Kaupo Meiel: austagem arhitekte

Reedel toimub Pärnus küllaltki haruldane sündmus: Vallikääru nõlval avatakse monument, mis ei kujuta kirjanikku, poliitikut, muusikut ega näitlejat, vaid arhitekti. Otse oma kunagise kodumaja vastas võtab alumiiniumisulamist skulptuurina koha sisse suvepealinna ilmele eripärase funktsionalismipitseri vajutanud Olev Siinmaa, kes lisaks kavandas tislerina hulga esinduslikku mööblit esinduslikele hoonetele.

Arhitekte ei kiputa Eestis kahjuks piisavalt tähtsustama ja märkamagi. Üks mu enda hea tuttav arhitekt on mulle korduvalt kurtnud, et kui mõnest uuest hoonest kõneldakse ja kirjutatakse, unustatakse liigagi sageli mainida, tänu kelle loomingulisele panusele selline maja üldse sündis.

Praegused poliitilised tormid nii Eestis kui Ameerika Ühendriikides poleks tõusnud, kui nende taga poleks tagatubades maailma nägu kujundavaid arhitekte.

Kord avati üht väärikat hoonet ja töö tellija tänas tänukirja ning meenega rahastajat, ehitajat, soojustajat, koristusfirmat ning keda kõike veel, aga piduliku sündmuse jälgijate tagareas seisis kohmetunud arhitekt, keda isegi ei nimetatud, ei saanud ta tänukirja ega sooja käepigistustki. See on tõestisündinud lugu ja ilmselt mitte erandlik.

Aga mis siin sellest rääkida, isegi lastelaul “Ehitame maja” algab kivide ja palkide kokku vedamisest, mitte projekteerimisest.

Arhitektid mängivad meie elus olulist rolli ja seda nii ehituslikus tähenduses kui veidi allegoorilisemalt. Praegused poliitilised tormidki nii Eestis kui Ameerika Ühendriikides poleks tõusnud, kui nende taga poleks tagatubades maailma nägu kujundavaid arhitekte. Sama terminit kasutas Postimeeski oma hiljutises juhtkirjas, kirjutades “Rõivase väljavahetamise arhitektidest”. Järjest enam dokumentaalfilmina tunduva “Matrixi” seeriaski esines võltsreaalsuse loojana just nimelt arhitekt.

Kas Eesti elu ja poliitika on funktsionaalne või tähendab valitsusevahetus ainult järjekordset tööd eksterjööri kallal?

Täpselt samamoodi nagu on viisakas ja õige märkida ära, kes on plaanitava või valmiva maja arhitekt, oleks hea teada, kes on mõne ühiskondliku või poliitilise protsessi arhitekt. Kui me arhitekti ei tea, pole meil vastavalt vajadusele kedagi kiita või kedagi laita.

Olev Siinmaa funktsionalistlikku stiili võiks lihtsustatult iseloomustada nõnda, et maja kavandamisel mõtles ta kõigepealt sellele, kuidas seal elada ja alles seejärel fassaadile. Hoone valmis nii-öelda seestpoolt väljapoole ning see tingis näiteks majasiseste akende kasutamise. Siseaknad tõid naturaalse päevavalguse neissegi tubadesse, mis vastasel juhul jäänuks pimedaks.

Kas Eesti elu ja poliitika on funktsionaalne või tähendab valitsusevahetus ainult järjekordset tööd eksterjööri kallal? Kas meie riigis on mõni siseaken, mis valguse tagatubadesse viib? Neile küsimustele vastamisel tuleb ilmselt poliitkorrektselt sõnada, et eks aeg näitab.

Järgmisena võiks rahad kokku panna ning teha monumendi neile arhitektidele, kes valitsusi vahetavad ja tegelikult presidente valivad.

Vaimu värskendamiseks võib aga mõneks ajaks koduvahetuse teha. Need ameeriklased, kes Donald Trumpi võidust šokis, võiksid kolida Eestisse ja need eestlased, keda nörritab Keskerakonna juhitav valitsus, võiksid Ameerika Ühendriikidesse kolida. Või siis kolivad mõlemad rühmad hoopis Lätti, mille arhitektuur, muide (kui tõesti majadest ja ainult majadest kõnelda) on väga omanäoline ja rahvusliku pitseriga.

Niisiis, armsad inimesed, austagem arhitekte, kes kujundavad meie maju ja linnu. Hea arhitekt on ju samuti kunstnik ja väärib samasugust austust.

Reedel Pärnu Vallikäärus avatava monumendiga tunnustatakse küll Olev Siinmaad tema 135. sünniaastapäeval, aga seda võiks võtta austusavaldusena kõigile arhitektidele, neilegi, kes praegu elavad ja töötavad. Järgmisena võiks rahad kokku panna ning teha monumendi neile arhitektidele, kes valitsusi vahetavad ja tegelikult presidente valivad.

Kuid võib-olla on see monument juba tehtud, aga me lihtsalt ei tea sellest midagi.