KAUR KENDER: Lõpetage kiiritamine, härrased
Kaur Kender, kirjanik
Viru keskus pakub kõike seda, mida inimestel Tallinnas muidu napib.
Kaur Kender kirjutab, miks talle meeldib «Tootsi maja» Lauluväljaku juures, ja kuidas ta armastab Viru keskust. Ent ta möönab, et ilmselt teda kiiritatakse, sest normaalne inimene ju moodsat arhitektuuri ei salli.
Sõber, kes töötab riigiametis, rääkis kunagi, et neil on seal teatud ajad kodanike vastuvõtuks. Siis saab inimene tulla ja oma mure ära rääkida. Nii umbes kord kuus. Iga kuu teisel neljapäeval. Olevat päevi, kus viiest jutulesoovijast kolm kannab hõbepaberist mütsikest ning nõuab riigiasutuselt kiiritamise lõpetamist. Päeva lõpuks olevat väga raske aru saada, kes jutulesoovijaist ei vaja mütsikest, kes varjab mütsikest ja kes tegelikult keda kiiritab. Ma mõistan.
Mul on pidevalt sama tunne, kui loen ajalehest erinevate kodanike, ekspertide, poliitikute ja ametnike avaldusi Tallinna arhitektuuri kohta. Kas on mütsikesed kadunud minul või neil? Ei oska enam öelda. Aga fakt on see, et mulle meeldib Viru keskus. Pööraselt meeldib. Ja niinimetatud «Tootsi maja» meeldib ka. Isegi väga. Miks? Kiirituse pärast muidugi. Põhjus polegi tähtis. Las ma parem räägin, mida ma seoses nende majadega tunnen.
Elumajaga Lauluväljaku juures on lihtne – see on väljast väga ilus. See on meeletute vaadetega maja, kui olla sees ja vaadata välja. Ja see on ilmselt üks turvalisemaid paiku, kus Tallinnas elada. Mis tähendab turvalisim?
Näiteks niimoodi, et sinult endalt ja su perelt ei varastata autosid, mootorrattaid, rahakotte, vankreid, jalgrattaid, mööblit, raamatuid, ajakirju, CD-plaate ja muud träni. Umbes sama moodi nagu oleks siis, kui saaks kolida Kadrioru lossi. Ma mõistan, hea lugeja, et sa hüüad jälle: «Absurd! Seda ei saa nõuda, Tallinn võib nii Disneylandiks muutuda!»
Kahjuks aga olen mina ekstreemelust natukene tüdinud. Ma mõistan, et varaste puhul on tegu samade jälitajatega, kes mind ka kiiritavad. Kuid nad varastavad ka kohutavalt paljude teiste vara.
Ometi nende käed sinna «Tootsi majani» ei ulatu. Selles majas istud akna ääres, vaatad rahustavat merd ja ainult silmanurgast näed, kuidas kurvad narkomaanid kaugel linnas autoaknaid purustavad ja makkidega nuttes minema jooksevad. Idüll. Selliseid maju, kindlusi sõna õiges tähenduses, peaks Tallinna kerkima veel ja veel. Eriti kui arvestada seda, et ma olen alles 34. Põhiseaduse järgi tohib aga Kadrioru lossi proovida kolida alles 40-aastaselt. Mis ma nii kaua teen? Longin Viru keskuses?
Võiksin seda teha küll, sest Viru keskus on minu jaoks kõige veenvam osa moodsast Tallinnast. Nonii, ma ju ütlesin, et ikkagi mina olen sooda. Aga mulle meeldib seal kõik, mida senini näinud olen. See käib nii: juba Viru ringilt tulles keeran raadio vaikseks. Tskk-tskk, tskk-tskk tiksub suunatuli ja ma keeran parkimismaja spiraalteele.
…