat puhkepausi. Ruumilised lahendused või sisustuse lihtne ümberpaigutamise võimalus toetavad keskendumist, kuulamist, ajurünnakut, arutelu, loovtööd vms. Kaasaskantavad nutiseadmed loovad võimaluse töö tegemise kohta vabalt valida – see valik ei lähtu enam tööriista asukohast, vaid töö vormist.

2. Kool on sotsiaalne ruum

Muutuvas ühiskonnas on õppimine loomulik ja püsiv osa elust. Uuenenud õppekava suunamisel elulähedasemaks muutuv õpe peab toimuma elulähedases ruumis. Hea kooliruum võimaldab nii formaalset kui ka informaalset suhtlemist, tekitab ühtekuuluvustunnet ja pakub sotsiaalset vaheldust. Hea kool on nagu väike linn – seal on nii omaette kui ka koos tegutsemise paiku, nii avarust kui ka õdusust, nii liikumise, mõtlemise kui ka puhkamise kohti.

3. Liikumine on oluline

Keskkonnavahetus mõjub alati hästi, ergutab aju ja annab võimaluse siduda abstraktseid teadmisi konkreetsete paikade ning eluliste näidetega. Hea kooliruum kutsub lisaks siseruumidele õue õppima ja aktiivselt vaba aega veetma ning pakub toaski füüsilist tegevust. Seejuures ei ütle hea ruum täpselt ette, kuidas mingit kohta või vormi kasutada, vaid ergutab lapsi loovusele nii mängudes kui ka õppetöös. Miks mitte õppida luuletusi lugema kiikudes? Või ajalugu pargis jalutades?

Praeguse aja üks suuremaid terviseriske on istuv eluviis. Sotsiaalministeeriumi hiljutise uuringu järgi diagnoositakse lastel üha rohkem depressiooni, ärevushäireid, ülekaalulisusest põhjustatud diabeeti jm. Kuna lapsed viibivad kooliruumides suurema osa päevast, oleks vaja laste liikumist kooliruumides ja kooli ümbruses soosida ning loovaid liikumisvõimalusi sinna algusest peale sisse kavandada.

Kuna lapsed viibivad koolis suurema osa päevast, oleks vaja seal liikumist soosida ning liikumisvõimalusi sinna algusest peale sisse kavandada.

Lisaks: regionaalpoliitiliselt omandab üha olulisemat rolli koolihoone asukoht ja hea ligipääsetavus. Näiteks riigigümnaasiumid ei tohiks asuda kesklinnast ja ühistranspordisõlmedest kaugel, kui nende eesmärk on toimida maakonnakeskuse koolidena.

Vaja on ühiskondlikku dialoogi

Haridus laiemalt, aga selle osana koolimajade kavandamine väikeses ja kahaneva rahvaarvuga riigis, on äärmiselt oluline tulevikuteema, milles peaks ühiskond rohkem kaasa rääkima. Iga laps on oluline: mida paremat õppekeskkonda ja sisukamat haridust me igaühele neist suudame pakkuda, seda kindlamad võime olla tulevikku vaadates.

Ühiskondlikku dialoogi on vaja selleks, et suured investeeringud saaksid kvaliteetse sisu. Et iga kooliuuendus algaks visioonist ja väga heast lähteülesandest, leiaks seejärel parima ruumilise idee ning lõpuks ehitataks valmis kvaliteetselt. Koolihoone kavandamine nõuab senisest enam teadmisi kõigilt osalistelt. Siin saavad abiks olla oma ala eksperdid: arhitektid, disainerid, linnaplaneerijad, haridus- ja sotsiaalteadlased.

Sisulist kooliuuendust ja suuri investeeringuid kavandades on mõistlik kaasata teiste riikide kogemusi, kus on muutustega haridussüsteemis kaugemale jõutud, aga ka vead läbi tehtud. Eeskuju tasuks võtta näiteks Soome või Islandi koolisüsteemist, mida on rahvusvaheliselt tunnustatud kui innovatiivseid ja õppijakeskseid ning laste mitmekülgset arengut toetavaid lahendusi.

Koolihoone kavandamine nõuab terviklikku visiooni nii tellijalt kui ka projekteerijalt. Eestis on juba kerkinud moodsaid koolimaju, samuti on olemasolevaid põhjalikult ümber ehitatud. Need on end hästi tõestanud. Samas pole väga paljude otsustajateni tänapäevase kooliarhitektuuri põhimõtted siiski jõudnud.

Ühiskondlikku dialoogi on vaja selleks, et iga kooliuuendus algaks visioonist ja väga heast lähteülesandest, leiaks seejärel parima ruumilise idee ning ehitataks valmis kvaliteetselt.

Ennekõike on tegemist küsimusega, millist keskkonda kavandame oma lastele, tulevastele otsustajatele: kas jätkame lühiajalist kokkuhoidu taotledes minevikupärandina saadud ruume kõpitsedes või vaatame tulevikku ja kavandame tänapäevasele õpikäsitusele vastavad koolimajad, mis on kvaliteetse arhitektuuriga, võimaldavad paindlikku ruumikasutust ning on samas energiatõhusad veel vähemalt 30 aastat?

10. mail korraldab Eesti Arhitektide Liit koos haridus- ja teadusministeeriumiga Kumu suures saalis konverentsi «Muutuv kooliruum», kus otsitakse vastuseid küsimusele, kuidas kavandada õppimise ruume nii, et need vastaksid tänapäevastele õpetamise meetoditele ja toetaksid kõige paremini laste arengut.

Konverentsi eesmärk on pakkuda kohalikele omavalitsustele ja koolijuhtidele ruumialast teavet ja tuge kooliuuenduse läbiviimiseks, sh jagada praktilisi näpunäiteid lähteülesande koostamiseks ning võistluste ja hangete korraldamiseks. Arhitektidele tutvustatakse võimalusi, kuidas uusi põhimõtteid projekteerimises paremini kasutada. Ettekannetega astuvad üles Soome ja Islandi arhitektid. Konverentsi avab haridus- ja teadusminister Mailis Reps.

Igaüks saab konverentsil osaleda, kui registreerib end aadressil: kooliruum.arhliit.ee

 Originaal: https://arvamus.postimees.ee/4473719/et-vaart-kooliuuendus-ei-laheks-raisku