KEIT PENTUS: Puugid linnamüürist eemale!
Keit Pentus
Keit Pentus muretseb selle pärast, et pealinna linnaplaneerimine tundub kahetsusväärselt tihti sõltuvat suvaõigusest.
«No kuidas sa nendele linnavalitsuse puuslikele selgeks teed, et kui sellise küünilisuse ja hoolimatusega linna planeeritakse, on varsti juba piinlik siia külalisigi kutsuda. Ja ise hakkad ka otsima, et kuhu saaks Tallinnast välja kolida. Inimvaenulik on see, mida nad siin teha lasevad.» Nende sõnade saatel võttis mul Kadriorus jalutades tänavanurgal varrukast kinni üks eluaegne kadriorglane.
Viis mind tühja krundi ette ja rääkis, et sinna tahetakse suurt paneelidest maja ehitama hakata. Ütles veel, et tal on Tallinnast nii kahju. Aga varsti ei jaksa enam linnavalitsusega vaielda, sest tundub, et keegi seal üleval niikuinii ei hooli.
Suvaõigus. Järjepidevuse puudumine. Mentaliteet: «Las avalikkus haugub, meie teeme oma asjad igal juhul ära». Need kolm omadust iseloomustavad praegust linnavalitsuse planeerimispoliitikat.
Milliste reeglite alusel otsustatakse, kas, mida, kuhu ja kuidas ehitada lubatakse, on teada ilmselt vaid üksikutele Tallinnas ainuvõimu teostava partei tipule lähedal seisvatele inimestele. Ainult et linn, mida nende otsustega muudetakse, on meie kõigi oma.
Linna nõudmised
Kõige šokeerivamalt mõjus mulle hiljutine paljukogenud abilinnapea Kalev Kallo väljaütlemine, millega ta andis teada linnavalitsuse seisukohast, et Suurtüki tänavale võib linnamüüri külge uuselamuid ehitada küll.
Mis sellest, et linnal on endiselt käimas selleteemaline kohtuvaidlus, kus justkui tuleks kaitsta positsiooni, et linnamüür peab jääma avatuks. Mis sellest, et mõned aastad tagasi tehti linnaasutustes tõsist tööd selle nimel, et üht linna sümbolitest – linnamüüri – kaitsta.
Abilinnapea Kallo võttis nüüd endale vabaduse teatada, et kui linnamüüri külge elamuid ehitada sooviv ettevõte on nii kena ja lubab sinna poogitavate uuselamute eest jalakäijatel läbi käia, siis olgu pealegi. Siis on tema arvates ilmselt võimalik kokkuleppele jõuda – linn pigistab silma kinni ja lubab müüri külge puukmajad püstitada, ehitaja rajagu aga jalakäijatele tee.
Miks ma seda eriti küüniliseks seisukohaks pean? Aga seepärast, et juba 1998. aastal oli linna enda seatud tingimus jalakäijatele läbipääsu tagamine ja neile avatud tänava rajamine selles kuulsas kvartalis.
Nii on keskkonnaamet pea kaheksa aastat tagasi kirjutanud: «Suurtüki tänavalt Rannamäe teele planeeritud jalakäijate läbipääs lahendada bulvari tüüpi rohelise koridorina.» Ehk lihtsalt öeldes – jalakäijatele avatud tänava rajamine on Suurtüki kvartalis toimetava ehitaja kohustus. Mitte linnale tehtav teene või vastutulek.
Samalaadseid näiteid veel üsna lühikest aega tegutsenud linnavalitsuse «saavutustest» võiks tuua terve hulga – alustades Viru pojast ja lõpetades kas või Maakri tänavat puudutanud hiljuti linnavalitsuses üsna vaikselt ja kiirelt vastu võetud planeeringuga.
Aga selle linnavalitsuse kolevantside-alaseid saavutusi sisaldava nimekirja kokkupanek ei saa olla eesmärk omaette. Eesmärk peab silmas pidama tulevikku ja tegema võimalikult raskeks suvaõiguse alusel linnaruumi kujundamise.
Just sellest lähtudes tegi Reformierakonna fraktsioon eelmisel linnavolikogu istungil ettepaneku koostada kesklinna miljööalasid – Kadriorgu, Kassisaba, Süda-Tatari kvartalit ja Magasini-Herne-Õilme-Veerenni kvartalit kattev teemaplaneering.
Lisaks miljööaladele peab samasuguse planeeringu saama ka vanalinna muinsuskaitseala ja selle kaitsevöönd.
Nii tuleb avalikult ja kõikidele linlastele kaasarääkimisvõimalust andes ära otsustada, mis saab linnamüüriäärse alaga, kas Tammsaare pargi servale kõrghoone püstitamine on õige.
Teemaplaneering peab kehtestama selged ja üheselt mõistetavad miljööalade säilitamise ja kaitsmise põhimõtted ja reeglid. Vajadusel tuleb kehtestada ka konkreetsetes piirkondades väljakujunenud miljöö säilitamist tagavad piirangud.